INTERAKTIIVNE ROMAAN: Meie teeme järgmise presidendi. I ja II peatükk
Interaktiivne romaan, mida kirjutasid 2000. aastal kokku kommentaarikeskuse toimetajad Allar Tankler, Margus Järv, Toomas Kümmel, Tiina Jõgeda ja Priit Hõbemägi ja Hans H. Luik, ootab siiani lõpetamist.
MEIE TEEME JÄRGMISE PRESIDENDI. I PEATÜKK
10. oktoober 2000
Esimene osa, milles ex-eestlasest eriteenistuse agent lähetatakse Bagdadi asemel Eestisse.
"Kas see on mõeldud mulle karistuseks?" küsis USA eriteenistuse rühma Optimism eriagent May Trikken teist korda. Ta oli täpselt nii solvunud, nagu üks naine üldse pisarate-eelselt suudab olla. May brünetiks toonitud ja tugevalt lakitud soeng võpatas uhkelt.
Nad istusid kahekesi USA Jordaania saatkonna helevalges vestibüülis. May ja tema ootamatu "külaline".
Petlike araablase-vuntsidega ja euroopa tumesinise pintsakuga mees surus kannatamatult huuled kokku. May nägi, kuidas tema küsimus tema ülemust, rühmakomandör Geoffry Stunti vihastas.
Ei," vastas Geoffry Stunt. "Teid kutsuti tagasi sellepärast, et Bagdadis ei tekkinud vajalikke eeldusi. Ma tulin teie ees vabandama nagu ma kahe päeva jooksul pean vabandama meie seitsme laialipaisatud naisagendi ees. Rühm nimega Optimism on likvideeritud. See on Washingtoni otsus. Enamus teie kolleege saadetakse tagasi tsiviilteenistusse. Te teate, nõndanimetatud kultuuriatašeede alluvusse väikestes nõndanimetatud demokraatiariikides. Igav, onju. Teil, May, veab. Ma ei saa aru, miks te pipardate. Ma ütlesin, May - meil on teile suur magus uudis."
Vestibüüli ilmus suursaadiku autojuht. Geoffry vaikis.
May kasutas juhust.
"Jah, aga (May sosistas) Bagdadi maniaki kukkumine pidi sündima lähikuudel. Kas operatsioon on tühistatud?"
Geoffry Stunt vastas süüdlaslikult: "Mitte operatsioon, vaid prognoos on tühistatud. Keskus eksis. Isegi Bagdadist kaugemal asuvates kõrbekülades ei ole meie eriteenistuste pingutustele vaatamata tekkinud mingit iseorganiseerumisvõimet. USA ootas Iraagi rahvalt ülestõusu. Siis oleks teie kord tegutseda. Aga asjata!
See rahvas pole jugoslaavlased ja Saddam pole Milosevic! Keskus ei suuda Jordaanias ja Süürias enam tegevusetult ülal pidada teiesuguseid, hm (Geoffry oleks kasutanud sõna "noori", aga otsustas et keskpäev pole komplimentide aeg) heas vormis naisterahvaid. CIA palub andeks selle totra ooteaja eest. Isegi hullud bensiini ja joogivee järjekorrad ei ole Revolutsiooninõukogu juhi Saddami populaarsust kriitiliselt kõigutanud. Meie plaan peale rahvarevolutsiooni lääneriikide taastatavatesse saatkondadesse sisse imbuda on edasi lükatud. Pehmelt öeldes."
May tõstis valgetesse siidpükstesse riietatud jala üle põlve. "Noh, major, siis mul ju lausa veab et te mulle veel uut lähetust pakute. Meenutan teile, et mind ei ole treenitud lahingagendiks. Ma ei suuda binokkel käes ja seelik seljas Buckinghami palee aia raudvarbadel istuda. Ma ei suuda vee alt mingi Miami päti kaatri pihta tuld avada. Ma suudan..."
