Veneetsias on kired lõkkele löönud. Itaalia saarelinn paelub külastajaid ajal, mil selle elanikud on meeleheitele viidud.

Veneetsiat tuntakse jätkuvalt La Serinissimana ("Kirkaim"). See oli paik, mille elanikkond eksisteeris harmooniliselt koos linna külalistega, kelleks olid peamiselt vaimuinimesed, kirjanikud ja kunstnikud. Tänasel päeval mööda keerukat tänavate ja veeteede labürinti uidates ja kohalikega rääkides on kunagist õnnelikku kooselu raske ette kujutada.

Elanike väljaränne ja massiturism on pikka aega olnud kohalike meeleheite põhjuseks. Kuid sel suvel tundub, et murdepunkt ei pruugi enam kaugel olla.

Varem sel kuul avaldasid 2000 veneetslast tänaval meelt turismitööstuse vastu, mis õõnestab linna elukvaliteeti, rikub keskkonda ja sunnib püsielanikke mujale kolima: Veneetsia rahvaarv on kukkunud Teise maailmasõja järgsete aastate 175 000lt elanikult 55 000le.

Üks meeleavalduse organisaatoritest Veneetsia Ca`Foscari Ülikooli humanitaarteadlane Carlo Beltrame ihkab tagasi aega, kui sõit mootorpaadil polnud nii stressirikas või kui reis Rialto silla piirkonda arsti juurde ei kätkeks endas teosammul liikuvasse turistide hordi kinni jäämist.

RUUMI ENAM POLE: Massid on Veneetsia karnevali ajal väljaku ummistanud. Foto: MattiaATH / Shutterstock.com

“Igal aastal lahkub umbes 2000 inimest,” ütles ta. “Kui samamoodi jätkame, asustavad linna mõne aasta pärast ainult turistid. See oleks sotsiaalne, antropoloogiline ja ajalooline katastroof.”

Pole kindel, kas süüdi on ärritavad selfie-pulgad, lärmakad kohvrirattad või einetavad inimesed ühel Veneetsia 391st sillast, kuid veneetslaste põlgus igal aastal linna külastava 28 miljoni turisti vastu on jõudnud ohtliku tasemeni.

Juulikuisel hommikul võib Cannaregios - rajoon, mis on peidus ülekoormatud San Marco Piazza (Püha Markuse väljak) eest - veel vilksamisi tabada autentset Veneetsia elustiili. See sarnaneb vaatepildile, mida kohtame teistes Itaalia linnades: kenasti riietunud ja innukalt lobisevad inimesed teevad sisseoste lihuniku ja pagari juures või kogunevad baaris. Lapsed mängivad vabalt tänavail.

See piirkond on enamjaolt turistidest häirimata, kuid siin sündinud Luciano Bortot on kõike muud kui rahul. “Sa küsid mult, kuidas on selle rämpsu keskel elada?”, ütleb ta. “Kunagi oli siin suurepärane, meil oli palju käsitöölisi ...Nüüd on probleemiks massiturism. Inimesed, kes tulevad vaid mõneks tunniks ega näe midagi - see on samasugune luupainaja ka neile endile.”

Sarnaselt paljudele naabritele jälestab ka Bortot hiiglaslikke kruiisilaevu, mis podisedes neli kuni viis korda päevas Giudecca kanalit läbivad, õhku heitgaase paiskavad ja tuhandeid inimesi - mõnel päeval isegi kuni 44 tuhat - linna ajaloolisse keskusse väljutavad.

Samuti ärritab teda hostelite arvu järsk kasv, mis muudab kohalike jaoks üürikodu leidmise võimatuks.

OSA VENEETSIAST PEOPESAL: Vasakul näha kruiisilaevade terminal. Foto: Google Maps

Karnevali, staarides pungil filmifestivali ja kunstibiennaali võõrustaval Veneetsial on turismi edendamisel pikk ajalugu. See tööstus täidab linna rahakotti igal aastal miljonitega ja annab tööd tuhandetele. Näib, et linn ei saa toimida koos turismiga ega ilma ning murelikud veneetslased muutuvad järjest riiakamaks.

“Tänapäeva veneetslased pole nii uhked kui meie esivanemad olid,” ütleb restoranitööline Michelangelo Adamo (23), kes õpib väikelaeva kapteniks, et pageda Veneetsia vaiksematele saartele. “Nad väga ei hooli kunstist ega kultuurist, nad sõidavad kiirkaatritega ja söövad rämpstoitu, see on sarnaneb rohkem Miami Beachile.”

