Kuidas peaks toimuma kanepi müük Eestis?

Lühike vastus oleks, et musta turgu võimalikult ohjeldaval ja kanepiga kaasnevaid ohte võimalikult neutraliseerival moel. Legaalsete sõltuvusainete turgude eeskujul võiks see osaliselt sarnaneda alkoholi-tubaka turgude mudelile, kuid minu hinnangul võiks olla mõnes punktis rangem — eos oleks võimalik keelata igasugune reklaam (vähemalt väljaspool müügi- ja manustamisasutusi), varustada pakendid kohustuslike hoiatuste ja infoga, kuhu pöörduda, kui tekivad probleemid, keelata kaubamärkide ja pilkupüüdva kujunduse kasutamine pakenditel jne. Mõned riigid, nt Uruguay on kehtestanud süsteemi, mis nõuab klientide registreerimist riiklikusse andmebaasi. Kas taoline süsteem on tulemuslik või ajendab hoopis umbuslikumaid tarvitajaid mustale turule truuks jääma, on hetkel veel raske öelda.

Kanepi müüki on kahtlemata võimalik reguleerida ka saamatult, nii et selle tagajärjed kujunevad hullemaks kui probleem, mida selle abil lahendada püütakse. Taoliste apsude vältimiseks tuleks Eestil analüüsida teiste riikide mudeleid ja püüda neist õppida, millised meetmed on tõhusad ja millised mitte. Hea kiire ülevaate olemasolevatest süsteemidest annab see dokument.

Milliseid makse peaks kanepile kehtestama? Ja milline peaks olema kanepile kehtestatud aktsiisimäär?

Rekreatiivkanepi aktsiis ei peaks olema oluliselt suurem kui tubaka ja alkoholi aktsiisimaksud. Arsti määratud meditsiinilise kanepi hinnast võiks ideaalis olulise osa maksta kinni tervisekindlustus, kuna Euroopas ravimina tunnustatud kannabinoidpreparaadid on praegu oluliselt kallimad kui tänavakanep ja jääksid isegi juhul, kui arstid oleksid valmis näidustusega patsientidele ravikanepi retsepte välja kirjutama, kättesaamatuteks, suunates patsiente odavamale, aga ohtlikumale mustale turule. Selliseid ohtusid mingil määral neutraliseeriv, ent enamikule patsientidest ebamugavam lahendus oleks volitus meditsiinilise kanepi eraviisiliseks kasvatamiseks.

Minu hinnangul on ka oluline, et mingisuguseid olulisi valdkondi, nt noortele vaba aja veetmise võimaluste pakkumist, sõltuvusravi, ühiskondlike uimastikahjude kompenseerimist, politsei võitlust organiseeritud uimastikuritegevusega, uimastiennetustööd ja -haridust kanepituru reguleerimisega käsikäes arendataks, kuid ma arvan, et vastav rahastus ei peaks tulema otse kanepimaksudest, vaid peaks olema täielikult tagatud ka juhul kui kanepimüük ja sellest laekuv tulu ei vasta ootustele. Nagu näitab Colorado eksperiment, on maksutulu enne legaliseerimist väga keeruline õigesti prognoosida, kuna kriminaliseerituse tingimustes on kõik oletused turu ja tarbijaskonna vajaduste suuruse kohta äärmiselt spekulatiivsed.

Kus kanepit müüdaks: apteekides, kohvipoodides või supermarketites?

Apteegid minu hinnangul rekreatiivkanepit müüma ei peaks. Hollandi stiilis kanepikohvikud (coffee shop) on seni vastuokslik mudel, kuni pole lahendatud „tagaukseprobleem“ ehk tagatud müüdava kanepi ja kanepitoodete seaduslikkus alates seemnest. Toidukauplus pole minu hinnangul sobiv koht ühegi psühhotroopse aine müümiseks peale kohvi ja tee. Üks mõeldav lahendus oleks spetsiaalsete müügikohtade lubamine mingitesse piirkondadesse, mida saaksid otsustada kohalikud omavalitsused. Mõeldavaid plusse on kanepimüügikohtade lubamisel asulakeskustesse, aga ka nende koondamisel mõnda “miljööväärtusetusse” äärelinna.

Üks natuke poolik võimalus kanepiga seonduvate probleemide vähendamiseks on nn klubimudel, mis toimib nt Hispaanias — mittetulunduslike kanepiklubide registreeritud liikmetel on voli sätestatud territooriumil kanepit enda tarbeks kasvatada ja seda sealsamas klubis osta ja pruukida eeldusel, et keegi ei saa müügi pealt kasumit. Taoline lahendus välistaks maksutulu, kuid pikemaks perspektiivis võiks siiski juhatada tarvitajaid ohutumate valikute poole, vähendada uimasti sattumist alaealiste kätte ja piirata kanepi musta turgu.

