Täpselt ukse ees maas on kuivanud vereplekid. Roostevärvi. Astun üle. Kell on 7.28.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna (EMO) ootesaalis istub juba viis inimest. Üks mees tõi autoga oma 20aastase tütre vastu hommikut haiglasse – tütrel hakkas öösel, kaks päeva pärast mandlite lõikust verejooks. Arstid juba tegelevad temaga.

Erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kristiina Põld naeratab reipalt. Ta ei tundu läbipõlenud. See on mu esimene mõte, sest aprilli algul toimunud erakorralise meditsiini kevadkonverentsil tekitas kõige suuremat elevust sama haigla EMO arstide läbipõlemise teema. Põld oli üks, kelle idee oli seda uurida. Varem pole selles haiglas keegi huvi tundnud, kuidas arst, kes on iga hetk valmis päästma kõige raskemas seisundis haigeid, ennast tunneb. Mis seisus ta ise on?

Märtsis korraldatud küsitlusest selgus, et täpselt pooled EMO arstidest on läbi põlenud.

„Tulemus on väga hea,“ rõõmustab Põld. Ta täpsustab, et Ameerikas on EMO arstidest läbi põlenud 65 ja Prantsusmaal koguni 70 protsenti. Võrreldes tavaliste inimestega (27 protsenti) on arstid siiski rohkem ohustatud.

Mis põhjustab arsti läbipõlemise? Ja milliseks arst siis muutub?