Ei ole palju asju, milles kaasaegne Suurbritannia halb on, kuid jättes kõrvale viimaste nädalate õeluse, paljastab ELi referendumi debatt ühe neist. Me ei saa pihta Euroopa Liidu liikmesuse tuumküsimusele, mis seisneb selles, kas tahame sellest projektist osa võtta või ei: panustada ideedega ja pingutada tsivilisatsiooni arenguhüppe nimel, mitte lihtsalt küsida „Mis kasu mina sellest saan?“.

Inimestena on meil raske ette kujutada seda, mida võime kutsuda teiste tsivilisatsioonilisteks huvideks. Kuna meil pole kunagi vaja mõelda riigi strateegiale ja Suurbritannia otstarbele, ei oska me sellist käitumist tajuda ka oma sõprade või liitlaste puhul.

Euroopa Liidu liikmesus ei ole nagu spordiklubiga liitumine. Küsimus ei seisne selles, kas olen nüüd makstava raha tõttu tervem ja nägusam. Pigem on see nagu külapeo korralduskomitee, mille liige peab ohverdama aega ja tegema ettepanekud, kuidas osapooled saaksid tervikuna areneda.

Teisiti öeldes seisneb referendum kategooriates, mitte koefitsientides. Kui omada mingite tunnustega valemit, on mõistlik küsida, mis aitab nendel tunnustel kõige paremini paljuneda – ehk koefitsiente. Seetõttu küsime endilt pidevalt, kuidas parlamentaarne demokraatia ja elamumaa – meie riigi kaks fikseeritud tunnust – läbi ühe või teise poliitika paremini toimima panna.

Selleks, et valida parimad koefitsiendid, on vaja määrata õige kategooria. Kui midagi ehitada, on vaja teada, kas see on tee või maja, et valida õiged tööriistad ja palgata sobivad inimesed. Mõelda sellest tööst lihtsalt kui ehitamisest – või käesoleval juhul „Euroopast“ – ei aita mind väga kaugele.

Ametlik lahkumise kampaania on olnud kesine, kuid vähemalt mõistab see, et küsimus on kategooriates ja mitte koefitsientides. Mitte mingil hetkel ei ole Euroopa Liidu peamine mõte seisnenud oma kodanike jõukamaks tegemises. Selle keskpunktis on olnud asjad – jagatud institutsioonid, lõppematute arutelude eelistamine konfliktidele, ühine identiteet ja eesmärk -, mis loovad baasi jõukuse tekkeks.

Suurbritannia kategooria – imeliselt segane liberaalne projekt liidetud tugeva kaitsevõimega – töötab. 20. sajand väsitas, kuid tegi meid enesekindlaks, sest meie sisepoliitiline asjaajamine oli - kombineerituna mõningase geograafilise õnnega - proovile pandud ning peale jäänud.

Euroopa Liidu liikmelisus ei ole nagu spordiklubiga liitumine. Küsimus ei seisne selles, kas olen nüüd makstava raha tõttu tervem ja nägusam.

Võrrelda Suurbritanniat teiste Euroopa Liidu riikidega nagu näiteks Poolaga on hea kiire viis mõistmaks, mis toimub. Poola on üks maailma tõusvatest riikidest, mis läbib praegu oma kuldaega. Alates Berliini müüri lagunemisest on Poola muutunud palju jõukamaks, kuid tahab jõuda kaugemale, istutada end kindlalt Euroopa Liidu projekti keskmesse ja näidata maailmale, millest see rohkem kui saja aasta vältel ilma jäi, kui riiki lämmatasid Venemaa ja Saksamaa. Poolakad, nagu kõik nende Kesk-Euroopa naabrid, on kulutanud viimased 25 aastat, et Vene tsivilisatsioonist Lääne-Euroopa tsivilisatsiooni üle minna. Hiljutine revolutsioon Ukrainas oli kasulik meeldetuletus, kui tugev võib olla sellise pöörde tegemise soov.

