Nädalavahetusel lahkus meie seast suur USA riigimees ja Eesti sõber senaator John McCain. Teda jääb teiste tegude seas meenutama tema mullune võrratu kõne Müncheni julgeolekukonverentsil, mis võtab väga hästi kokku, mille eest McCain kogu oma elu visalt võitles.

Avaldame McCaini mälestuseks tema kõne tõlke:

Suur tänu Sulle, Ian, meeldiva sissejuhatuse eest. Lubage mul tänada ka Saksa valitsust ja rahvast sooja ja suuremeelse vastuvõtu eest. Kõik ameeriklased ei mõista seda üliolulist rolli, mida Saksamaa ja selle auväärt kantsler Angela Merkel täidavad Lääne kultuuri idee ja südametunnistuse kaitsel. Aga kõigi nende nimel, kes mõistavad, lubage mul öelda teile aitäh.

Mu sõbrad! Nelja aastakümne jooksul, mil olen käinud siin sellel konverentsil, ei ole olnud aega, mil see konverents oleks olnud vajalikum.

Järgmises paneeldiskussioonis hakkame arutama, kas Lääs jääb ellu. Paljude aastate jooksul oleks küsimuse selline püstitus toonud kaasa etteheited liialdamises ja asjatus paanikakülvamises. Ent mitte sel aastal. Kui kunagi üldse on olemas hetk, mil seda küsimust tuleb võtta surmtõsiselt, siis on see praegu.

Sama küsimus oli poole sajandi eest tähtis ka Ewald von Kleisti (Ewald-Heinrich von Kleist-Schmenzin – toim.) ja teiste selle konverentsi käivitajate jaoks. See oli põhjus, miks siin Münchenis käima hakati. Nad ei saanud eeldada, et Lääs elab kindlasti kõik üle, sest nad olid näinud, kuidas seesama Lääs peaaegu lakkas olemast. Nad olid näinud, kuidas vaba ja avatud turumajanduse asemel hakati naabrite arvelt rikastuma ja kalduti protektsionismi ja nad olid näinud vaesust, mille see kaasa tõi. Nad nägid, kuidas senine maailmakorraldus lagunes rahvuslike ja natsionalistlike kirgede käes ja nad nägid viletsust, mille see lagunemine kaasa tõi. Nad nägid ükteisega vaenujalal olevate suurvõimude esilekerkimist, vastastikuse heidutuse kokkuvarisemist ning sõdu, mis sellele järgnesid.

Tõepoolest, kogu Lääne idee ongi see, et me oleme avatud igale inimesele ja igale rahvale, kes needsamad väärtused omaks võtab.

Sellest inimajaloo kõige suurema katastroofi tuhast tõusiski see, mida tänapäeval nimetame Lääneks – uus, varasemast erinev ning parem maailmakorraldus, mis ei põhine veresidemetest lähtuval natsionalismil, mõjusfääridel ega nõrgemate allutamisel tugevate tahtele, vaid põhineb universaalsetel väärtustel, seaduse jõul, vabakaubandusel ning kõigi riikide suveräänsuse ja sõltumatuse austamisel. Tõepoolest, kogu Lääne idee ongi see, et me oleme avatud igale inimesele ja igale rahvale, kes needsamad väärtused omaks võtab.

Enneolematu jõukuse ja julgeoleku periood, mida oleme viimase seitsmekümne aasta jooksul nautinud, ei sündinud kogemata. See ei sündinud ka mitte vaid seetõttu, et need väärtused on ligitõmbavad, vaid hoopis seetõttu, et me toetasime neid jõuga ning olime nende kaitsel järelejätmatud. Meie eelkäijad ei uskunud, et ajalugu on nendega otsa saanud ja et me oleme paratamatult teel suure õigluse poole. See edasiminek sõltub meist. See nõuab meilt pidevat ja vaevarikast pingutamist. Ja see on põhjus, miks me aasta aasta järel tuleme kokku siia Münchenisse.

Mida von Kleisti põlvkond ütleks, kui nad näeksid meie tänast maailma? Ma kardan, et see tuleks neile liiga tuttav ette ja nad oleksid nähtust häiritud.

Nad oleksid häiritud sellest, kuidas üha enam pöördutakse eemale neist universaalsetest väärtustest ning kaldutakse vanade vere- ja rassisidemete ning sektantlikkuse poole.

Nad oleksid häiritud sellest, kuidas üha kasvab vastumeelsus immigrantide, pagulaste ja paljude vähemusgruppide, eriti aga moslemite suhtes.