"Te suudate suvalise heledanahksete inimeste maa naisdiplomaati etendada. Kelles on (Geoffry nihutas "Neue Zürcher Zeitungit" et lugeda paberit selle vahelt) slaavi verd ja kes pärineb USA läänerannikule pagenud sõjapõgenike perest. Noh, meil on nüüd geniaalne šanss tekkinud teie kunagisel kodumaal. Eestis. Kas ma hääldan õigesti? Easti, nagu ma aru saan, tuleneb sõnast "Ida" - "East"? On riigi nimi seotud Briti allveelaevnike poolt vallandatud Vabadussõjaga aastal (veelkord voltis ta "Neue Zürcher Zeitungit") 1918 - 1920?"
“Kretiin,” mõtles 42-aastane eestlanna omaette. "Et just selline mees pidi siia saabuma mu elu Punase mere episoodi lõpetama. Tagasi kodu-Eestisse? Thanks a fucking lot."
"Mul pole valikuid, kapten," sõnas ta valjusti. "Palun ainult mitte kantseleiteenistusse. Ja mitte kultuuriatašeed mängima."
"Loomulikult mitte, May," ütles Geoffry. "Me pakume teile tõelise meekoogi. Te peate armuma... Easti presidenti. Teist saab Missis President of Eastonia."
"See on siiski Estonia," parandas May nüüd. Nii võitis ta aega. "Ma olen ka ise unustanud, millest Eesti nimi tuleb. Aga Eesti istuv president on etümoloogias tugev. Isegi geenius. Tema nimi on Lennart Meri. Kas Washingtonil on mingi plaan Lennart Meriga? Ja nii-öelda Monica Lewinski rolli palutakse mind?"
"Oh ei," naeris kapten. Tema araablasevuntsid olid tegelikult Texase kubermangu päikese produkt. "Kuulake, May. Eestis tulevad presidendivalimised. Järgmisel sügisel, aga meie saatkond Tallinnas kannab ette, et kampaania on väikese nügimise vormis juba käivitunud. Nad on seal hästi tähtsad ja sõjakad." Kapten Geoffry purskas naerma. "Kas te teate muuseas, palju neil selles riigis üldse elanikke on?"
"Häbenege, kapten Stunt," pildus May. "Ma olen ex-eestlane. Poolteist miljonit, aga neil pole täpsemaid loendusandmeid."
"Just nimelt. Teie kodumaal on veiste arvu ja paiknemise andmebaasid palju täpsemad kui elanikkonna omad. Washingtoni andmeil on neil elanikke 1,408 miljonit. Eesti Migratsiooniameti register on IT-osakonnast pärit vea tõttu liitmisel iga kord kaks väiksemat linna ja ühe saare elanikkonna hoopis lahutanud. Aga well, see selleks. Washington arvab, et Eesti on riskiala. Venelastel on Loode-Venemaa ja ja Pihkva sõjaväeringkondades mingi forsseeritud sebimine käimas. Kursk oli ainult üks väike näide äkilisest sebimisest. Me näitame teile satelliidipilte. Te saate aru, et venelased on oma aktiivsuse moslemlikust lõunast põhja tõstnud. Arvatavasti plaanivad nad midagi Norra-Baltikumi liinil. Kolme Balti riiki ei ole neile enam tarvis."
"Ei ole kunagi tarvis olnud, kapten. Sellepärast mul ongi sama kodakondsus kui teil." Mayle ei meeldinud araabia-Texase enesekindlus.
"Te katkestate mind. Balti rahvastel lastakse majandus üles ehitada. Sadamad süvendada, meie lahke abiprogrammi raames sõjaväepolügoonid rajada. Veel paar riiki läbivat autotrassi korda teha. Ja siis..."
