„Maavarade uurimine on vajalik, et teaksime, mis meil olemas on, mida sellest teha saab ja milline on kaasnev lisandväärtus, aga ka nende maavarade kasutamisega seotud ohte ja võimalikku negatiivset mõju keskkonnale,“ avaldas minister arvamust. „Teadmine ei tee kunagi paha. Mida rohkem me tunneme oma maapõue ja keskkonda, seda paremini oskame seda ka kaitsta.“

Kiisler toonitas, et fosforiidivarude võimalikust uurimisest ei maksa järeldada, et Eestis hakatakse lähiajal fosforiiti kaevandama.

Minister selgitas, et kuni pole kõrvaldatud fosforiidi kaevandamisega seotud suured keskkonnaohud, seni pole mõtet ka kaevandamise võimaluste ja aja kohta oletusi teha.

Hiljuti loodud riikliku geoloogiateenistuse asedirektor Kalev Kallemets selgitas, et fosforiit on maavarade koondbilansis arvel neljas maardlas 2,8 miljardit tonni ulatuses passiivse tarbevaruna. See tähendab, et Keskkonnaamet ei saaks anda välja kaevandamisloa. „Selleks, et varu saaks passiivsest aktiivseks tuleb tõendada, et „kasutamine on keskkonnakaitse vajadust arvestades võimalik“. Praegune parim teadmine on, et selle teostamiseks tuleb läbi viia terve rida uuringuid ning siis teha Keskkonnaametil pädevatel ametnikel kaalutlusotsus lähtuvalt esitatud lahendustest ja mõjuhinnangutest,“ märkis Kallemets.

Minister selgitas, et kuni pole kõrvaldatud fosforiidi kaevandamisega seotud suured keskkonnaohud, seni pole mõtet ka kaevandamise võimaluste ja aja kohta oletusi teha.

Ta soovis rõhutada isiklikku veendumust, et „fosforiidi avakaevandamine (Toolse maardla) peaks jääma välistatuks, kuivõrd meil ei ole veel praktilist kasutust fosforiidi peal lasuvale argilliidile ning avakaevandamise maastikumõju ei ole aktsepteeritav. Samuti on selle piirkonna toore rikutud liiga kõrge raud ja magneesiumoksiidide sisalduse poolt“

Eestis tegeles viimati fosforiidi uurimisega Viru Keemia Grupp. Uuringute tulemused on üleval veebis www.eestifosforiit.ee.

Eilses Eesti Ekspressis rääkis suurima riigifirma ja ühtlasi suurima kaevandusettevõtte Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter, et põlevkivi ja fosforiit on olemuslikult sarnased. Põlevkivimaardlates on sageli fosforiiti ja vastupidi. „Ainult, et üht võib olla rohkem ja teist vähem ja üks on väärtuslikum kui teine. On ka kohti, kus neid saaks koos kaevandada. Ka Eestis,“ selgitas ta. „Fosforiidi kaevandamine on Eesti võimalus, mida võib, aga ei pea kasutama. See eeldab ühiskondlikku kokkulepet.“

Sutter mainis, et Eesti Energia on ette valmistamas Eesti suurima roboti käikulaskmist. Firma läheb Narva kaevanduses üle maa-alusele kombain- või robotkaevandamisele, mis on keskkonna mõttes uuem tase.

„Kui uusi kaevandamistehnoloogiad vaadata selles perspektiivis, kas oleks võimalik oluliselt väiksemate keskkonnamõjudega fosforiiti Eestis kasutada, siis kindlasti need võimalused plaanime nö lauale panna,“ teatas ta. „Aga kas fosforiiti hakatakse reaalselt kaevandama, pole meie otsustada.“

Fosforiidi kaevandamine on poliitiliselt eriti tundlik teema. Nõukogude aja lõpus soovisid punavenelased seda Virumaal tegema hakata, mis tõi kaasa ülerahvaliku vastupanuliikumise. Rahvas kartis Virumaa muutmist kuumaastikuks nagu juhtus Nauru saarega, mille kaevandusfirmad tühjaks kaevasid. Uued fosforiidikaevandused jäid Eestis loomata ja ka senised on praeguseks suletud, riigifirma Eesti Fosforiit lõpetas Maardu kandis kaevandamise 1991. aastal.

Nn fosforiidisõda liitis aga rahvast ja andis tõuke Eesti taasiseseisvumisele. Ühtlasi muutus fosforiidi kaevandamine tabuteemaks ja teema ette võtmine mõjub seniajani poliitilise tuumapommina.