Euroopa Liidu liikmesus asub „rahvusvahelise mandririigi“, mitte „valitsustevahelise organisatsiooni“ kategoorias. Hääletada jäämise poolt tähendab hääletada esimese poolt, mitte lihtsalt miitingutele ja ühistele pildistamistele kohale ilmumist. Kõik, kes kõnelevad jäämise poolt, väites, et maailmas luuakse huvigruppe ja Suurbritannia peab samuti kuskile kuuluma, tunnistavad seda. Kuid nad jätavad küsimata lihtsa küsimuse: võttes arvesse ELi liikmesuse iseloomu, mis rõhutab isiklikku panust, siis mida on Suurbritannia nõus selle nimel tegema?

Suurbritannia asub riigijuhtimise eesrindel, igal aastal võistlevad meie inimesed play-offis kõige vabamate, paremini ühendatud, kultuuriliselt ja intellektuaalselt produktiivseimate tiitli eest. On palju asju, mida võiksime teistelt õppida, kuid rahvusvahelise arengu poolel – valdkond, milles töötan – võetakse enesestmõistetavalt, et Suurbritannia aitab paika panna pea kõikide oluliste alade standardid. Hiljutiseks heaks näiteks on Šotimaa referendum – me õppisime Kanadalt ja tõstsime latti selles osas, mida tähendab ühe rahvahääletuse läbiviimine.

Kui Suurbritannia hääletab liikmesuse säilitamise poolt, peame hakkama mõtlema, kuidas korralikult kaasa lüüa Euroopa Liidu föderatsiooniks muutmise projektis. „Laua ääres liberaalseks hääleks“ olemine või vaba turumajanduse ergutamine ei toimi enam väga kaua, sest Euroopa Liit on suurema osa meie vaadetest juba üle võtnud ja vajab nüüd institutsioone, mis lähevad veelgi kaugemale. Me peame mõtlema uutele viisidele, kuidas panustada. Pakun, et need võiksid näiteks olla järgmisel tasemel:

Suurbritannia valitsusside peakorteri kolimine Brüsselisse ja niinimetatud Viie Silma partnerriikide (USA, Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa) veenmine, et see on nende huvides. Ja kui nad sellega ei lepi, keskendume oma Euroopa naabritele.

BBC avalike eesmärkide muutmine, milleks oleksid edaspidi „Euroopa kodakondsuse ja kodanikuühiskonna säilitamine“ ning „Suurbritannia viimine Euroopasse ja Euroopa viimine Suurbritanniasse“.

Euroopa sõjaväe loomine ja meie mandrile pühendumine, selle asemel, et keskenduda igale rannikule 50 000 sõduri paigutamisele kolme kuu pikkuse etteteatamise ajaga.

Saatkondade ja ülemvolinike üleandmine Euroopa välisteenistusele.

Kohustada kõiki riike, kes meie kodanikke viisavabalt vastu võtavad, tegema sama ka teise Euroopa kodanike puhul.

Premier League´i ühendamine teiste suurte meistriliigadega Euroopas ja Euroopa superliiga loomine.

Lordide koja muutmine parlamendiliikmete kojaks, mille eesmärgiks on selgitada oma poliitikaid. Läbi selle kohaliku foorumi loomine ELi algatuste kaalumiseks.

DFID (Suurbritannia Rahvusvahelise Arengu Osakonna – toim.) ühendamine teiste ELi abiagentuuridega ja rahvavoogude ümbersuunamine Aafrikalt, Kesk- ja Lõuna-Aasialt Euroopa Liidu vaesematele Euroopa Liidu riikidele ja lähiümbrusele.