May ei olnud tegelikult mingi brünett. Kui ta punastas, siis mitte nii lahvatavalt nagu brünett seda teinud oleks. May Trikken roosatas näost, aga tegelikult oli ta poliitiliselt erutatud. Mida!? Jälle venkud tema kodumaa kallale? "Mida Ühendriigid nüüd teha kavatsevad, kapten?" küsis ta nõudlikult.
"Easy," naeratas Geoffry. "Me võtame kontrolli. Õigupoolest, kahe allpoolse Balti riigiga on asi korras. Sealseteks presidentideks panime Põhja-Ameerika inimesed. Teadlased. (Geoffry pilgutas selle sõna juures silma.) Aga Easti - sorry, ma`m, Eesti osas oli meie plaan seotud, kohe vaatan, Indrek Toomas Ilvesega. Ta on very bright. Aga Washingtoni viimastel andmetel ta ei kvalifitseeru."
"Tema nimi on Toomas Hendrik. Ex-eesti poeet."
"Poeet? Mitte päris. Aga te saate kõigest kuulda, May. Meie tubli ja loveable May, if I may... Operatsiooni nimi on Tallinna Ovaalsaal. Meie presidendikandidaadi ja teie tulevase armukese nimi on... let me check... Ma ütlen teile lennukis. Unustage nüüd Jordaania, unustage Bagdad."
"Unustage oma Punase mere armuke," neelas May omaette. May tõusis, ütles mornilt "15 minutit" ja siirdus sekretäride korruse ajutisse magamistuppa asju pakkima. Ovaalsaal... On Tallinnas üldse ovaalseid saale?
MEIE TEEME JÄRGMISE PRESIDENDI. II PEATÜKK
12. oktoober 2000
Esimeses osas lähetati ex-eestlasest eriteenistuse agent May Trikken Bagdadi asemel Eestisse. Teises osas saab nooruke parteichic Evelyn hoiatavaid meile, kuid läheb siiski portaali sügispeole.
Kell on juba kuus läbi, aga see idioot ei mõtlegi partei sõimamist lõpetada! Evelyn on närviline ja ta küüned valutavad. Ta tõstab pilgu ja vaatab pikalt tõtt oma partei esimehe Karl Grimmiga. Evelyn sai vaibasuuruselt posterilt alla vaatavast targast ja läbitungivast pilgust uut indu.
Tüdrukut kaks kuud tagasi tööle võttes oli Karl Grimm talle öelnud: “Evelyn, te olete kaunis. Partei vajab blonde. Aga eelkõige vajame praegu teie kümmet sõrme. Teie töö on partei huvisid kaitsta igal ajahetkel, igas portaalis, igas jutukas, igas listis.Teie, Evelyn, olete tark noor daam.”
Miks Evelyn punastas? Miks talle tundus, et sõna `tark´ all mõtles Karl mingeid muid omadusi? Partei peakorteris olid pehmed vaibad ja diivanid ja vaade merele. Esimees rääkis alati ainult tööst, aga ta oleks nagu koguaeg midagi muud öelda tahtnud!
Oleks kevadel keegi Evelynile Tartus öelnud, et Peeter Toropi ja Jacob von Uexkülli asemel astuvad tema semiootikuellu mingid nähtamatud cafferloverid, scanned varexid, dougall douglassid ja tsoorud, kellega ta peab võitlusse astuma! Täna ilmus vaateväljale keegi Usatroop, kes ajab sellist pada, et Evelyn ei teagi kohe, mida teha. Vastik anonüümne Usatroop mõnitab president Kaapekakku, kõige pühamat, mis partei esimehel Grimmil on!
Siin ta nüüd istub, partei peakorter oli juba reedeõhtuselt vaikne, aga tema ei tohtinud arvutilt pilkugi tõsta. Tema ülesanne on selgitada ja kaitsta partei platvormi. Ta ei tohi lõpetada enne, kui vaenlased olid arvutite tagant lahkunud.
Igal hommikul tõi esimees isiklikult tema töölauale töökäsu päevapoliitiliste seisukohtadega.
