Kandideerisin maikuu alguses koos pimeda sõbra Jakob Rosina ja keskealise, umbes sada kilo kaaluva tuttava Aldo Maksimoviga ERKI moeshow modellideks. ERKI moeshow on teadupärast noorte disainerite loomevõistlus, kus kehtivad kõikvõimalikud liberaalsed väärtused ja kujutlusvõimele piire ei seata.

KANNAB JULGED VÄRVID VÄLJA KÜLL: Jakob võib ju olla vaegnägija, aga julgusest tal puudu ei jää erinevate värvikombinatsioonide katsetamisel. Foto: Vallo Kruuser

Meie eesmärk oli uurida, kuidas suhtutakse 2018. aastal modellikandidaatidesse, kes väljuvad „tüüpilise modelli” etteantud raamidest. Üldiselt on meesmodellid ju alati sihvakad, justinbieberliku või eksootilise näolapiga,

EI KUULNUD KIPPU EGA KÕPPU KORRALDAJATELT HILJEM: Aldo lootis, et saab mälestuseks jätta vähemalt otse- ja külgvaates tehtud castingupildid, kui modelliks ei saa, aga korraldajad ei saatnud ühtegi meili fotodega. Foto: Erakogu

tõmmud (kui mitte naturaalselt, siis vähemasti päevitunud), ühegi kortsuta, joogaõpetaja tagumiku ja jalgadega. Samas, nende kantav riietus võiks ideaalis sobida ju enam-vähem igaühele. Või vähemalt paljudele, et disaineri käekirja märgataks tänavatel sagedamini. Ja siis oleks justkui loogiline, et disainerriideid võib laval kanda ka modell, kes kehakujult pole tingimata Adonis.

Kogesime, et selline eeldus toob ainult pettumuse.

Vale lava

Modellide otsing ehk casting toimus 5. mai hommikul kell 11 sadamaäärses Nautica kaubanduskeskuses Tallinnas. Otsustasin, et lähen pool tundi enne talendijahi algust luurele. Miskipärast eeldasin, et ERKI igitrendikas moeetendus tõmbab ligi kümneid modellihakatisi ja kiire võrdlusmoment enne võistlust ei teeks paha.

Kui jõuan Nauticasse planeeritud ajal, avastan, et moelava ja grimminurk on paigas, aga muu korraldus meenutab – kui klassikuid tsiteerida – Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul. Grimeerijad laovad välja meigikomplekte. Helimehed vangutavad pead ja veavad juhtmeid ühest kohast teise. Päevajuhid õpivad süvenenult teksti pähe.

Ent ühtegi noort modellihakatist silma ei hakka, ei lavaserval istumas ega graatsilisel kõnnakul ringi kondamas. Lava ise on pikk ja uhke, sinise vaibaga kaetud.

Mõni minut enne kella 11 jõuab kohale Jakob, seljas viks nahktagi, kobe triiksärk ja tavalised teksad. Aldo teatab, et hilineb. Saadan sõnumi vastu: võtku rahulikult, helimehed puselevad endiselt juhtmetega ning peale minu ja Jakobi tahab modelliks saada vaid paar pensionäri ja keskealine ema lapsega.

„Äkki noored magavad laupäeva hommikul pikemalt?“ pakub Jakob.

MÕÕDULINT KEHA PEAL, KES ON PARAJAIM KOGU ILMA PEAL?: Kui juba meie mõtlesime palavalt õigete mõõtude peale, siis ei taha ette kujutadagi, mida pidid tundma mitukümmend noort tüdrukut, kes tulid castingule. Foto: Madis Veltman

Vangutan pead. Miski on siin mäda. Otsustame Jakobiga, et ootame veel mõned minutid. Küsin korraks ühelt grimeerijalt, et kas tõesti ootasite nii vähest publikut, aga too rehmab käega ja läheb Rimisse saia ostma.

Mööda koridori saabub Aldo kiirel kõnnakul. „Mida te siin teete? Casting on teises poe otsas,“ teatab ta.

„Aga siin on stendidel kirjas ju mood ja pikk lava,“ pomisen vastu, kui märkan esimest korda üht detaili, millest varem silmad üle libisesid – telesaate „Eesti otsib superstaari” logo. Kurat. Mingid Uudod ja Sissid tulevad siia lavale hoopis laulma!

