Boone on tõenäoliselt kõige tituleeritum võõrleegionär, kes kunagi Eesti klubi särgi selga tõmmanud. Omaaegne ülikoolikorvpalli NCAA hooaja võitja, seda algkoosseisu mängijana Connecticuti ülikoolist, mängis aastaid kõige tugevamas korvpalliliigas NBA.

Ööl vastu kolmapäeva oli Boone’l võimalus enda nime tagant ära saada üks negatiivsemaid rekordeid, mis statistikahullus NBA-s mõõdetakse. NBA nõrgim meeskond Philadelphia Sixers oli kaotanud 18 mängu ühtejutti. Varem oli selle saavutusega hakkama saanud New Jersey Nets. Aastaks näitasid kalendrid siis 2009. Just selles Netsis mängis ka Josh Boone. Ta tunnistab nüüd, mitu aastat hiljem, et kogu kaotusterida oli üks suurimaid põhjusi, miks ta toona NBA-st lahkus ja läks õnne otsima piiri taha.

Fännid pidid toona arvestama Netsi probleemidega. Olid nad ju viimaste aastate jooksul enda parimad mehed ära kaubelnud, meeskonna vedajaks sai verinoor Brook Lopez. Kui hooaeg algas, siis ei osanud seda ka kõige negatiivsemalt meelestatud fännid oodata. Kaotus-kaotus-kaotus, nii muudkui järjest. Meeskonnal polnud korralikku skoorijat, meeskonna peatreenerit vahetati, juhtkond kaalus meeskonna müümist, mistõttu ei tahetud ka rahaliselt väga riskida.

AGA OLI KA HÄID HETKI: Josh Boone blokeerimas Hispaania superstaari Pau Gasoli viset.

„Mida kaotus edasi, seda raskemaks enda motiveerimine läks. Sa pidid end küll motiveerima, kuid leida midagi, millele toetuda, oli järjest raskem,“ nendib Boone.

Fännid hakkasid meeskonna üle nalja viskama. Mängu vaatasid mõned irvhambad paberkotid peas, publikuarv kukkus. Aga kaotusi tuli ja tuli.

Süsteem toodab kaotajaid

NBA-s pole tõelised peksupoisid sugugi harulduseks. Selle kõige põhjuseks on NBA noormängijate valikusüsteem. Kui sa oled liiga nõrgim, seda suurem lootus on saada valik esirinnas. Just sellise taktika peale pahatihti kaotajad lähevad – ühe hooaja kaotad, saad andeka noore ja tulevik tundub ere.

Sixers on sama taktikat kasutanud juba mitmel aastal. Selle eest on saadud ka asjalikke mängijaid – Nerlens Noel on üks andekamaid noori pikki, eelmisel aastal saadud Joel Embiid peaks vähemalt paberil olema igati asjalik lisandus, aga mängija pole enda teisel hooajalgi vigastuse tõttu väljakule saanud. Tänavu suvel võeti endale taas pikk Jahlil Okafor, kuid tulevik tundub ere ainult optimistidele.

NBA tänavuse halvima meeskonna Philadelphia 76ersi mängijad Jahlil Okafor (8) ja Robert Covington (33) takistavad Brooklyn Netsi tsentri Brook Lopezi (11) rünnakut. Lopez oli Josh Boone´i meeskonnakaaslane New Jersey Netsis, kui koos kaotati rekordilised 18 kohtumist järjest. Reuters/Scanpix

Spordiportaal Bleacherreport avaldas loetud päevad tagasi artikli, kus anti Sixersi taktika peale laustuld. Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Mängijad on meeskonnas küll enamasti kesisel tasemel, kuid kõik see ei jäta mängijaid puutumata. Okafor jõudis eelmisel nädalal meediasse, kuna andis Bostonis möödakäijale vastu vahtimist. Põhjuseks oli see, et korvpallifännist möödakäija mõnitas Sixersi kaotuseseeriat. Okafori kohta hakkas seejärel laekuma veelgi negatiivseid uudiseid – küll kihutamine, küll muud rikkumised. Bleacherreport küsis ausalt, et kas kõik see oleks juhtunud, kui mängija näeks enda tegevuses väljakul mingitki mõtet.

Mõned naeravad Philadelphia üle, mõned arutavad tõsimeeli, et kogu sellise nimme kaotamise tõttu peaks muutma noormängijate valimissüsteemi, mis võtaks nõrgematelt põhjuse täielikult kaotuste peale minna.