On asju, millest Euroopa Liit märkimisväärselt kasu saaks, ja need seisnevad ka asjades, millega Suurbritannia peaks tegelema, et järgmise paarikümne aasta jooksul ennast võimalikult palju teostada. Te märkate, et Euroopa Liidust rääkides näevad Briti eurofiilid meid alati liidrirollis. See on neist oletuslik, kuid nad mõistavad osaliselt riiki, kust nad pärinevad. Suurema osa ajaloos oleme juhtinud, mitte järgnenud, ega tea päris täpselt, kuidas alamas rollis käituda, välja arvatud juhul, kui see meile peale sunnitakse.

Välismaal elades olen õppinud, milleks Suurbritannia suuteline on, ja kuidas me maailmast mõtleme. Venemaal kohtasin tihti „Ülejäänud maailm peaks olema rohkem nagu meie“-tüüpi mõtteviisi ning mõtlesin omaette „Jah, olen seda ka varem palju näinud.“ Hoolimata sellest, kuidas asjad tavaliselt näivad, oleme huvitatud märksa enamast kui nahkkerad, klatš ja päikesepuhkused. Ja päris sageli on meil jõudu ja mõjuvõimu, et kindlalt oma arvamuse taga seista.

Lahkumise kampaania ei ole alternatiiv valitsusele, vaid me anname riigiaparaadile juhised, kuhu ta peaks meid järgmiseks viima.

Hääletada Euroopa Liitu jäämise poolt tähendab riskida osalemisega projektis, millesse me ei suuda vajalikul määral panustada, mistõttu raiskame oma talenti ja teeme sellele tõenäoliselt kahju, sest kulutame oma kiirelt kasvavat mõjuvõimu Euroopas, et projekti vajalikku kasvamist segada. Me oleme ainuke suur riik Euroopa Liidus, mille valitsus omab enamikku - 65% - riigi otsustusõigusest. Jäämine oleks meie ja meie naabrite aja raiskamine. Ja kui me end Euroopa Liiduga ei jaga, loovad teised liikmed vajalikud institutsioonid ise. Ühel päeval võime ärgata ja avastada, et meil ei ole midagi pakkuda. Ning siis oleksime tõesti üks ebaoluline riik.

Noored britid on pärinud varasematelt põlvkondadelt kehva mudeli sellest, kus Suurbritannia maailmas paikneb, ning see on suur osa Euroopa Liidu debati probleemist. Mõtlemise muutumine endast kui kõige olulisemast tsivilisatsioonist pärast Roomat kuni selleni, et oleme keskpärane, külm ja märg riik, oli lapsik. Euroopa Liidu referendum seisneb märkimisväärse mõjuvõimu suunamises Euroopasse või kuskile mujale. Määrates õigesti Euroopa Liidu küsimuse kategooria – projektis osalemine ja mitte lihtsalt midagi, mis kodulaenu makseid madalal hoiab -, saame hakata tõesti mõtlema, mida teha sellega, mis meil olemas on, ja gruppidest, kuhu kuuluda soovime.

Võib-olla suhtute ettevaatlikult Briti eliidi võimesse hinnata Euroopa Liidu alternatiive, mina samuti. Mõned väidavad, et euroskeptikud pole piisava üksikasjalikkusega selgitanud, mis järgmiseks juhtub, sest nad ei soovi, et nende ideedest saaks kampaania ajal lihtne sihtmärk. Kahtlen selles, sest ma pole leidnud tõendeid sellest, et lahkumise kampaania eesotsas seisvad inimesed on tõesti uurinud, mida võiksime edasi teha. Kuid see polegi praeguse referendumi mõte – lahkumise kampaania ei ole alternatiiv valitsusele, vaid me anname riigiaparaadile juhised, kuhu ta peaks meid järgmiseks viima.

Mis puutub meie liikmesuse majandusanalüüsidesse, siis soovitan pöörata tähelepanu inimestele, kes teavad kõige paremini, kuidas Euroopa Liit töötab ja oskavad analüüsida võimalusi, mis meil on. Selles on tugevaim iseseisev mõttekoda Open Europe, mis prognoosib, et meie majandus on 2030. aastaks 0,8% väiksem või 0,6% suurem juhul, kui otsustame Euroopa Liidust lahkuda.