Lasen Jakobil oma küünarnukist kinni võtta ja tormame Aldo järel kaubamaja teise otsa, kus DJ laseb kõlada kuumematel pophittidel ja lai koridor on teismelisi täis. Osa juba laseb end fotograafil pildistada, ise mitmesuguseid poose võttes.

„Ma sain eelmisel aastal kanda Elisabetta Silvesteri riideid,“ õhkab üks tüdruk, kahtlaselt Hele Kõrve sarnane, ainult et 15aastase näoga.

Tahaks napsata vahele, et ma sain terve aasta kanda Bangladeshi ja India lapstööliste riideid, aga vaevalt mu musta huumorit siin keegi mõistaks.

Valed mõõdud

Haaran endale ja Jakobile ankeedid, mille peab täitma iga modelliks pürgija. Aldo on oma ankeedi juba kontaktandmete ja muu loomingulise juraga peaaegu ära täitnud ning asub koos 15-20 teismelisega järjekorda ootama, et saada otse- ja külgvaates pildistatud. Jälgides Aldot selle sumina keskmeks hüppab pähe kujutluspilt lasteridadest, keda kantseldab üks suur ja lahke kasvataja.

Võtan ankeedid ette.

„Vööümbermõõt?” küsin Jakobilt.

Jakob kõhkleb.

„L? Või nad tahavad ikka numbrit?“

„Vist numbrit. Ma kunagi kuulsin, et mul on 90 või midagi. Aga ma olin siis 16.“

„No pane midagi sellist, mis pole liiga suur ega liiga väike,“ itsitab Jakob.

„Ma panen 1-2-3, alla saja sa ikka ei tohiks olla,“ ütlen pärast hindavat pilku.

„Pane 123 jah.“

Kasutame sarnast loomingulist meetodit ka rinna- ja mingi kolmanda ümbermõõduga. Pagan, korraldajad võinuks kirjutada meilile või sotsiaalmeediasse, et on vaja end mõõta enne kohaletulemist!

„Kas sul modellikogemust on, küsitakse siin ankeedis,” pärin Jakobilt, olles jõudnud ankeedi viimase lahtri juurde.

„Ei. Noh, Raadio 2 jaoks poseerisin, aga ega ma ju ei näe, mis seal välja tuli,“ irvitab ta vastu. „Aga sul?“

Ühtäkki tuleb mul meelde üks ammutine kogemus, mida tol ajal vihkasin. Pidin kuue- või viieaastasena poseerima Kodu Anttila lasteriiete kataloogi jaoks. „Naerata! Naeraaaata! Naeeerataaaa!”, korrutas forograaf järelejätmatult, aga mina tahtsin vaid vetsu minna.

Panen lahtrisse jah-risti ning viin ankeedid ära. Astume Jakobiga pildistamisjärjekorda.

Valed poosid

Näeme järjekorras, kuidas Aldo poseerib fotograafile otse- ja külgvaates. Temast õhkub rahulikkust, sümpaatset enesekindlust.

Koridori seine ääres ootab nõutult hulk igavlevaid modellihakatisi - pea eranditult timmimas oma nutitelefonis -, kes end juba pildistada on lasknud. Tundub, nagu ootaksid nad uusi korraldusi.

„Kui kõik saavad pildistatud ja mõõdetud, siis harjutame ja näitame oma kõnnakut vaibal,” teatab üks korraldajatest.

Aldo küsib seepeale, kas tal on mõtet jääda ootama nii kauaks või võib ta ära minna.

„Ei, teie ei pea jääma ootama,“ vastab korraldaja laisalt, jättes signaali, et Aldo tähelend modellikandidaadina kestis tervelt üheksa minutit.

Muretuks jääv Aldo võtabki oma kompsud, soovib mulle vaikselt edu ja kaob poplugude saatel Nautica riidepoodidesse.

OLE KÕHN: ERKI moeshow õppetund meie triole - tuleb teha väga-väga palju kardiotrenni ning toituda mitu kuud rukolast, et saada modellivääriliselt kõhnaks. Foto: Pressimaterjalid

Enne pildistamist selgub, et peame Jakobiga end laskma uuesti üle mõõta. Meid mõõdetakse kõrvuti, minu numbrid on suts väiksemad kui Jakobil, mis teeb talle muret. Aga võrreldes teiste meesmodellidega oleme Jakobiga siin Barutod.