Millise vanusepiirangu kanepi omamisele, ostmisele ja tarvitamisele seaksid?

Kuni tubaka ja alkoholi vanusepiirang on 18 eluaastat, ei näe ma esialgu põhjust seda kanepi puhul tõsta. Katsed alkoholimüügi piiramisega kuni 21-aastastele on näidanud, et sellised meetmed suurendavad alkoholiga seonduvaid ohte nooremate tarbijate jaoks.

Kuidas kanep alaealistest eemal hoida?

Eelkõige tõhusa ennetus- ja haridustööga — alaealistele tuleb teha selgeks, et ehkki kanep on üldiselt ohutum kui alkohol, on sellega seonduvad ohud — eriti vaimsele tervisele — suuremad just puberteedieas.

Noortele (ja mitte ainult noortele) tuleb jagada ka praktilist nõu selle kohta, kuidas kanepit võimalikult ohutult tarvitada. Eesti riiklikusse uimastistrateegiasse on uimastikahjude vähendamine sisse kirjutatud ning praktilise, ülevõimendamata ohutusteabe jagamine on üks kahjude vähendamise viisidest. Loomulikult ei tohi lubada kanepi müümist alaealistele ning vastavat piirangut tuleks rakendada palju jõulisemalt kui alkoholimüügi puhul seni — luba kanepimüügikoha avamiseks peaks olema üsna keeruline omandada, aga väga lihtne reeglite rikkumisel kaotada.

Kas tänavatel suitsetamine peaks olema keelatud?

Kindlasti peaks otseses mõttes tänaval tarvitamine olema keelatud, mis aga ei tähenda, et kohalikud omavalitsused ei võiks mõnd hästivalgustatud ja politsei patrullimisalast mitte kaugele jäävat parginurka “kanepialaks” kuulutada. Tartus Pirogovi pargis avaliku alkoholipruukimise lubamise eksperiment paistab olevat end pigem õigustanud.

Mitme grammi omamine peaks olema legaalne?

Ma arvan, et mõnede USA osariikide reeglid, mis lubavad kaasas kanda kuni viis grammi kanepit ja kodus hoida kuni 30 grammi, on täitsa mõistlikud. Ravikanepi-patsientide vajadused võivad neid koguseid ületada, mistõttu neile lubatavad kogused peaks määrama igal üksikul juhul arst.

Kas kanep peaks olema riigimonopoli all või vabas konkurentsis?

Keeruline öelda. Võib-olla aasta-paari pärast, kui Uruguay riigimonopol on ennast tõestanud või tõestamata jätnud, oskaksin vastata. Omad plussid ja miinused on, mõistagi, kummalgi mudelil. Riiklikult juhitud sertifitseerimissüsteem, mis võimaldab eraisikuil või ettevõtetel taotleda luba riikliku turu jaoks kanepit kasvatada, või ka mõnede rangete piirangutega vaba konkurents võiksid toimida küll.

Kui hakkaksime kanepit importima, siis millistest riikidest seda sisse osta saaks?

Meditsiinilist kanepit on praegu Euroopas võimalik hankida ainult Ühendkuningriigi ettevõttelt GW Pharmaceuticals, mis toodab Sativexi ja veel paari kannabinoidravimit, ja Hollandi ettevõttelt Bedrocan, mis kasvatab kontrollitud tingimustes kitsastele parameetritele vastavat ürti. Mõlemad variandid on patsientidele oluliselt kallimad kui tänavakanep, mistõttu ei saaks toimivat ravikanepisüsteemi siia rajada ilma kohaliku tootmiseta. Võimalik, et samasuguse süsteemi rajab varsti Iisrael, mis loodab saada maailma juhtivaks ravikanepitootjaks; eeldatavasti kujuneksid nende tootmiskulud veidi väiksemaks kui konkurentidel, mis võiks võimaldada Iisraeli ravikanepil tänavakanepiga edukalt konkureerida.

Rekreatiivkanepi sisseostmiseks välisriikidest ei näe ma põhjust, kuna võimalusi kasvatamiseks ja töötlemiseks on lihtne luua Eestissegi. Meie rekreatiivkanepimajandus ei peaks sõltuma välisettevõtete suvast.

Kas kohalikud põllumehed peaksid saama samuti loa kanepit kasvatada?

Jah, kindlasti. Mõistagi tuleks narkootilise kanepi kasvatamisele kehtestada rangemad nõudmised kui mittepsühhotroopsele seemnekanepile; tootja võiks olla kohustatud rakendama täiendavaid turvameetmeid.

Milline peaks olema regulatsioon kodus iseenda tarbeks kasvatamise suhtes? Mitut taime võiks inimene ise kodus kasvatada?

