Kiri juudi ärimehelt: häbi, härra Toomas Hendrik Ilves!
Suured inimesed muudavad ajaloo käiku ja mõjutavad kaudselt kogu inimkonna saatust tervikuna ning iga inimese oma eraldi.
Selline inimene oli Shimon Peres – üks neist, kes lõi ime nimega Iisraeli riik.
Mul oli kaks korda õnn hingata ühte õhku selle silmapaistva inimesega.
Esimest korda Tallinna sünagoogi avamisel 2007. aastal. Ja teine kord 2011. aastal Londonis Albert Hallis, kui üks suur inimene, Shimon Peres, sõitis õnnitlema oma sõpra, teist suurt inimest Mihhail Gorbatšovi tema 80 aasta juubelil.
2007. aastal Tallinnas võttis meie – jumal tänatud, endine – president Toomas Ilves Iisraeli presidendi Shimon Peresi vastu, istus sünagoogis tema kõrval üsna minu lähedal.
Vestles millestki elavalt.
Milline aga oli minu imestus, kui ma ei leidnud meie presidenti nende 80 riigipea seast, kes olid saabunud saatma Shimon Peresit viimasele teekonnale! Ma arvan, et vähestele nendest kaheksakümnest oli langenud osaks au olla ISIKLIKULT tuttav Iisraeli presidendiga. Meie endine president seda oli, kuid austada Shimon Peresi ärasaatmist ei võtnud vaevaks!
Millised tähtsad riigiasjad ei võimaldanud Eesti riigipeal Toomas Ilvesel avaldada viimast austust suurele inimesele, kellega ta oli isiklikult tuttav? Võib-olla tema uus esimene leedi ei lasknud minna? (Noored naised tavalised käsutavad oma vanaldasi abikaasasid.)
Minu arvamuse kohaselt, mida jagavad paljud mu sõbrad ja tuttavad Eestis, Iisraelis, Ukrainas ja Ameerikas, juudid ja mittejuudid, sülitas meie president Ilves suure inimese mälestusele kahekordselt. Üks kord Eesti rahva nimel, kelle esindaja ta oli ja kes maksis talle palka presidenditöö eest. Ja teine kord omaenda nimel.
Häbi, härra Toomas Hendrik Ilves!