Üritan pöörata olukorda naljaks: „Ma sõidan rattaga tööle. See on nii ohtlik Tallinna liikluses, et ainuüksi mõtlemisega kaotan kilosid.”

Laseme end seejärel pildistada, fotograaf aitab Jakobil vaadata peaaegu otse kaamerasse. Jääme seejärel ootama moevaiba kõrvale. Vaatan uuesti hindava pilguga üle konkurentsi. Kohal näib olevat umbes 40-50 teismelist, poisse on 7-8. Mõni poiss on androgüünselt kaunis, teine kannab kalleid urbanistlikke rõivaid, mille hinnasildid panevad mind alati poes mõtlema: “Kes maksab t-särgi eest 40-60 eurot? Kes?!”

Teen peas paar arvutust. Kui lavale peaks pääsema 10 meest, siis peaks minu-Jakobi-Aldo triost vähemalt kaks valituks osutuma. Aga kuulen ühe kõrvaga, kuidas korraldajad räägivad omakeskis teise castingu korraldamisest järgmisel nädalavahetusel. Noh, äkki pääseb lavale ikka rohkem mehi.

Pärast poolt tundi ootamist hakkabki kõnnakute demonstreerimine. Ootame Jakobiga kannatlikult, kuniks 15-20 tüdrukut kepsutavad vaiba peal ära. Siis on Jakobi kord, olen talle saatjaks.

Jakob tammub vapralt vaiba ühte otsa, minu arust hea rühiga.

„Tee nüüd hea poos ja pöörame siis ümber,” ütlen talle kõrva. Korraldaja vaatab meile otsa „awww-kui-nunnu”-näoga. Jakob teeb pooleldi meritähe, pooleldi „jou, rahvas, mis toimub”-poosi (ma tõesti ei oska seda paremini kirjeldada), saab suure aplausi ning jalutab siis minuga vaiba teise otsa, kus ma palun tal oodata pool minutit.

Minu kord. Ütlen endale sisimas: „Channing Tatum. Channing Tatum. Sa oled tiiger. Sa oled beast (elajas – toim),” viidates mälus USA kuulsale meesnäitlejale, kes rabas kõik jalust stripptantsudega filmis „Magic Mike”.

MODELL POLE OLULINE: Kui juba näod kinni katta, siis saanuks Aldo ja mina sellise riietuse kandmisega vabalt hakkama. Ju siis ei jagunud riidematerjali L- ja XL-suurustele. Foto: Pressimaterjalid

Kõnnin nagu panter vaiba otsa, pilgutan silma korraldajatele, manan näole pilgu, mis võiks tappa. Või vähemasti jalust niita. Loodan samaaegselt, et ma ei meenuta Jüri Pootsmanni Eurovisiooni laval, kes üritas võluda sarnase ilmega, aga mõjus hirmutavalt. Teised meeskonkurendid teevad hulga kiirustatumalt ja igavamalt oma pöördeid ning ilmeid.

Seejärel palub korraldaja kõigil modellikandidaatidel korra uuesti kõndida, aga seekord keskenduda pikemalt poosile. Jakob peab kiirustama teisele üritusele, aga käin enne ise uuesti ära. Teisel korral saadan veel õhusuudluse publikule. “Kellegi süda pidi sulama täna, nähes minu ja Jakobi sooritusi,” mõtlen enne vaibalt lahkumist.

Saadan Jakobi takso peale ja lasen seejärel ise jalga, kuuldes korraldajatelt, et sellega sai casting läbi ja nüüd pean ootama, millal mulle saadetakse meil, mis kinnitaks, et mind on valitud moeshow’le. Aga kirja ei tulegi. Aldole samuti mitte.

Jakob saab kirja samal päeval. Talt küsitakse, kuidas ta oli ikka nii julge, kust ta kuulis üritusest ja kas ta tahtis saata suurt sõnumit moerahvale oma esitusega. Aga sarnaselt minu ja Aldoga ei kutsuta teda 26. mail toimuvale ERKI moeshow’le.

Kahju. Andsime endast parima. Aga moemaailm ei tahtnud meid. ERKI moeshow’l oli võimalus muuta maailma, naaaatukenegi. Nüüd lasti see šanss käest.