Cannaregio teine elanik on Galliano di Marco, kes juhib VTPd ehk Veneetsia reisiterminali, mis teenindab kruiisilaevu ja nende reisijaid. Algselt Abruzzo regioonist tulnuna naudib ta elu Veneetsias hoolimata sellest, et temast on saanud aktivistide rühmituse No Grandi Navi sihtmärk. No Grandi Navi on aastaid pidanud lahingut suurte kruiisilaevade vastu ja korraldas juunis mitteametliku referendumi, kus veneetslased hääletasid kruiisilaevade Veneta laguuni laskmise vastu.

Veneetslased näitavadki näpuga kruiisilaevade reisijate suunas, süüdistades neid linlaste elukvaliteedi allakäigus. Nad väidavad, et kruiisireisijad tulevad linna vaid mõneks tunniks, kulutavad vähe raha ja jätavad lahkudes endast maha prügiraja.

Di Marco vaidleb sellele statistikale osutades vastu: vaid 1,5 miljonit Veneetsia 28 miljonist külalisest aastas saabub linna mõnel kruiisialusel, ülejäänud tulevad bussi, auto, rongi või lennukiga. Kruiisireisijate keskmine vanus on 65 eluaastat ja nad kulutavad 120-160 eurot inimese kohta, jättes seega linna igal aastal kokku umbes 250 miljonit eurot. Lisaks annab reisiterminal tööd ligikaudu 5000 inimesele.

Kuid paljukajastatud vaidlus kruiisilaevade linna lubamise üle, mille raames kutsus isegi New Yorgi linnapea Bill De Blasio oma Veneetsia kolleegi Luigi Brugnarot üles laevu keelama, on jätnud VTP ja terve kruiisitööstusese rahutuisse vetesse. Seda silmas pidades on detsembrist VTP tegevjuhina tööd alustanud Di Marco püüdnud jõuda kompromissini kruiisisektori ja aktivistide vahel. Ta on pakkunud välja kava, mille järgi saabuksid laevad laguuni pikemat teed pidi ehk läbi Vittorio Emanuele kanali. Ettepanek vajab heakskiitu Itaalia valitsuselt, kuid seda toetavad kruiisiettevõtted. “Laguuni sisenemine ja lahkumine võtaks 1,5 tundi rohkem aega, kuid kruiisifirmad lepivad sellega, sest nad tahavad Veneetsiat oma reisiplaanidesse alles jätta - see on üks kolmest tippsihtkohast maailmas.”

“See pole meie otsustada, kuid teeme kõik, et suured laevad Giudecca kanalist eemale juhtida, sest tõesti - mis liig, see liig.”

Foto: Shutterstock

Di Marco on aga vähem leplik reisiterminalile esitatud nõudmiste suhtes, mille praegusel avaral ja hästistruktureeritud alal teenindatakse ka Horvaatiast ja Sloveeniast saabuvaid tiiburlaevu. Nüüd tahetakse, et terminal koliks täismahus ilmetule tööstusmaastikule Margheras.

“Nad püüavad kruiisireisijatele getot ehitada ning võitlen selle vastu nii palju kui võimalik,” ütleb ta. “Hetkel saabuvad reisijad Veneetsia elutuppa; Marghera võrduks nende tervitamisega tualetis.”

Hiljuti tänavatel meelt avaldanud Veneetsia kodanikud kandsid plakateid kirjaga “Mina ei lahku”. Kuid hoolimata meelekindlusest Veneetsiasse jääda, on nad tuleviku suhtes pessimistlikud. Elanikud lootsid, et UNESCO saadab võimudele selge signaali, paigutades Veneetsia ohustatud maailmapärandi nimekirja. Selle asemel andis organisatsioon linnale veel ühe aasta aega, et tulla lagedale meetmetega Veneetsia tähtsate paikade ja habraste keskkondade kaitseks.

“Tundub, et oleme jõudnud punkti, kust pole tagasiteed, olukord on kontrolli alt väljunud,” räägib Beltrame. Talle meeldiks, kui turistide arvu piirataks ja keskendutaks turismi kvaliteedi parendamisele ja linna kui mereuuringute keskuse edendamisele.

Vahepeal aga vaatab Luciano Bortot kadedusega Trentino-Altro Adige poolautonoomset regiooni, mis kuni Esimese maailmasõja lõpuni kuulus Austria koosseisu. Ta usub, et vastus Veneetsia vaevadele peitub Itaalia jõukaimate hulka kuuluva Veneto regiooni suuremas, kui mitte täielikus iseseisvumises. Oktoobris korraldatakse ses küsimuses seaduse mõttes mittesiduv referendum. “Veneetsiat juhiksid paremini Veneetsia pead, mitte Rooma omad,” ütles ta. “Kui meil oleks ametlik rahvahääletus, püüaks Veneto end kindlasti lahti murda.”

© Guardian News & Media