Intervjuu ilmus esmakordselt Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uudiskirjas.

Foto: Jarõna Ilo

Rahvajuttude illustraatori tööd on ta pikka aega teinud nii Eestis kui ka Norras. Ilo on ka ühiskondlikult tegev. Näiteks 2015. aastal müüs ta suure hulga oma uuematest joonistustest maha heategevuslikul oksjonil, millega koguti ligi 12 000 eurot Ukraina sõjas kannatanute toetamiseks. Seekord rääkisime Jarõna Iloga tema Eestisse tulekust ja kunstnikuks olemisest.

Kuidas otsustasid kunstnikuks saada?

Väga naljakas küsimus! Nagu ikka asjad käivad – eks vanemad suunasid! 8. klassis tahtsin saada elektroonikuks-füüsikuks. Võtsin väga tõsiselt osa matemaatika ja füüsika olümpiaadidest, pealegi olid mõlemad mu vanemad insenerid. Sündisin Ukrainas Kiievis ja mu vanaema oli Ukraina kunstimuuseumi partorg – tol ajal olid niisugused ametid. Tänu sellele oli mul võimalus käia tagauksest tema juures muuseumis. Mind vaimustas see, et ise selliseid pilte teha ei oska. Selsamal punasel vanaemal oli kesklinnas uhke korter ja kapp raamatutega. Poes häid raamatuid polnud ja see kapp oli lukus. Aga kui ma tal külas käisin, siis pesin käed ära, mind pandi laua äärde ja nii võisin raamatuid vaadata, pärast tuli ilusti tagasi panna. See oli emotsionaalselt väga rikastav. Võib-olla seal hakkaski kunstiasi tiksuma, sest siis miskipärast ema ja vanaema otsustasid, et aitab inseneridest. Vend läks inseneriks, mina võisin kunstiga tegeleda.

Autor: Jarõna Ilo

Mis edasi sai ja kuidas sa ikkagi otsaga Tallinnasse jõudsid?

Läksin Kiievi tehnikumi tööstusdisaini õppima, kus õpetati joonistamist-maalimist, rõhuasetusega tööstuslikule graafilisele disainile: plakatid, reklaamid, tüpograafia. Neli aastat käisin seal, aga edasi tuli mul selline rebel-moment, mida keegi peres ei oodanud. Nimelt, käisin punase vanaema kaudu mingi kuulsa rahvakunstniku juures, kes mu töid võrdlemisi hapult vaatas – tahtsin ju akadeemiasse edasi minna. Oli selge, et mu vanemad polnud kunstnikud, aga kunstiakadeemiasse pääsesid need, kes juba olid seotud kunstiga. Mina tulin mingist tehnikumist ja too onu ütles, et „no maksimum, võite proovida arhitektuuri”. Ma olin päris tige selle peale! 17aastasena olid mul kõik viied ja endast seega hea arvamus, tehnikumidiplom oli cum laude.

Mind huvitas sügavtrükk, mida õpetati ainult Tallinnas, seetõttu otsustasin Eestisse õppima minna. Mind mõjutas väga üks raamat Eesti graafikast 1960.–1970. aastatel, sellel oli suur tiraaž, ja nii oli see ka minuni jõudnud. Raamatus olid pildid Peeter Ulase, Vive Tolli, Herald Eelma teostest, mis mind võlusid. Kui ilmusin koju ja ütlesin, et lähen Tallinnasse, vaadati mind mõistmatult ja isa arvas, et olen peast segi läinud. Samal õhtul näidati filmi „Varastati Vana Toomas” (1971), isa vaatas seda ja lubas minust lahti öelda, kui Tallinnasse lähen. Kui inimene on 17aastane, annab selline lahtiütlemine õnneks ainult julgust juurde.

ERKIsse said siis kohe sisse?

Läksime Tallinnasse koos sõbrannaga, mina veel kirjutasin kalligraafilises käekirjas diplomeid kogu lennule, nii et käsi kõver, et enda oma rutem kätte saada. Sõbranna seisis kolm ööd-päeva rongipileti saamiseks järjekorras. Ei me teadnud tookord, millal on vastuvõtuaeg, millal eksamid ja läksime hea õnne peale. Saabusimegi Tallinnasse viimasel päeval, kui võis dokumente esitada. Järgmisel päeval hakkasid eksamid, mis kestsid kuu aega. Väga pikalt oli joonistamist, kaks päeva kompositsiooniharjutusi ja eksamid ulmelistes ainetes, nagu NLKP ajalugu. Stsenograafiasse pürginud sõbranna ei saanud sisse, kuna sinna võetigi ainult kaks-kolm inimest. Mina oma graafikasse sain.

