„Hanno on Koopaoravas nimetanud peasekretäri kandidaadi nime ja samuti oma plaani, kuidas see mees pukki saab,“ kirjutab Randjärv. „Ma leian, et organisatsiooni huvides pole hea mõte tulla ainult ühe, Hanno enda südames heakskiidetud kandidaadiga juhatuse kinnise koosoleku ette.“

Randjärv kurdab, et Pevkur räägib juhatuse liikmetega ühekaupa oma kandidaadi headest isikuomadustest „sellise veendumusega, mis ei võimalda uskuda, et ta on valmis ära kuulama ka temaga mittenõustuvaid seisukohti.“

Randjärv teeb ettepaneku kaaluda, kas piisab, et „katkise ja muserdatud hingega erakonna“ peasekretär on tubli, kuid kogenematu noor inimene või „ootame hetkel enne kov valimisi siiski pärisraudhammastega ja kogemustega tegijat? (Mitte vaid ilusa naeratusega).“

Samuti soovitab Randjärv tuua juhatuse ja fraktsiooni ette vähemalt kaks kandidaati ja korraldada personali valimine nii, et valitseks üksmeel ning „ei peaks telefoni teel hakkama lisahääli kokku koguma.“

Tund hiljem vastab Randjärvele erakonnakaaslane Rait Maruste.

„Sõbrad, kirjavahetuses paistab selgelt välja, et vabadust ja demokraatiat väärtuseks pidava erakonna osa liikmeid ei suuda leppida demokraatliku valimisprotsessi tulemusega. Sellest ei ole mitte ainult väga kahju, vaid see on ka ohtlik erakonna tulevikule. Kui Hanno on teinud vigu või on talle soovitusi, siis saab seda teha ka kõrvalkommendaarideta.“

Maruste teeb ettepaneku suruda alla isiklikud emotsioonid ja töötada ühtse meeskonnana kuni kohalike valimisteni. „Kui vaja, eks siis võib klaarida/grillida edasi.“

Randjärv omakorda vastab Marustele, et arvamuse väljendamise vabaduse allasurumine ei tohi olla demokraatlik protsess, mida erakonna liikmed ülistada püüavad.