Suur segadus ja häbiplekk ajaloos

Sixersi jaoks pole ajalooliselt liiga naerualuseks olemine sugugi võõras. Nende aastakümneid kestnud tegevuse jooksul ollakse saavutatud ka kaheldava väärtusega „au“ olla liiga läbi aegade ühe kõige kehvema hooaja autoriks. Ehkki Michael Jordani omanduses olev Charlotte Bobcats suutis korra jõuda kehvema näitajani, siis see oli ikkagi lühendatud hooajal, mistõttu päris nii masendavaks seda ei loeta, kui aastatel 1972-73, mil meeskond võitis kõigest 9 mängu 82-st.

Kõigest kaks hooaega varem tiitli võitnud Sixersit nimetati toona „suureks segaduseks“, millest kirjutab Charlie Rosen raamatus „Perfectly Awful“.

Esimene kaose arhitekt oli meeskonna tegevjuht Dan DeJardin. Jah, ta oli kunagi mänginud ülikoolikorvpalli West Pointi sõjaväeakadeemias, kuid reaalsuses pidasid DeJardini täiesti ebaadekvaatseks nii tema ametikaaslased, treenerid kui ka mängijad. Oskuste tõestuseks lihtne fakt, et kui DeJardin sai pärast legendaarse Jack Ramsay keeldumist tegevjuhiks, siis sooritas ta järgmise poole aasta jooksul kaheksa suurt tehingut. Kõik teised meeskonnad olid hea meelega nõus Sixersiga kaupa tegema, sest, nagu mainitud, siis ei jaganud DeJardin mitte mingitki biiti ja nii muutus meeskond üha nõrgemaks.

Kaose teist arhitekti pidi DeJardin pikalt otsima. Meeskonnal polnud enne hooaja algust pikalt peatreenerit ja lõpuks ilmus isegi kohalikes ajalehtedes ennenägematu kuulutus – „Sixers otsib peatreenerit“. Lõpuks treener leiti, selleks sai Roy Rubin, keda peeti ülikoolikorvpallis kaitsemängu eksperdiks ning tõeliseks korvpallimängu novaatoriks. Kahjuks selgus, et Rubin oskas juba esimesel treeningkohtumisel meeskonnavaimu ära hävitada.

„Mind ei huvita, kes te olete,“ ütles Rubin. „Või kaua olete liigas olnud, aga minu meeskonnas garanteeritud algkooseisukohta pole kellelgi.“

Öeldu lõpetuseks heitis Rubin pilgu Hal Greeri suunas. 10-kordne All-Star, Sixersi läbiaegade parim korvikütt ja hiljem NBA 50 juubeli puhul parimate mängijate hulka kuulunud Greer oli küll enda karjääri lõpetamas, kuid mehe motivatsioon hävitati selle lausega korralikult.

Rubin suutis samal kohtumisel kaotada ka enda autoriteedi. Ta keelas õlle ja sigarettide riietusruumis tarbimise, kuid sellele lisas meeskonna üks põhitegijaid Freddie Carter, et ta on juba aastaid enne mängu suitsetanud. „See aitab mul rahuneda,“ ütles Carter.

Peatreener vaatas Carterit pika pilguga ning ütles: „Hea küll, Freddie, aga sa oled ka ainus, kes suitsetada võib.“

Meeskonnakaaslased vahetasid pilke. Nad said aru, et peatreeneril pole õrna aimugi, kuidas meeskonda juhtida.

Samasugused arusaamatused jätkusid ka pallitreeningutel. Mängujuht söödab vabal positsioonil olevale keskmängijale, kelle vise keerab korvirõngast välja. Kõlab järsk vile ning Rubin asub karjuma:
„Miks sa sinna söötsid?“

Mängujuht: „Aga ta oli ju vaba!?“
Rubin: „Aga kas ta viskas sisse?“

Mängijad vahetasid taas pilke. Peatreener astus juba kaks ämbrit jalgade küljes.

Kaotuse põhjused: nõrk meeskond või lihtsalt loll treener

Rubini käekiri oli juba ülikoolis olnud väga autoritaarne. Näiteks pidas ta treeningu ajal vee joomist nõrkuseks. Või kui keegi viskas küll avaveerandiga 16 punkti, aga siis viskas paar nalja tantsutüdrukutele, siis istus mängumees terve ülejäänud mängu pingil – distsipliinirikkumiste pärast.

Sixersi hooaja muudab kummaliseks seik, et tegelikult oli meeskond üsna hästi komplekteeritud.