Viie taime piir, nagu Tšehhis, tundub esialgu mõistlik. See peaks katma rekreatiivtarvitajate vajadused, kes soovivad taime ise kasvatada. Ravikanepi näidustusega patsientidele lubatava kasvatatava koguse peaks igal konkreetsel puhul vastavalt ravivajadusele määrama arst.

Kuidas tõkestada „ musta turu“ teket?

Teket ei saagi takistada, kuna must turg on juba olemas. Eeldatavasti ei kao see pärast legaliseerimist üleöö, kuid kindlasti väheneks mõistliku regulatsiooni puhul kurjategijate tulubaas ja seekaudu ka nende võim ühiskonnas, korruptsioon ja kõik musta turu võimendatavad uimastiohud.
Ohutu legaalse kvaliteetse allika turujõudu ei saa alahinnata — nagu näha USA osariikide kogemusest, aga ka kas või meie endi alkoholipoliitilistest meetmetest, mis salaviinaturu osakaalu viimasel kümnendil oluliselt kahandanud on, on osa tarbijaist teatud piirini valmis peale maksma, et mitte hankida kahtlase väärtusega kaupa mustalt turult. Piirkondlikud iseärasused ähmastavad pilti — nt Colorados on rekreatiivkanepi läbimüük olnud prognoositust väiksem, kuna paljud regulaartarvitajad eelistavad odavamat, väiksemate müügipiirangutega ravikanepit.

Milline oleks sel juhul kanepi grammi hind?

Kardan, et Eestis kasvatatud, garanteeritud kvaliteediga rekreatiivkanep saab musta turu kanepi välja tõrjuda vaid siis, kui selle hind on musta turu kanepi hinnast väiksem. Praegu maksab gramm tänavakanepit (~20 eurot) rohkem kui gramm 585-prooviga kulda (~18 eurot). Ma arvan, et legaalsel turul võiks kanepi hind olla umbes pool sellest, 8–10 eurot — see on umbkaudu Saksamaa ja Prantsusmaa tänavahind, veidi alla Euroopa keskmise hinna.

Kuidas reageeriks Euroopa Liidu partnerid, kui me ühel päeval kanepi legaliseeriks?

Kui Eesti rikuks praegu ÜRO 1961. aasta ühiskonventsiooni, mis rekreatiivkanepi turu kriminaliseeris, peaks Brüssel tõenäoliselt kuidagi reageerima tõesti. Ravikanep juba on Eestis legaalne (ehkki seda praktiliselt välja ei kirjutada), mis ei paista olevat kedagi pahandanud, sest ÜRO konventsioon lubab keelatud aineid rakendada meditsiinis. Sama konventsioon võimaldab aga rakendamist ka teaduslikeks eksperimentideks. Too klausel ei välista võimalust kanepituru riigistamine teadusliku eksperimendina vormistada.

Loodetavasti kaovad sellised rahvusvahelised juriidilised takistused peagi. 2016. aasta ÜRO peaassamblee erakorraline istungjärk UNGASS võib 1961. aasta ühiskonventsiooni sisu muuta või selle üldse tühistada ning anda riikidele narkopoliitilise enesemääramisõiguse. Kui seda siiski ei toimu, laguneb konventsioon tõenäoliselt iseenesest — mitmed (peamiselt
Ladina-Ameerika) riigid on juba teada andnud, et ei kavatse sellest kinni pidada, kui see ka kehtima peaks jääma. Kui Boliivia tunamullu paariks kuuks ühiskonventsioonist loobus ja kokalehtede tarvitamise lubas, ei järgnenud sellele mingeid praktilisi sanktsioone. Uruguay kanepituru riigistamise kava tagajärjeks pole seni olnud samuti midagi peale paari juhtivametniku kriitika.

Mil määral muutuks meie positsioon rahvusvahelises poliitikas? Kas riskiksime millegagi?

Raske ennustada. Venemaa ja Rootsi kui tagurliku repressiivse uimastipoliitika kantsid tõenäoliselt nuriseksid, aga ma ei usu, et see Eesti suhteid maailmaga kuidagi põhjalikult rikkuda saaks.

Kas kanepi üleüldise legaliseerimise juures näed mõnda ohtu, mis peaks olema karmilt reguleeritud ja karistatud?

Colorado eksperiment kanepituru reguleerimisega annab mõista, et söödavatele kanepitoodetele tuleks kehtestada kangusepiirang ja Hollandi eeskujul tuleks esialgu keelata ka keemiliste kontsentraatide (“dabs” e butaani või vedela süsihappegaasiga ürdist välja puhastatud toimeainete) valmistamine ja müük.

Üheks olulisemaks tingimuseks rekreatiivkanepituru reguleerimise juures peaks olema paindlikkus, see tähendab, et kui mingid meetmed osutuvad teatud aja jooksul ebatõhusateks, peab saama neid kiiresti muuta. See nõuab mõistagi meetmete tõhususe objektiivse hindamise raamistikku, nt vastavat riiklikku komisjoni.