Kunagi (enam mitte nii väga kauges tulevikus) toetan ehk värisevate kätega sellisele toekale asfaltlaiule kepi ning tänan õnne, et keset tänavat jõu kogumiseks tore turvapaik on loodud, kuid esialgu tahaksin minna üle magistraalide võimalikult ruttu. Kahjuks pole see enamasti võimalik, pole "ette nähtud". Käskivalt pilkuvad foorid koguvad jalakäijad tee keskele saarekesele ja sunnivad neid seal ootama uut lubavat rohelist tuld. Mõnikord saab teeületuse käigus veeta aega koguni kahel, kolmel, neljal või viiel järjestikusel saarel. See on siis lausa island-hopping, suisa ohutusarhipelaag.
Liiklusplaneerijate loogikast võib püüda aru saada. Autod on ju kiired, jalakäijad aga mitte. Seega kohendagem liiklus nii, et autod saaksid edasi veel kiiremini, sest kuhu peakski jalakäijal olema rutt. Sotsiaaltoetuse järele ning siis Rimisse allahinnatud rosoljet otsima? Rosolje ei rutta eest, sellal kui autojuhil võib hilinedes jääda sõlmimata mõni oluline äritehing. Pealegi näevad saarekesed foori keelupunas uhkemad välja, kui nad kas või pooleks minutiks rahvaga asustada. Jah, las need Seppälä jopedes pärismaalased löövad saarekestel tantsu ning mõtisklevad, mida nad elus valesti on teinud, sellal kui läikiv autodemeri kahel pool uhkelt laksu lööb.
Vahel on tunnetada soovi muuta kogu Eesti saareks. Ah kui hea oleks kaevata põhjatu kraav pikki
Eesti ida- ja lõunapiiri ning kaitsta end nii Vaenuliku Venemaa ja Lodeva Läti mõjutuste eest, näib mõtlevat eestlaste jaoks populaarsuselt juba teine partei EKRE. Keegi ei saaks ilma mõjuva põhjuseta üle kraavi sisse ega ka välja, hõlptulu jahtima või niisama pahandust tegema. Ja kuhu peaks minemagi litutama, kui kodus on tegemata tuhat tööd sigadele roka viimisest kaevikukaevamise, mõisaaia naerite rohimise ja metsalangetamiseni. Kes oma kohuseid tublisti täidab ja majandust edendab, tohib reede pärastlõunal minna poodi ja soetada endale ühe luterliku loodi ulatuses aktsiisikaupu. Nii saaksimegi kätte juche parimas vaimus kujundatud Saar-Eesti, kus saadaks ise hakkama, oma laulude ja kartuliga, oma teleproduktsioonide ja soolasilguga. Ning lõpuks, kasvõi ninast veri väljas, õpiks viimne kui üks vaevanägija Saar-Eestit ka armastama. Sellel armastusel oleks koguni oma nimi: Stockholmi sündroom.
Saarestumine (väljend, mida vist ühena esimestest kasutas eesti keeles sajandi algul Hiiumaa kirjanik Tõnu Õnnepalu) on praegune trend. Otsekui lopsakad pojengid vastu ööd, on oma kroonlehti kiivalt koomale tõmmanud paljud riigid nii Ameerikas, Aafrikas kui Euroopas. Ja ega see mulle ei meeldi, sest saarestumine mõjub vaimselt nii, nagu ta mõjub paljude generatsioonide jooksul elusloodusele – suured eluvormid känguvad eraldatuses ajapikku väikseks, sellal kui näiteks rotid omandavad loomulikust palju suuremad mõõtmed (vt saarekääbuslus ja saaregigantism). Ka intellektuaalselt raskestimõistetav, pigem ehk lausa intuitiivne vastuseis Rail Balticale on ehk paljuski põhjendatav saarestumissooviga. Sest saar ei ole ju tõeline saar, kui seda tunnelid ja sillad muu maailmaga ühendavad.
Seda ma tahaksingi Eestis näha – rohkem tunneleid ja sildu. Miks ei võiks me tõsta sedasama Rail Balticat kasvõi siin ja seal sammastele, et vähendada müra ja keskkonnamõjutusi, mida mono(po)liitne raudteetamm maa peal tekitada võiks (see on teine sageli kasutatav vastuargument Rail Balticale, milles uut raudteed nähakse just maa tükeldaja, saarestajana)? Sest sammastel raudtee oleks kallis? Maailma pikimad sillad (Danyang–Kunshan Grand Bridge, Changhua-Kaohsiung Viaduct, Tianjin Grand Bridge, Cangde Grand Bridge, Weinan Weihe Grand Bridge) on kokku ligi 630 kilomeetrit pikad ning mõeldud kõik rongidele. Muidugi on Eesti GDP Hiina omast umbes 400 korda väiksem, kuid mõne kilomeetri kaupa võiks Eesti ju Rail Balticat siiski sillaks ehitada raatsida, eriti arvestades, et peos veeretataks Euroopa Liidu toetusveeringuid). Üle lahe Helsingis kõneldakse taas aktiivsemalt Helsingi kesklinna alt läbi mineva mitmekilomeetrise Keskustatunneli ehitamisest (eesmärgiks kesklinna autostumise vähendamine ja inimsõbralikkuse suurendamine), kuid Tallinna liikluspreestrid kavatsevad Reidi tee nimelise magistraalil nimel asfaldijumalaile ohverdada suure osa kaunist mereäärt ja rohelust.
Võimalust viia Reidi tee tunnelisse ei ole vist kunagi tõsiselt arutatud, sest harjumuspärase keskkonna säästmist ei peeta väärtuseks ning teiseks on meie traditsioon planeerida kahemõõtmeliselt, selmet luua kolmedimensionaalset liiklusvõrgustikku. Ning nii need uued teed ja raudteed maad veelgi väiksemateks saarekesteks lõikavadki. Olen üsna kindel, et Reidi teest pole mingit lootust jalakäijal tulevikus ühe rohelise fooritulega üle saada.
