Autor Martti Preem oli Tallinna Linnaplaneerimise Ameti üldplaneeringute osakonna juhataja aastatel 2005-2012.

Lõpetas ju Tallinna linnahall 2000ndate aastate algul toonase abilinnapea Rein Langi ettepanekul aktiivse tegutsemise ja linn üritas seda kui mittevajalikku objekti maha müüa.

Müügist ei saanud asja, sest arhitektuurimälestise lammutamine oli välistatud. „Investoreid” huvitas aga vaid tulutoovate äri- ja eluhoonete ehitamine.

Pärast seda, kui linnahall oli mitmeid aastaid praktiliselt tühjana seisnud, otsustas linnavalitsus siiski uurida, kas hoone oleks võimalik rekonstrueerida. Linnaplaneerimise Ameti (edaspidi TLPA) eestvedamisel töötatigi 2006. aastal läbi võimalused, kuidas luua linnahalli konverentsi- ja messikeskuseks vajalik ruumiprogramm.

Tuletame siinkohal meelde, et linnahall tunnistati 1997. aastal kultuuriministri määrusega arhitektuurimälestiseks. Tegemist on ainukese hoonega Eestis, mis on saanud rahvusvahelise arhitektuuriauhinna – Grand Prix Rahvusvahelisel Arhitektide Liidu biennaalil Interarch 1983. aastal ja lisaks ka 1984. aasta NSVLi Riikliku preemia. Eestis on NSVLi riikliku preemia saanud veel ainult Tallinna laululava ja Väike-Õismäe mikrorajoon.

2002. aastal koostas arhitektuuriajaloolane Piret Lindpere ekspertarvamuse, milles leidis, et Tallinna linnahalli kui arhitektuurimälestise tunnused on säilinud. Seal fikseeriti, et poolringikujuline 4800-kohaline amfiteatrina kujundatud kontsertsaal koos sellega avatult ühendatava fuajee-einelaua, garderoobi ja trepistikuga moodustab unikaalse tervikliku suurruumi, mis on ainulaadne nii Baltimaades kui Skandinaavias. Ja just see terviklik ruum vajab kaitsmist ja säilitamist. Aja- ja ressursipuudusel oli linnahallis jäänud välja ehitamata lavatehnoloogia, mis võimaldanuks saali ja lava transformeerida neljas erinevas suuruses ja variandis.

Samal aastal koostas TTÜ professor Karl Õiger linnahalli seisundi tehnilise uuringu, kus tuvastas, et põhikonstruktsioonid kontserthalli osas on heas seisus, kuid jäähalli säilitamine ei ole otstarbekas.

2004. aastal koostasid Piret Lindpere ja arhitekt professor Veljo Kaasik „Tallinna Linnahalli muinsuskaitse eritingimused”, mis jäid aga Muinsuskaitseameti kooskõlastuseta, sest ei arvestanud ameti ekspertkomisjoni märkusi ja täiendusi. 2006. aastal koostas uued muinsuskaitse eritingimused arhitektuuriajaloolane Liivi Künnapu, mille Muinsuskaitseamet ka kooskõlastas.

Pärast seda, kui Linnahall oli juba mitu aastat kasutusest väljas olnud, moodustati 2006. aastal töögrupp TLPA üldplaneeringute osakonnas, kuhu olid kaasa haaratud eksperdid Tallinna Ettevõtlusametist, Turismifirmade liidust, Hotellide ja Restoranide liidust, konverentsikorraldajatelt ja cateringiteenuste pakkujatelt.

Töögrupi analüüsi tulemusena koostati alljärgnev konverentsi- ja messikeskuse esialgne jäme ruumiprogrammi kirjeldus sellest, mis peaks ühes kaasaegses konverentsi- ja messikeskuses olema. Selle kirjelduse alusel kontrolliti, kas linnahallil üldse on potentsiaali neid vajadusi rahuldada.

Selle hindamisel arvestati ka muinsuskaitse eritingimustega ja positiivse tulemuse korral otsustati tellida täpsem arhitektuurne eskiis Linnahalli rekonstrueerimiseks.

I Rahvusvaheliste ja eriti Euroliidu institutsioonidega seotud konverentside/kongresside korraldamiseks on vajalik plenaaristungite saal 3000-3500 kohaga.

Olemasoleva saali maksimaalne mahutavus on 4300 statsionaarset kohta, seega suur saal on olemas ja tuleb säilitada.

Saali kõrval peab olema 6 statsionaarset tõlkekbiini, igas kolm töökohta. Tõlkidel omaette puhke- ja suitsetamisruum ning WC, saab välja ehitada saali ümbritsevate tehniliste ruumide baasil.

Tehnilised ruumid valgustuse ja heli juhtimiseks, arvuti- ja kinoprojektsiooniks jne, mis samuti tuleb ümber ehitada vastvalt tänapäevastele vajadustele olemasolevatest tehnilistest ruumidest.