Usun, et võiksime kulutada paar järgmist kümnendit eriliste asjade tegemisele, näiteks mitte-etnilise briti – mitte inglise – ühiskonna loomisele, mis oleks nii tolerantne, et demonstreeriksime, milleks liberaalse projekti järgmine etapp võimeline on. Või kasutaksime Suurbritanniat erinevate rahvaste ja kultuuride kohtumise platvormina. Me juba oleme kultuuriliselt nii valjud, et ei vaja enam väga iseendast rääkimist, ja saame aidata nende ideedel, keda on ignoreeritud, läbi meie maailmasse jõuda – miks mitte kutsuda Peruud, Vietnami ja Etioopiat Londonis muuseumeid avama ja hariduskeskusi looma, anda neile võimalus suhelda islandlaste, grusiinide, fidžilastega? Ja siis veel reis Marsile – sellest saab monumentaalne pingutus, ja kuigi seda ei juhi meie, suudaksime teaduse ja innovatsiooni vallas märkimisväärselt panustada.

Võib väita, et kõike seda saab teha ka Euroopa Liidu liikmena. Kuid kui nii mõtled, siis küsi endalt, kas pidev Euroopa projekti üle kurtmine neid asju soodustab. Suurbritannias sumisevad nii kõrgklass kui proletariaat pidevavalt Euroopa Liidu probleemide üle, pakkumata välja ideid, kuidas asjad võiksid paremad olla, ja sõimavad meie kaasriike selle eest, kuidas nende hallid bürokraatiad annavad oma parima, et muuta varasem sõjakontinent rahu omaks. Euroopa Liit on tähelepanu kõrvalejuhtija ja meie rahvusliku diskursuse kurnaja. Samuti on see kerge väljapääs igale Briti poliitikule, kellele ei meeldi millegi eest vastutuse võtmine.

Kuid võib-olla on Euroopa Liit meie jaoks veidi liiga igav. Kuigi viie presidendi raport – majandusliku ja rahalise liidu edasiarenduse plaan, mis referendumi eel kuulub kohustusliku kirjanduse hulka, sest paljastab paljuski, miks Suurbritannia jäämine praegusesse Euroopa Liitu muutub varsti kõlbmatuks – on ambitsioonikas, kuid selles kirjutatakse vähe selle kohta, mida Euroopa Liit vajab, et arendada meile tuttavaid institutsioone ja praktikaid, kuid märksa suuremal skaalal. Hääletades jäämise poolt, valiksime osalemise projektis, mis vajab hea valitsuse ja stabiilsuse kopeerimist, mis meil juba olemas on. Arvan, et oleks märksa erutavam omada paremaid ärilisi ja kultuurilisi sidemeid maailma õitsvate paikadega, või lüüa rohkem kaasa vaeseimate riikide tõusule aitamises ja nende asukate talendi avamises – kas nõustute?

Ärme raiska järgmisi kümneid aastaid oma ja naabrite aega Euroopa Liitu jäämisele. Keegi meist ei suuda mõelda, kuidas see töötab või mida teised riigid sinna jäämisest võidavad. Meil on vähe pakkuda, sest pole toetust sellele, mida tegelikult panustama peaksime, ja Briti vaimumaailm unistab suurematest asjadest erutavamates kohtades kuskil mujal.

Euroopa Liit on tsivilisatsiooniline projekt. Lõpetagem teesklemine, et see seisneb sirgetes kurkides ja kinnisvarahindades ja et kõik Euroopas ootavad, et me neid juhiksime. Ei oota ja jäämine oleks meie imeliselt vaba, igas maailma otsas end mugavalt tundvate, „ärge tulge ütlema, et me sellega hakkama ei saa“ inimeste raiskamine.

Hääletage lahkumise poolt. See on parem meie Euroopa naabritele kui ka meile.