24. oktoobril alustab Tallinna ühes matusebüroos tööpäeva Andrei, pikk, suurte käte ja rahuliku olemisega kiilaspäine mees. Tema töö on surnukehad matusteks-tuhastamiseks ette valmistada. Valeri Krassnikovi surnukeha on külmkambris olnud kaks päeva. Nüüd helistab Andreile tema ülemus ja palub Krassnikov kiiresti ära kasida ja riidesse panna, sest juba tunni aja pärast soovivad lähedased kadunukesega hüvasti jätta. Pärast seda tuleb Valeri kiiresti kremeerida, lisab ülemus.

Andrei sikutab Valeri külmkambrist välja, avab laibakoti ja näeb, et selles on väga palju verd. Värsket, läikivat punast, aga ka juba kuivanud ning pruunikaks tõmbunud verd. Verd on nii tema näol, kätel kui rinnakul. Andrei kergitab kulme, aga ei kaalutle nähtu üle pikalt. Seda, et laibakotist verd leiab, juhtub ikka. Ka mitu päeva pärast surma võib koolnul haavast verd immitseda.

Ta asub Valerit pesema. Uhub veega verd Valeri rinnalt, kaelalt, näolt.

Ja siis märkab Andrei midagi kummalist.

Valeri kaelavoltide vahel peitub lõikehaav. See asub kaela vasakul küljel, kukla lähedal. Andrei mõistab kohe, et see haav on tekitatud terava esemega, sest selle servad punetavad. Noore mehe kehal on ilmselge vägivalla tundemärk – sellest hoolimata ei jookse tema rinnakult kõhule kokku pikka Y-kujulist õmblust. Teda ei ole lahatud, nagu vägivaldse surma puhul enamasti tehakse.

Andrei paneb Valerile ärasaatmiseks riided selga, aga teatab ülemusele, et surnukeha täna ei kremeerita. Selle asemel saadetakse see hoopis Kohtuekspertiisi instituuti (EKEI) lahkamisele.

Ja nii mõistetakse EKEIs alles mitu päeva pärast juhtunut: Valeri Krassnikov, 44aastane, on tapetud. Surma põhjus: noahaav unearteris.

Küsimusi on palju. Kuidas on võimalik, et unearteri haavaga Valeri oleks peaaegu kremeeritud? Miks teda kohe ei lahatud? Kellel jäi kahe silma vahele lõikehaav kaelal, suures koguses verd?

Ja kes ta tappis?