Autor: Jarõna Ilo

Kuidas võõras riigis õppimine käis? Kas sind võõrastati ka või võõrastasid ise?

Alguses õppisin venekeelses grupis koos teiste vabariikide tudengitega. Erialaained olid eesti keeles ja esialgu ei saanud mitte midagi aru, kuna professorid rääkisid ainult eesti keeles. Vahel võisin täiesti mööda panna ülesannete täitmisega. Ütleme ausalt, kui esimest korda vaheajaks koju sõitsin, siis mõtlesin, et tagasi ei lähe. Eriti tundsin puudust Ukraina suhtlusruumist, Eesti seltskonnas ju kõik käivad mööda seinu ja sinust mööda. Esimest korda elus rääkisin nii vähe kui võimalik, peamiselt leedukate-lätlastega. Kui Ukrainas teatasin, et Eestisse lähen, siis enamus ütles, et lähed fašistide juurde. Kui tulin Eestisse, tundus mulle, et see pole Nõukogude Liit – kõik vaatasid salaja Soome televisiooni, isegi repressioonid ja tsensuur olid siin palju väiksemad ja kodusemad. Eestis ikkagi ei olnud sellist asja, et tuhanded miilitsad tuleksid tänavatele veekahuritega inimesi laiali peksma.

Tulid Eestisse 1974. aastal, kui tegutsesid ju kõik graafikaklassikud. Kellega koos sina õppisid ja kelle käe all?

Mul oli kolmanda kursuseni keelebarjäär, sest kuigi eesti keele õppimise rühmas olin lõpuks ainult mina ja õpetaja, polnud mul õpitut eriti kusagil rakendada. Graafikaosakonna juht oli Paul Luhtein, kes dresseeris kõigis meeletut distsipliini. Harjutati käsitöö tegijateks, pidime käsitsi pintsli, pliiatsi või sulega tegema nii, nagu oleks ei tea millega tehtud. Enam-vähem kõigil, kes siis õppisid, on need oskused ilmselt olemas. Luhteina distsipliin õpetas eriti täpselt oma aja organiseerimist ja planeerimist. Kavandi peal pidi täpselt näidatud olema, milline töö tuleb. Poolikuid asju konsultatsioonile minnes polnud mõtet kaasa viia. Kui mõni tudeng oli väga loominguline, aga ei suutnud end tähtaegadeks kokku võtta, visati ta poole aasta pärast välja. Mina sain sõimata, kui otsustasin lõpuaastal abielluda. See oli ennenägematu: mida te endale lubate? kuidas te kavatsete õppida – lähete mehele, aga kui tulevad lapsed? Õppimine oli püha lehm. Graafikastuudium kestis kuus aastat – viis aastat viis päeva nädalas ja aasta diplomitööle.

Tagantjärele võib öelda, et kui viis aastat oled nii tihedalt joonistanud ja just pime ei ole, siis kogemuslikult mingi arusaam joonistamisest ikka tekib. Ega meid praktiliselt ei õpetatud, olid vaid fantastiliste nimedega inimesed, kes tulid kohale tunni alguseks ja nädala lõpus üle vaatama. Ühe töö peale oli 40–60 tundi, modell pandi paika, nühkisime pinda, sest joonistusprogramm oli nimekirjapõhine: seisev mees, istuv mees, akt tööriietuses, ofortist puuoksake või miski muu. Tehti kujundid ja tehnikad läbi. Aga miks seda teha? Kunsti sisuliselt ei õpetatud. Professor ütles heal juhul vaid: „No ei tea…”, ja läks minema. Näiteks Evald Okas, kes oli Moskvas ülemnõukogu saadik, astus vahel läbi, ja see oli kõik. Kõige rohkem õpetas mind ilmselt sügavtrüki meister Aleksander Sarri, kes oli kogu aeg kohal. Silvi Liiva, kes õpetas mulle joonistamist, oli üks parimaid õpetajaid, kellega sai ka päriselt rääkida!

Autor: Jarõna Ilo

Kus eksponeerisid oma töid tudengina ja millistel näitustel osalesid?

