Mind ootavad kaks umbes 25aastast naist ja üks keskealine proua, kes näeb välja nagu Hells Angelsi hitwoman. Tätoveeringud ja puha.

Istume köögis laua taha. Ma räägin, et tegelikult olen ajakirjanik, ja küsin, kas nad on nõus minuga oma kogemustest rääkima.

Tüdrukud on pahased ja hitwoman läheb väga närvi. Ta vihjab mitte just eriti delikaatselt: kui ma juba jätsin mulje, et mind võib piinata, peaksin ma ka laskma seda teha.

Algavad minutid, mille käigus olen justkui atraktiivne noor tüdruk Harvey Weinsteini filmi casting’ul.

Mina üritan naisi veenda endale intervjuud andma. Neil on aga teised soovid.

Proua toon on kuri, aga samas omamoodi seksikas, dominantne ja käskiv. Tegemist on ehtsa kiskjaga. Tunnen end nagu esimese klassi õpilane, kellega õpetaja kurjustab. Mõistan, et mingit intervjuud ma ei saa.

Lootus mõnd meest piinata on naised juba pidurdamatult üles kütnud. Nad ei taha võimalusest loobuda, isegi kui tegemist on sellest lugu tegeva ajakirjanikuga. Toimub täis­tuuridel meelitamine, et ma siiski võiksin ennast piinata lasta, kui ma juba kohal olen. See, et ma olen ajakirjanik, neid absoluutselt ei häiri, üksteise pärisnimesid me ei tea. Korraks hakkab mul ausalt öeldes päris hirmus.

Tüdrukud selgitavad, et nemad tahavad mulle valu ja mõnu teha. Valu täpselt nii palju, kui ma kannatada suudan. Üks neist otsib välja nibupumbad. Õpetab isegi, kuidas neid kinnitada. Räägib meelal häälel, kuidas meestele tavaliselt meeldib, kui neile küünlarasva peale tilgutatakse. ­Hitwoman räägib midagi kinnisidumise ja mõnusa valu kohta.

Naiste silmis helgib kiimaleek. Tegemist on päris keerulise olukorraga.

Proovin leida vabandust lahkumiseks, aga kogu värk tundub isegi omamoodi ahvatlev. Kui tihti elus ikka seda juhtub, et kolm naist sind nilbusi tegema veenavad...