Jose James – nagu klassikaline kevadkokteil, mida emadepäeval maitsta

Florian Wahl leiab, et neosouli magusmees Jose James kehastab jazzi sulandumist tehnoloogiaga.

Jazz-traditsioonis on kellegi teise loomingu imiteerimine suurim austusavaldus. See-eest näiteks hiphopi maailmas kehtib mitte-varastamise reegel. Taoline paradoks seisis Vabal Laval punases motojakis, peites oma väsinuid silmi päikseprillide taha. Neosouli magusaim mees Jose James ühtegi väsimussümptomit tegelikult välja ei näidanud, kuid sotsiaalmeedias avaldas ta fännidele oma padjanäo, kommenteerides, et sain jälle kolm tundi und. Hoolimata sellest, esinemine õnnestus - põrand oli unenägudest märg, erivärvides soolod ajasid inimestel suud ammuli, mõnel kukkus tops maha, teised hakkasid keeli kokku siduma.

Vokaalakrobaat Jose James on tuntud oma mesimagusa hääle poolest, kuid ta potents ei avalduks ilma erandlikult andeka taustabändita. Bassisoolode klassi näitas Solomon „Reverend“ Dorsey, kelle keskmine nimi pärineb taevasse-pürgivatest vokaalharmooniatest, mida oli kuulda palal „Do You Feel“, mis soojendas kuulajate südamed. Õhtu trummirütme hoidis üleval Joe „The Candy Man“ Blacks ning klaveri, organi ja sündiorgiaid taltsutas jaapanlane Obayashi Takeshi.

Üks asi, mis kindlasti välja tuleks tuua on see, et soulikat mussi on kontserdil ikka efektsem kuulata kui kodus. Jose muusika on ka plaadi peal väga libisev ja mahe, kuid mitte kunagi monotoonne või pealekäiv, kuid elavas esitluses kõlas kõik palju dünaamilisemalt. Helimaastik oli kaunilt arranžeeritud ning kõik elemendid toetasid üksteist mõnusalt nagu hästi-valmistatud, jäine greibi-Margarita, klassikaline kevadkokteil, mida emadepäeval maitsta. Publikus tundus ka ohtralt emasid olevat, mis ei ole ka suur üllatus, kui Jose häält kuulda. Mitu korda mainis ta ka, et „this one is for the ladies.“

Igav kindlasti kellelgi ei hakanud, sest Josel oli mitu trikki varrukas. Eriti meeldis mulle see, kuidas ta oma vokaali kontrollis ning manipuleeris – ja seda ilma tehnikata – pannes hääle kõlama justkui keegi skrätsiks tema vokaalsämplit. Muidugi oli ka viiteid klassikutele nagu John Coltrane või Gil Scott-Heron, kuid julgelt läks ta ka getoräpi territooriumile. Pärast tänavatele uitamist siirdus Jose tagasi tuttavatele souliklassikuteni, tehes väikese Bill Withersi tribuudi lugudega „Ain’t No Sunshine“ ja „Grandma’s Hands“. Kontsert päris dubstepini välja ei läinud, kuid plaatidel on ta sellegagi eksperimenteerinud. See on üks Jose mitmest atraktiivsest küljest, et ta ei mädane kuskil žanriahelates ning ühtlasi hoiab surevat vokaal-jazzi traditsiooni elus. Mõnda aega on juba märgata, kuidas jazz-muusika transformeerub ning üha rohkem tehnoloogiaga sulandub, Jose James on üks artistidest, kes kehastab seda muutust.