Hümnieelnõu: asendustegevus, ent ikkagi vajalik
Ma olen väga imelik inimene. Ma pole kunagi käinud laulupeol. Ei vaatajana, ammugi mitte lauljana. Pole marssinud laulupeo rongkäigus. Ja televiisoristki, kui just kogemata peale ei sattu, ma laulupidu ei vaata.
Eesti hümni tekstist tean vist paari esimest rida. Rahvuslikud-pidulikud sündmused ei tekita minus erilisi tundeid. Mul on võrdlemisi ükspuha, kas minu järeltulijad räägivad eesti keeles või mitte. Kas EV 200 toimub? Ma ei mõtle sellele. Need teemad mind ei innusta, aga ei aja ka närvi, elan kenasti ära. Kokkuvõttes, rahvustunded pole minu ampluaa.
See hoiak pole maailmavaateline. Pigem on tegu mingit sorti psühholoogilise reaktsiooniga. Introverdina ei tunne ma end massiüritustel mugavalt. Über-individualistina ei mõista ma kollektiivseid tundeid. Kunagi 1980. aastate lõpus, kui minu klass pidi pioneeriks astuma – ilmselt üks viimaseid punakaelarätilisi aastakäike –, jätsin mina minemata. Ka tollal polnud keeldumise põhjus ideoloogiline, aga mul oli mingi intuitiivne vastumeelsus ühismarssimiste, ühisvormide ja ühislaulude suhtes.
Ma ei ole lapsena peaga vastu maad kukkunud ega seejuures kõiki oma empaatianärve kaotanud. Juba umbes 13aastasena kasvasin välja hoiakust, et kui kellelegi meeldib mingi raamat või muusik, aga mulle mitte, siis see teine peab olema loll, harimata või lihtsalt halva maitsega ning seda teist tuleb ilmtingimata naeruvääristada, lolliks teha, ära keelata ja ümber muuta. Riiklikest sümbolitest rääkides – saan väga hästi aru, et on olemas inimesed (ilmselt enamik eestlastest), kelle jaoks laulupidu, sini-must-valge värvikombinatsioon või Eesti hümn on tähtsad, kallid ja tugevaid tundeid tekitavad. Ma ei pea nende tundeid kuidagi ebasiirasteks või halbadeks ega kavatse neid ka ümber veenda. Tore on, kui miski meeldib.
Seepärast ei suuda ma ka mõista jõulisi vastureaktsioone, kui mingid riiklik-rahvuslikud teemad üles kerkivad. Kui Sirp avaldab ja ERR tiražeerib hüsteeriat teemal, kuidas laualupeod teevad Eestist apartheidriigi, siis kergitan kulmu. Sõnavabaduse absolutistina ei taha ma seda kuidagi keelata, aga ma ka ei mõista, millist hüve selliste tekstide levitamine loob. Peale selle, et jälle on hulk inimesi üksteise kõri kallal ja paljudel on jälle paha tuju.
Samasse ooperisse lähevad ka hüsteerilised ja üle võlli reaktsioonid EKRE esitatud Eesti hümni seaduseelnõule. Üks ajaleht alustab temaatilist juhtkirja võrdlusega Põhja-Koreast, keskpaigas jõuab Iraani religioonipolitseini ja lõpetab moraalilugemise viitega Ühtsele Venemaale. Teised lehed ja sotsiaalmeedia ei jää kritiseerimises, naeruväärmises ning tumeda tuleviku manamises kaugele maha.
See on vale väga mitmel tasandil. Kõigepealt faktiliselt. Piisab kiirest guugeldamisest leidmaks, et väga paljudes demokraatlikes riikides on olemas seadus, millega defineeritakse ja tihti ka reguleeritakse riiklikke sümboleid (lipp, hümn jne) ning nende kasutamist. Enamasti võrdlemisi üldised pügalad, mis räägivad, et tuleb kohelda „lugupidamisega“ ja „austusega“. Seadusloome mõttes pole selles aga midagi erilist. Juriidilistesse tekstidesse jääb ikka sisse ümaraid ja selge definitsioonita mõisteid („avalik kord“ näiteks). Terves ühiskonnas loksuvad need kõik aga tavade ja vahel harva kohtupraktika abil paika.
Mõnikord minnakse ka täpsemaks. Näiteks Hispaanias ütleb seadus, et hümni kuulates (Hispaania hümnis sõnu pole, laulmisest pole seega juttu) tuleb püsti tõusta ja pea paljastada, sõjaväelased peavad au andma. Prantsusmaal on lipu ja hümni teotamise eest teatud tingimustel ette nähtud kuni pool aastat vanglat ja 7500 eurot trahvi. Kas Hispaania on nüüd Põhja-Korea? Kas Prantsusmaa on Iraan? Kas Euroopa Liidu asutajariik on täis hümniteotajatest kubisevaid koonduslaagreid?
Muidugi mitte ja siit tuleb ka hüsteerilise argumentatsiooni teine vale. Rääkides, kuidas koos hümni eelnõuga tuleb Eestisse totalitarism ja tuues absurdseid võrdlusi, kuidas uue eelnõu järel kodus diivanil istudes lastele hümni õpetamise eest pannakse need pered nüüdsest vangi, devalveeritakse olulisi mõisteid. Totalitarism on väga halb ja Põhja-Korea on eriti kuri koht, aga suvalisi hüperboole loopides kaotavad need sõnad mõju. Tuleb järgmine kord, kus mõni poliitik kavandab midagi tõeliselt ja enam polegi sul sõnu, millega seda võrrelda ning keegi ei usu sind enam niikuinii.
Kas EKRE algatatud Eesti hümni eelnõu on asendustegevus? Muidugi, aga see on väga odav asendustegevus. Riik teeb alati mingeid asendustegevusi, mõnikord ka väga kalliks minevaid. Hümniseaduse eelnõu ei võta kelleltki tükki ega maksuraha küljest.
Tõeliselt pluralistlikus ühiskonnas on vaja, et kõik mõnikord midagi võidavad. Väikesed ja odavad sümboolsed aktid on lihtne viis seda saavutada. EKRE sõnum hümnieelnõuga, vaatmata seal sisalduvale paarile näpukale, on lihtne: hümn on tähtis. Suur osa poliitikastkoosnebki sarnastest sümboolsetest aktidest, millel pole muud sisu kui kellegi öelda „see on oluline”. Et ühel väikesel maalapil elavad ja erinevate väärtushinnangutega inimesed saaksid ka edaspidi üksteisele kõrri kargamata edasi toimetada on väärtus, mida hoida. Kui tuleb võimalus anda kellelgi midagi neile olulist, ise samas midagi kaotamata, siis on tark seda anda.