Eile oli ta kolm tundi jauranud mingis muinsuskaitjate listis teemal, kas B-hepatiidi korral tohib maja maha lammutada. Kadriorus üks villa lammutati. Partei ütles, et võib: tervis on tähtsam kui arhitektuur. Sinna saab ehitada uue, tervislikuma maja.
Täna hommikul oli boss tema lauale heitnud memo: Eestil on võimsaim laevastik Baltimaades! Lätil ja Leedul on palju vähem sõjalaevu!
Need kakskümmend kalapaati, ülbitses juba keegi Miksikesest. Eesti armaada on võitmatu, klõbistas Evelyn vastu.
Kuni lõunani läks kõik rutiinse eduga. Ta oli saanud salapärase tervituskaardi Trinidadi serverist, ja ta mõtles esimehe peale, ta mõtles esimehe peale kogu aeg! Kõhetu kere, hall ülikond ja kuldraamiga prillid! Sexy. Ah, mitte prillid, vaid power mõistagi. Mis siis, kui ta saab presidendiks?
Nüüd hakkas ta veel spammima mingit luuletust:
I see the bad moon arising/I see trouble on the way/I see earthquakes and lightning/I see bad times today/ Don't go around tonight,/Well, it's bound to take your life,/There's a bad moon on the rise.
No ta teab seda Creedens´i lugu küll. Evelyn tõuseb hetkeks ja ringutab, ta kujutab ette, kuidas esimehe plakatisilmad teda praegu tegelikult jälgivad. Liibuv kamspun ainult plakatile rõõmuks? Partei vajab blonde...Evelyni oli kaks korda tänaval Kristiina Bellanovaga segi aetud. See oli hea. Lõikaks juuksed lühemaks? Või laseks justnimelt veel pikemaks kleepida? Kas ta siis vajab mind või ei? Ma suudan ju kahe sõrmega sama palju kui teised kümnega, kas ma siis pole juba rohkem ära teeninud kui hüüdlaused rahva hüvangust?
Evelyni mobiil heliseb.
“Noh, hakka välja tulema, ma olen kohe ees!”
Kuigi Meelisel on tutt-uus Chevy, ei ole tal Evelyni juures lootust. Tal on raha, aga tal pole powerit. Päris võimu, mitte hobujõude. Metsamees sihuke. Aga peole võib ju minna. Mingi portaali maskiball.
Don´t go around tonight, no tõesti.
Ta kavatses minna, ja kohe. Aga see Usatroop, kellega ta pool päeva portaalides tagaajamist on mänginud, mida sellega teha?
Evelini vaevatud sõrmed tärisesid klaviatuuril: “Mina lähen Pirita randa peole tuled ka?”
Vastus ilmus ekraanile kohe: “Ok.”
Evelyn ootas veel hetke, hüppas läbi kolmest kommentaarikeskusest, Usatroopi ei paistnud kusagil. Ta pani arvuti kinni ja lippas kosmeetikakotiga tualetti.
Väljas oli palju soojem ilm kui kontoriaknast vaadates tundus. Enneolematult suvine sügisilm.
Meelis oli patsi üle peatoe visanud ja tegi suitsu. Magushapu lehk, nagu oleks keegi kulu põletanud. Evelin tõstis jala autoastmele ja tõmbas siis istmelt mingi roosa karvase asja.
"Mis see on," lehvitas Evelyn.
"Jänesemask. Pane ette."
"Loll."
"Pane ette, ma ütlen."
"Ei pane! Imelik oled või!"
"Evelyn, kuula mind, ilma selle maskita on sul täna õhtul ohtlik olla. Kuula mind. Pane ette, ja kohe. Ma panen ka."
Nad võtsid paigalt, läbi tumendatud Honda klaaside puurisid Pirita teed neli jänesesilma, kaks vihast ja kaks otsusekindlat.
Järgmine peatükk juba homme!
