Kõnesolev vaidlus baseerub Soomes aastal 2011 pakutud finantsteenustele, milles heideti ette, et vajalik registreering krediidi andmiseks puudus.

Selles osas tehti Soomes õigeksmõistev kohtuotsus, mille otsuse põhjendustes toodi välja asjaolu, et finantsteenusega tulu ei teenitud. Vastav asjaolu välistab ühemõtteliselt Eestis rahapesumenetluse; Soome Vabariik on seejuures välja maksnud hüvitised ja vabastanud erinevad varad (sh kõnesoleva vara) ja usun, et see leiab peatselt kinnitust ka Eesti kohtus.

Menetleja on küll koostanud 2011-2012 kohta omapoolse sissetulekute analüüsi, kuid see baseerub selektiivsel ja puudulikul teabel - näiteks on arvesse võtmata jäetud nendel aastatel saadud dividendid Eesti äriühingutest, mis ületavad mitmekordselt eelnimetatud summat.

Olgugi, et meie arusaamu toetab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, on Hr. Evestus pidanud vajalikuks jätkata inkrimineerimist ja pean kahetsusega tõdema, et selline teistkordne menetlus pea samadel faktilistel alustel toob kaasa hoomamatu aja- ja rahakulu ning kannatab tervis.

Sisulisi menetlustoiminguid Eesti menetluses ei ole tehtud juba mitu aastat ja mõistlikum olnuks see menetlus lõpetada hiljemalt Soome kohtuotsuse jõustumisel. Teisalt tuleb mõista prokuröri, kes peab vastutama oma menetluse eest - sinna paigutatud aja, tööjõuressursi, tekkinud varaliste- ja mittevaraliste kahjude eest ning võib-olla ühest neist põhjustest tulenevalt ei pidanud võimalikuks prokurör iseseisvalt menetlust lõpetada.

Võimalik, et oma osa sellel on ka asjaolul, et kohtus on menetluses semiootilisele ekspertiisile tuginev nõue Riigiprokuratuuri vastu, milles heidetakse ette Hr. Evestusele süütuse presumptsiooni rikkumist. Tänaseks on Eesti menetluses välja makstud kümneid tuhandeid eurosid hüvitisteks ja prokuratuuri nõudmisel seoses vara hoidmisega tasutakse iga-aastaselt samas suurusjärgus kulusid.

Hetkel tean vaid üht - Hr. Evestusega on meil omamoodi suhe ja ta ootab seda kohtulahingut väga. Semiootik kirjeldas meie suhet kui Taaveti ja Koljati võitlust. Meie viimasel kohtumisel ütles prokurör, et siis selgub kas ma olen kurjategija või geenius.

Ma ei pretendeeri kummalegi, vaid pigem olen lihtsalt rumal, et sellisesse olukorda olen sattunud - aga ma õpin oma vigadest.