Ausalt öeldes ega ma õppimise ajal ei mõelnud, et ma kunstnik olen. Austasime neid, kes juba olid kunstnikud ja peas oli idee, et kunstnikuks ma veel pean saama, teekond on pikk. Tookord olid ainult kevad- ja sügisnäitus kunstihoones. Aga, esiteks, tol ajal ei tohtinud teha näitust, kui sul polnud diplomit. Esimene isikunäitus võis olla siis, kui hakkasid kunstnike liitu astuma. Järgmine sel ajal, kui said 50aastaseks – siis oli юбилей. Väike läbimurre tuli kuskil 1976–1977, kui tehti kunstnike liidu juurde nii-öelda noortekoondis, mis andis noortele oma niši.

Aga põrandaalused näitused? Tol ajal tegutses ju ka ANK?

Harku järve lähedal oli Harku75, oli ANKi seltskond. Need olid ainukesed põrandaalused asjad. Põrandaalused näitused olid üldiselt ikka kuskil Leningradi või Moskvas keldris, mitte Tallinnas.

Kuidas läks elu pärast lõpetamist? Kas ühel hetkel tundsid, et nüüd olen valmis kunstnik?

Veel tükk aega pärast lõpetamist ei mõelnud ma, et olen kunstnik, kuna polnud aega tegeleda sellega, et lähed hommikul ateljeesse ja hakkad joonistama. Mulle tundus, nagu ma oleks mingi hobiüritaja, kuna ei tegele piisavalt joonistamisega. Samas ma ei tahtnud ka teistest asjadest loobuda. Olen pidanud palju oma elus töötama igasugu teistel aladel, eriti kui juurde tuli perekond kahe lapsega, mis võttis palju aega ära.

Kunst on minu jaoks olnud otseses mõttes väljaelamise nišš, tegevus, kus sain ja tahtsin hingata enda jaoks. Ise valisin endale perekonna, ise tegin lapsed – ei saa öelda, et oleks midagi, mida oleksin võinud vältida. Lapsed olid olulised, kuid sellest, mis nendega kaasneb, saad aru siis, kui nad olemas on. Ei juhtu sellist asja, et kuni kuueni tegeled olmega ja siis kunstiga.

1990ndatel hakkasin käima Norras ja Taanis tööl, et ehitada endale maja. See keeruline periood kestis kümme aastat, taasiseseisvunud vabariigi algusaastad. Samas arvan ma, et see lõikas mu väga tõsiselt Eesti kunstielust välja. Sel ajal joonistasin palju, kuid sotsiaalses mõttes ei olnud mind kohal. Hiljem, 2006.–2009. aastatel, tegin Haus galeriis järjest näituseid. Võib-olla see, mida ma tookord tegin, oli minu jaoks oluline, kõnetas mind, aga ei olnud seda teiste jaoks. Mind tabas ühel hetkel selline asi, et muudkui rääkisin eri keeli – vahepeal inglise, siis norra, siis tšehhi keelt – ja see tekitas segadust. Joonistamine muutus minu jaoks keeleks, milles arvasin, et saan end vabalt ja selgelt väljendada.

Kas sul on kunstnikuna olnud alati mingi kindel teema, mida oled järjepidevalt käsitlenud?

See, mis mind huvitab, on seotud minu vanaemaga, keda mina nimetan endiselt nõiaks, kuigi tegelikult ta lihtsalt tundis ravimtaimi ja aitas ravida. Õppisin temalt ravimtaimede tundmist, see oli otsene suhtlus loodusega. 12aastasena ma muidugi jälestasin seda, kui pidin taimi kirjelduse järgi korjama, kuna vanaema ise hakkas pimedaks jääma. Kuid hiljem hakkasin neid teadmisi kasutama. Niisiis, huvi looduse vastu on minu joonistustes läbiv. Moodsasse linna põllulilled, marjad ja seened ei kuulu, selle väljendamiseks joonistan ma neid eriti suurena, et näha igas lilles suurendatult tervet maailma. Kord Hausi näitusel ütles üks naine minu teost vaadates, et ta pole kunagi mõistnud raagus puid, kuid tänu minu pildile hakkab neid isegi armastama.

Kahju, et loodus on niivõrd võõraks maailmaks muutumas. Tore on lugeda Valdur Mikita raamatuid kui etnograafilisi monumente eesti loodusetunnetusele, need on samas piisavalt isiklikud, et tekib uhkustunne. Muidu jääkski kõlama Urmas Vadi viimase romaani marurahvuslane, kes kurvastab selle pärast, miks väike eesti rahvas ei mõtle end suureks.

