Ma ei ole kunagi ei Eestis ega mujal Euroopas väitnud, et minust peab saama Euroopa Kohtu kohtujurist, ma ei pea sellist käitumisviisi eetiliseks.

Küll aga esitasin ma 2017. aasta juulis üldistel alustel avalduse sellele kohale kandideerimiseks Eestis moodustatud komisjonile. Seda soovitasid mul teha mitmed EL õiguse asjatundjad nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Komisjoni kuulusid välisministeeriumi asekantsler, justiitsminister, Riigikohtu esimees, riigisekretär ja õiguskantsleri esindaja.

Lobitööd ei ole ma kandideerimise eel ega ajal teinud. Informeerisin kandideerimisest Riigikohtu esimeest, sest minu ametiaeg Euroopa Inimõiguste Kohtus Strasbourgis lõpeb varsti ja pärast seda saan Riigikohtusse naasta vaid juhul, kui keegi ametisolevatest riigikohtunikest pensionile läheb. Mingit kohta mulle automaatselt garanteeritud ei ole. Et ajad ei pruugi kattuda, siis leidsin, et Riigikohus peab teadma, millised on minu edaspidised võimalikud plaanid.

Eesti komisjon saatis mulle novembris 2017 e-kirja, milles teatas, et ei toeta minu kandidatuuri kuna ma töötan Euroopa Inimõiguste Kohtus kohtunikuna ja pean sinna jääma ametiaja lõpuni.

Eestis ilmunud konkursikuulutuses ei olnud seatud kandideerimise tingimuseks, et isik, kes on juba mõnes muus ametis ei võiks enne oma ametiaja lõppu Euroopa Kohtu kohtujuristi kohale kandideerida. Sellist tingimust ei esitanud ka Euroopa Liit.

Seda kinnitab ka Eesti praktika. Toon ühe näite: Eesti kohtunik Euroopa Liidu Üldkohtust kandideeris ja ka sai otse Euroopa Liidu Kohtu kohtunikuks, kusjuures seda küsimust otsustanud Eesti komisjon kattus osaliselt minu kandidatuuri kõrvaldanud komisjoniga. Samuti ei olnud sel puhul juttugi rotatsioonist, millega Eesti Ekspressis välja tuldi. Neid juhtumeid on rohkem.

Saatsin komisjonile järelepärimise, miks minul takistati edasi kandideerimast, mille peale vastati, et Teie kiri on teadmiseks võetud.

Küsisin komisjoni esimehelt, justiitsministrilt, riigisekretärilt, õiguskantslerilt ja välisministrilt selgitusi, aga ei saanud mingeid adekvaatseid põhjendusi. Mulle vastati, et ma kvalifitseerusin suulisesse vooru, aga sinna mind ei kutsutud.

Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu tasemel küsiti minult korduvalt, kas ma kandideerin kohtujuristi kohale, ma vastasin nii nagu Eesti valimiskomisjon mulle oli vastanud. Selle peale edastati Euroopa Inimõiguste Kohtust Eesti esindaja kaudu Euroopa Nõukogus Eesti valimiskomisjonile taustateave juhtudest, kus Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikud on kandideerinud ja ka valituks osutunud Euroopa Liidu Kohtusse või oma riigi kohtute kõrgetele positsioonidele. Kunagi pole keegi neile mingeid takistusi seadnud, isegi kui see on toimunud enne ametiaja lõppu. Euroopa Inimõiguste Kohus soosib ja peab enesestmõistetavaks, et sealne töökogemus saaks edaspidi täisväärtusliku rakenduse.