Sixers samas omas mitut heal tasemel mängumeest. Vananev Greer, Freddie Carter, Freddie Boyd ja Kevin Loughery olid NBA-s ennast tõestanud mängumehed, ent Philadelphia spordiajakirjanikud aimasid halba ette ja kinkisid Rubinile juba enne hooaega hüüdnime, mis talle üldse ei meeldinud: „Vaene Roy Rubin.“

Ääremängija Manny Leaks teenis teadustajalt hüüdnimeks „Many Leaks“ ehk palju lekkeid. Ajalehtedes trükiti ennustuskuponge, et millal lõpuks Sixers mõne võidu võtab.
Hooajaeelsed kohtumised veel katastroofi ei ennustanud, kuna vastasteks olid veel üsna rahulikult võtvad meeskonnad. Tagajärjeks kolm võitu ja Rubin haistis võimalust, aga oktoobris algas hooaeg täishooga pihta ja kohe esimestest mängudest hakkasid võidud justkui pärlid nööril ritta minema. Tõsi, Sixers ei kaotanud pea kunagi suurelt, vaid vajus kokku mängude lõpus. Ja põhjuseid oli keskmiselt kaks – vähene füüsiline ettevalmistus ja Rubini täiesti arusaamatud vahetused. Mängijal piisas ühest möödaviskest, et istuda ülejäänud mäng pingil ja nii ei julgenudki mehed kohati enam eksida. Kui enne novembrit oli kaotatud juba üheksa mängu ühtejutti, siis hakkas asjast lõpu tundma publik. Ääremängija Manny Leaks teenis teadustajalt hüüdnimeks „Many Leaks“ ehk palju lekkeid. Ajalehtedes trükiti ennustuskuponge, et millal lõpuks Sixers mõne võidu võtab.

Meeskonna juhid läksid paanikasse ja hakkasid mängijaturul meeletult siblima. Meeskonna üks parimaid mängumehi Bill Bridges vahetati Lakersisse John Q. Trappi vastu. Kui meeskonnakaaslased sellest tehingust kuulsid, siis tabas neid kergem šokk. „Ei, ei, ei,“ raputas John Block pead, kui kuulis, et peab koos Trappiga mängima. Ainsana oli olukorraga rahul Bridges, kes tunnistas enne vahetust, et ta tahab meeskonnast võimalikult kiirelt minema, sest olukord hävitab terve mõistuse.

Trappi peeti õigustatult pätiks, kes ei norinud ainult vastasmängijate, vaid ka enda meeskonnakaaslastega. Tema CV-sse kuulusid teod, mis panevad tema tervemõistuslikkuses kahtlema. Näiteks ähvardas teda Lakersis mängides lennukile hilinemise eest 200 dollarit trahvi. Trapp peatas enda auto ja helistas taksofonist lennujaama: „Lennukis on pomm.“

Või kui peatreener soovis teda korra väljakult ära võtta, siis viipas Trapp enda sõpradele, kes demonstreerisid põuetaskust püstolikaba. Trapp jäi väljakule.

Esimene võit tuli Sixersile San Antonios. Kuu pärast hooaja algust ehk natuke kiiremini, kui jõudis selle tähiseni tänane Sixers. Õnnelikud ennustajad pidid paika saama, et Sixers vajas selleks kõigest 16 mängu. Hilisem legendaarne Chicago Bullsi abitreener Tex Winter oli toona Spursi peatreener ning tema jaoks oli see kaotus eriti traumeeriv. „Sa tead alati, et peksupoisid lõpuks kedagi võidavad, aga sa loodad alati, et see pole sina.“

Rubin oli pärast mängu ekstaasis. Ta teatas, et tema kukilt on langenud 150-kilone eesel ja et see on tema õnnelikem päev eales. „San Antonio, ilus,“ hüüdis ta pärast mängu. Mängijate jaoks tekitas kõige suuremat arusaamatust Rubini otsus pidada pärast mängu suur võidupidu. Päev hiljem oli kõik jälle tavapärastes toonides, sest Phoenix Suns võttis Sixersi korralikult ette ning pühkis nad teelt.

Üksikud võidud ei päästnud Rubinit. All-star mänguks oli Sixersi saldo naeruväärsed 4-46. Rubin rääkis kõigile, kes teda veel kuulata võtsid, et ta jätkab kindlasti hooaja lõpuni ning küll ta siis meeskonna näo enda järgi ümber teeb. Seda tal aga aega teha ei olnud. Meeskonna omanikud andsid talle teada, et tema leping on lõpetatud – ei mingit pehmet maandumist skaudina või muud säärast. Rubini NBA karjäär oli saanud lõpu. Ja seda kõigest loetud kuud pärast karjääri algust.