Lisaks loodusele olen ka palju figuuri joonistanud, eriti huvitavad mind käed ja nende läbi emotsiooni ja arengu kujutamine. Paljude inimeste jaoks väljendub joonistamisoskus tehnika valdamises. Mulle on oluline pigem see, miks sa seda teinud oled, mitte et oled perfektselt maha joonistanud. Olen küll joonistanud realistlikult, millel oli pärast nõukogude aega isegi halb maik juures, kuid ma ei ole seda teinud realismi enda pärast.

Autor: Jarõna Ilo

Milline suhe on sul kunstikriitikaga?

Väga lihtne. Nii palju kui minust on kirjutatud, on rõhuasetus tavaliselt minul kui Ukraina juurtega Eesti kunstnikul. Vabandust, ma ei ole too ega see, ma pole eestlane, ma pole vihatud venelane. Mind on jäetud välja ja keegi ei tea, mida minuga teha. Migratsiooni kontekstis olen ma migrant, kes ise tuli kohale: mind pole kvootidega jagatud. Mulle on korduvalt helistatud, kas ma annaks intervjuu, miks ma siia tulin. Ma pole tahtnud. Olen joonistanud nii-öelda naiste teemasid – puid, vilju, lehti –, mitte figuure hobuse peal, mida nõukogude ajal peeti väärikaks. Seepärast pole minu loomingust eriti arvustusi ilmunud. 1980ndatel võib-olla olid mõned mainimised, kui alustasin graafikatriennaalil.

Oled teinud ka väga palju raamatuillustratsioone?

Õppisingi kahel erialal: raamatukujundajaks-illustraatoriks ja vabagraafikat. Mul tekkis allergia vabagraafika kangete lahustite vastu ja nii oli joonistamine väga pragmaatiline valik. Sellega sai ka kiiremini väljendada seda, mida tahtsin.

1980ndatel hakkasin rohkem tegema plakatikunsti. Olin põgusalt graafiline disainer eksperimentaaltehases Desintegraator, see oli Nõukogude Liidus esimene asutus, mis müüs oma toodangut välismaale. Raamatuillustratsioone olen teinud läbivalt lõpetamisest alates. Diplomitöö oli „Pinocchio”. Siiani ei kujuta ette, kuidas ma seda tegin, sest just siis sündis esimene laps. Täiesti võin iseendale mütsi kergitada. Uuesti poleks ette võtnud, aga eks elus ongi nii, et kui väga vaja, leiad võimaluse.

Autor: Jarõna Ilo

Oled joonistanud näitustele ja illustreerinud raamatuid, kuid on väga huvitav, et oled olnud seotud ka ühiskondlike ettevõtmistega. Korraldasid Ukraina heaks oma tööde oksjoni ja oled koostööd teinud ka naiste varjupaigaga. Räägi sellest viimasest projektist.

Koostöö algas sellest, et tundsin kedagi, kes Tähtvere naiste varjupaigas nõustamisel käis. Tasapisi sõbrunesin sealse kollektiiviga ja hakkasin neile erinevaid töid tegema. Tegin flaiereid, siis korraldasime vägivalla ohvritele ja nende lastele suvelaagreid, kus tegin värvi- ja maaliteraapiat. Edaspidi tekkiski huvi lastega töötada.

Tihti on vägivalla ohvrite lasteni keeruline jõuda, psühholoogidel on nendega raske suhelda, sest lapsed ei oska hinnangut anda, nii nagu täiskasvanud. Sealt tuli idee anda Norra eeskujul välja raamat, sest nii on lastel lihtsam rasketest asjadest rääkida. Mina joonistasin pildid ja Juhani Püttsepp kirjutas teksti. Raamatu pealkiri on „Lugu väikesest tammepuust, vihast ja varesest”.

1990ndatel töötasin kolm aastat kodutute lastega Kopli liinidel. Seal lastekodus polnud mitte ainult need, kelle juurest vanemad olid ära läinud, vaid ka lapsi, kes olid vägivalla eest ise ära põgenenud. Norra saatkond maksis toona vahendid kinni. Koos joonistamine-maalimine aitab inimesel end paremini väljendada, aitab rääkima hakata. Pikka aega oli mul küsimus, kellele ma joonistan ja mida nende joonistustega pihta hakata. Kopli lastega töötamise kogemus õpetas, et koos joonistamine aitab lapsi ning pakkus pinget ka mulle endale.