Kuivõrd, nagu öeldud, varem ei ole selliseid takistusi, mis mulle osaks said ei Eestis ega mujal Euroopas minu andmetel tehtud ja et Eesti kandidaadi kinnitab lõplikult valitsus, mis tähendab, et tegemist ei ole kohtunike siseringi asjaga, saatsin peaministrile ametliku digitaalselt allkirjastatud kirja, mis ka registreeriti, mitte mingi salakaebuse, nagu seisab Eesti Ekspressis. Selles kirjas esitasin küsimuse, kas tegemist on riigi tasandil uue personalipoliitikaga ja kui see on nii, siis see puudutab ju mitte ainult mind isiklikult, vaid ka teisi kõrgeid ametikohti ja potentsiaalseid kandidaate. Nii ei saaks kandideerida nt Riigikohtu esimees enne oma ametiaja lõppu, samuti Euroopa Liidus töötavad Eesti ametnikud jt. On ju oluline, et kõrgetele apoliitilistele ametikohtadele valimised oleksid läbipaistvad ja toimuksid ausate reeglite järgi.

Valitsus otsustas 2017. aasta lõpus toetada Madis Ernitsa kandidatuuri. Sellega lugesin enda jaoks loo lõppenuks.

Madis Ernitsa kandidatuur ei läinud veebruaris 2018 Euroopa Liidu vastavas komisjonis läbi. Otsus ei sündinud Luksemburgi kohtu koridorides ja ammugi mitte kellegi lobistamise tulemusena, vaid Euroopa Liidu Kohtust täiesti sõltumatute ekspertide komisjonis, kes kohtunikke valivad. Paneb imestama, et klatši tasemel saadud info alusel heidetakse halba valgust väärikale institutsioonile. Ajakirjanikud saavad küsida põhjusi, miks Eesti kandidaat tagasi lükati, mina neid ei tea. Tagasilükkamises ei ole midagi erakordset, seda on varemgi juhtunud.

Minul ei ole mingit isiklikku vastuolu ei Priit Pikamäe, Urmas Reinsalu, Heiki Loodi ega Madis Ernitsaga ja ma ei pea juhtunut kohtunike vaheliseks intriigiks nagu seda on püütud praeguse poliitilise debati õhkkonnas näidata.

Pidasin vajalikuks ise mitte selle teemaga ajakirjandusse tulla, seda enam, et juunis 2018 kuulutati kohale välja uus konkurss, kus uuesti kandideerisin. Leian, et enda reklaamimine kandidaadina ei ole eetiline.

Minu praegusesse ametisse ei ole mind nimetanud Eesti Vabariik, vaid valinud Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee pärast seda, kui mind küsitleti inglise ja prantsuse keeles erialaselt Assamblee vastavas komisjonis. Minuga ühel ajal kandideerisid Eesti valitsuse esitatud nimekirjas veel Mai Hion ja Allar Jõks. Tookord osutusin Euroopas valituks mina.

Olen Euroopa Liidu õiguse küsimustega tegelnud üle 20 aasta, kaitsnud sellel teemal doktoritöö, kirjutanud õpikuid, pidanud loenguid, juhtinud kõrgetasemelist Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu, olnud Rahvusvahelise Euroopa õiguse ühenduse president ja aasta eurooplane. Pean oma südameasjaks seda, et Eesti riigis ja mujal Euroopas austataks demokraatia ning õigusriigi põhimõtteid, kaitsen neid ka EL Põhiõiguste Ameti teaduskomitees, kuhu mind hiljuti valiti.

Lõpetuseks annan teada, et taandan ennast käimasolevast konkursist Euroopa Liidu Kohtu kohtujuristi kohale. Nüüd on mulle tuntavalt jäänud mulje, et tegemist on poliitikaga, poliitikasse ma sekkuda ei taha. Olen alati pidanud ja pean kohtuniku sõltumatuse ning erapooletuse põhimõtteid isiklikest ambitsioonidest tähtsamaks.

Vahepeal olen saanud kolmanda poja emaks, lapsed ja pere on mulle kõige olulisemad, seetõttu loodan jätkuvalt, et Eesti on ning suudab tulevikus püsida õigusriigina.

Julia Laffranque, Euroopa Inimõiguste Kohtu II sektsiooni asepresident, Tartu Ülikooli külalisprofessor