Arvamuslugu ilmus 11. juulil osana pikemast artiklist.

Eesti julgeoleku ainsaks tegelikuks garantiiks on head suhted Venemaa ja USA vahel. Vastasel juhul võime isegi mingi juhusliku kokkupõrke korral muutuda sõjalise konflikti esimeseks polügoniks. Just selle ohu tõttu ei suuda me praegu ära kasutada oma asupaika ida ja lääne vahel, vähenevad välisinvesteeringud ja ei kasva iive.

Minu elu jooksul olid need suhted parimad 1988–1991, kui presidendid Reagan ja Gorbatšov julgesid vastu hakata militaarringkondade survele ja alustasid reaalset desarmeerimist ning George H. W. Bushi ja Gorbatšovi vahel tekkis koguni isiklik sümpaatia, mis lõpetas külma sõja.
Pärast Gorba langemist ei suutnud Bush aga hoiduda kiusatusest kuulutada USA külma sõja võitjaks ja Venemaa kaotajaks. Clinton ei näinud irratsionaalses ja purjus Jeltsinis endale võrdväärset partnerit.

Pärast teise maailmasõja lõppu arvestasid lääneriigid Versailles’ kogemusega, mis viis revanšismi tekkele Saksamaal ning uue maailmasõjani. Marshalli plaani abil lõid nad demokraatliku ja rahuarmastava Saksamaa. Viiskümmend aastat hiljem oli see kogemus meelest läinud ning riigisekretär James Bakeri ettepanek luua ka Venemaa jaoks Marshalli plaan lükati tagasi

Mulle tundub, et Trump ratsionaalse ärimehena saab aru, et tegemist ei tule teha niivõrd Venemaa heidutamise, kuivõrd Venemaa praeguse poliitika põhjuste mahendamisega, mille tulemusena võiks Venemaast saada USA partner tänase maailma tegelike suur­ohtude ees.

Ajalugu on näidanud, et meeldib see meile või mitte, aga suurriikidel on geopoliitilised huvid ja hirmud, mis on nende jaoks olulisemad kui rahvusvaheline õigus. Pärast USA ebaõnnestunud Castro-vastast interventsiooni (1961) leppisid NSVL ja Kuuba kokku paigutada USA heidutamiseks Kuubale tuumaraketid.

See oli USA geopoliitiliste huvide vastu ning president Kennedy tõmbas ilma igasuguse rahvusvahelise õiguseta Atlandile punase joone, lubades kõik seda ületavad NSVLi sõjalaevad põhja lasta ning raketibaasid hävitada. Hruštšov mõistis ja tõmbus tagasi.

Oma tegevusega endises Jugo­slaavias, Lähis-Idas ja lõpuks ka Ukrainas ei arvestanud USA Venemaa geopoliitiliste huvidega ja see koos 1990. aastate majanduskaosega viis Venemaal revanšismi tekkele, mis on tänapäeva maailmas reaalseks ohuks.

Mulle tundub, et Trump ratsionaalse ärimehena saab aru, et tegemist ei tule teha niivõrd Venemaa heidutamise, kuivõrd Venemaa praeguse poliitika põhjuste mahendamisega, mille tulemusena võiks Venemaast saada USA partner tänase maailma tegelike suur­ohtude ees.

Et päästa lääne tsivilisatsioon Aafrika ja islamimaade migratsioonitulva eest, oleks reaalne abinõu NATO ja Venemaa tohutute relvastuskulude suunamine nende riikide majanduse ja sotsiaalse turvalisuse ülesehitamisse. Selleks on aga vaja Reagani ja Gorbatšovi mastaapi liidreid. Trumpil ja Putinil on võimalus näidata, kuivõrd on nad selleks suutelised.

Jaak Allik (71) on sotsiaaldemokraat, endine kultuuriminister.