Mängivaks peatreeneriks sai Kevin Loughery, kelle käe all hakkas meeskonnal paremini minema. Vähemalt natuke. Hooaeg lõpetati saldoga 9-73 ja Loughery enda saldoks peatreenerina jäi 5-23. Loughery sai küll puudulikult koostatud ja enesekindluseprobleemidega meeskonna, kuid vähemalt sai ta aru, kuidas mäng väljakul käib. Pea esimese otsusena saatis ta meeskonnast minema Trappi.

Kaotused viivad mängijad loobumiseni

Loughery käe all võitis meeskond viis mängu, aga tema aeg sai hooajaga läbi. Ta jätkas hiljem karjääri peatreenerina, kuid mitte enam Sixersis. Rubin üritas samal ajal järgmiseks aastaks jälle Sixersi peatreeneriks saada, kuid tema CV lendas kiirelt prügikasti. Tema treenerikarjäär oligi sellega lõppenud – kuni surmani pidas ta Floridas pannkoogikohvikut.

Sixersi õuduste hooajast läks Philadelphial kümme aastat, et taas enda meeskond õigele rajale suunata. Selleks läks vaja ABA-st napsatud Julius Ervingut ja Moses Malone’i ning aastal 1983 võitis Sixers siiani viimase meistritiitli.

Tänavune Sixers flirdib täpselt sama saatusega. Pärast Sixersi omaaegset ajaloolist hooaega lõpetasid mitmed sealsed mängijad karjääri – kaotajaid ei taha keegi, motivatsioon oli tapetud. Kui Sixers poleks ööl vastu kolmapäeva vastu läinud teise liiga naerualuse Los Angeles Lakersiga, siis oleks kaotusteseeria võinud veel pikemaks osutuda ja Josh Boone ja tema Nets oleksid saanud ühe piinliku peatüki enda ajaloost kustutada.

„Mulle aitas NBA-st“

Boone sai pärast kohutavat hooaega pakkumise Hiinast ja ta aimas, et NBA-s ta nii head palganumbrit kusagil ei näeks. Huvi tema vastu tunti, näiteks Cleveland Cavaliers oli valmis teda enda meeskonda võtma, kuid Boone loobus. „Mulle aitas NBA-st,“ ütleb ta.

VASTUOLULINE HOOAEG: Josh Boone näitab Kalev/Cramos täitsa korralikku mängu, kuid meeskond kaotab sellest hoolimata palju.

Saatuse vingerpussina oli ka Boone’l kosjas käinud Cleveland Cavaliers järgmisel hooajal liiga nõrgim meeskond. Kaks aastat hiljem pakkus Boone’le lepingut Portland Trail Blazers, aga Boone ei läinud ikka kõikide korvpallurite unistusteliigasse tagasi. „Tagantjärgi targana arvan ma, et see oli minu karjääri suurim viga,“ tunnistab ta.

Kui lapsena jälgis Boone NBA-d igapäevaselt ja oli tõeline Chicago Bullsi ja Michael Jordani fänn, siis nüüd ta enam sellest huvi ei tunne. Ka omaaegsed kaasmängijad on kaugeks jäänud. „Ben Gordoniga saame suviti vahel kokku, kuna ta harjutab New Yorgis samas spordisaalis,“ ütleb ta.

Emeka Okafor ja Charlie Villanueva, kes on püsivalt NBA-s mänginud, pole ta aastaid suhelnud. Samamoodi ei tea ta enam enda ülikooliaegse meeskonnakaaslase Rudy Gay saatusest. „Ta lihtsalt ei vasta sõnumitele ja mis ma ikka pingutan. Lisaks vahetavad nad iga aasta üheksa korda telefoninumbreid ja lihtsalt ei jõua nendega sammu pidada,“ mõtleb Boone.

BC Kalev/Cramo mängud rahvusvahelistes sarjades 15/16

Ka Kalev/Cramos ei lähe Boone’l käsi kõige paremini. Ise mängib ta arvestataval tasemel, kuid meeskond muudkui kaotab. „Ma usun, et hooaja keskpaigaks peaksime me end käima saama ja küll siis võidud tulevad,“ ütleb Boone.

Täpselt samad mõtted, mis New Jersey Netsis. Äkki järgmine mäng tuleb võit? Äkki järgmine hooaeg läheb paremini? Sinnamaani peab aga end kuidagi motiveerima.

Kui Eesti poliitkaotajaid Keskerakonnast jälgida, siis ega ilmselt neilgi kõige kergem pole.

Loos on kasutatud ajakirjale Basket kirjutatud pigemaid lugusid Josh Boone'st ja Sixersi ajaloolisest õudushooajast kirjutatud raamatust "Perfectly Awful".