Suures saalis peab olema võimalik massiivsete draperiidega eraldada saali keskosa ca 2000-liseks saaliks, mis siis visuaalselt oleks paremini haaratav ja eraldatud osades võiks olla teatav ettevalmistusfunktsioon. See võib osutuda vajalikuks etenduste ja ka kontsertide korraldamisel, kus kõrval saab olla rekvisiite ja esinejaid.

Igal juhul aga on vajalik välja ehitada projektikohane lavaseadeldis, mis võimaldaks seda transformeerida tavalisest poolkaarelisest kontsertlavast 13x18m , praegu fikseeritud suurusega lavani 18x24m aga ka orkestriauguga lavani suurusega 22x32m.

Konverentside korral peab olema võimalik ka poolringi osa põrandaga tasa lasta, siis jääb ainult presiidiumi osa ja see võimaldab ca 400-600 lisakoha paigaldamist (see oli ette nähtud Linnahalli algprojektis).

Ümberehitusel tuleb arvestada:

kahe 1000-kohalise saaliga, mis on jagatavad 500-kohalisteks; 500- kohalise saaliga, mis jagatav 250- kohalisteks;
200- kohalise saaliga;
kolme 100- kohalise saaliga, mis jagatavad 50-kohalisteks;
ca 10 40-kohalist seminariruumi( klassitüüpi, st laudadega), millest osa oleksid varustatud oma köögiga;
2 Board-meetingu (ümarlaua) ruumi, üks 12-kohaline teine 20-kohaline, mõlemad köögiga – peavad paiknema peasaali läheduses;
konverentsi/kongressi/messi sekretariaadile kaks ruumi ´a 30m², mis peavad paiknema linnahalli ja jäähalli vahelises ühenduslülis;
näituste ja messisaal minimaalselt 3000m², mis jagatav paralleelsessioonideks;
konverentsi lõuna ja galaõhtusöök peaks korraga mahutama 3500 inimest;
kohvi–paus saali kõrval;
garderoobid peavad sisaldama delegaatide pakkide hoiuruumi;
konverentside lao– ja abiruumid, teisaldatava mööbli laoruumid;
Linnahalli püsiadministratsiooni ja teenindava personali ruumid;
lava teenindavad abiruumid, koos esinejate garderoobidega;
Seminari- workshopi ruumid soovitavalt ka loomuliku valguse ja aknast vaadetega.
Kui see pole võimalik, siis tingimata huvitava, mõnusa sisekujundusega.
Ettekandestende võib paigutada ka fuajeesse, kuluaaridesse, kuid minimaalselt peab olema vähemalt 1000m² omaette ruumi.
restoran võimalikult suur, soovitav merevaatega, peab olema juurdepääs ka otse väljast, st töötab ka siis, kui Linnahallis üritusi ei toimu, peab olema liigendatav väiksemateks saalideks ( restorani köögiblokiks sobiks kasutada olemasolevat köögiblokki);
WC-de kavandamisel arvestada, et naistel oleks 2x rohkem kohti kui meestel ja neid peab olema nii peasaali kui messisaali juures.

Ülalloetletud ruumide ligikaudne koguvajadus (nö kasulik netopind) ilma suure saalita (see on olemas - 2500m² ) ja teenindavate ruumideta (fuajeed, kuluaarid, garderoobid, koridorid, tehnilised ruumid jne) on ligikaudu 8400m², millele lisandub restoran köögiblokiga.

II Olemasolev ruumistik ja selle ümber-juurdeehituse võimalused.

1.Olemasoleva hoone on kogupind 23 953m², sellest jäähall 6400m²; kasulik pind 17 950m², sellest suure saali pind 2500m², fuajee 2950m² ja vestibüülid, kus ka garderoobid 2600m², kuluaarid baaridega 2200m².

2. Ümber- ja juurdeehituse võimalused

Mere poole olemasoleva basseini ja neid ääristavate teede kohale on võimalik ehitada kahekorruseline maht kogupinnaga 3500m².
Samas on treppidealustest tehnilistest ruumidest veel võimalik juurde saada 700m².
Põhikorpust I korruse tasandil ümbritsev käik on suures osas kinni ehitatav, nurkades katusvalgustusega 4 à 600m² saali võimalust.
Kinniehitatavates külgkäikudes lisanduks ca 1400m².
II korrusel fuajee merepoolset osa saab laiendada treppide vahelises osas, lisandub 500m².
II korruse peasissekäigu kõrvale trepistiku asemele saab ehitada välja ruumid garderoobile ja seega saab garderoobide asemele ehitada 14m laiuseid ruume 2x 60 m pikkuselt – sobivadki 30, 40, 50- kohalisteks seminari_ workshopi ruumideks, kokku 1680m²; kuhu saab ka välisseina aknaavad sisse murda.
Saali ümber on juba olemas ruumid tõlkekabiinidele, valgustusele, projektsioonile – need tuleb vaid ümber ehitada.
Jäähalli mahtu saab välja ehitada kogu ulatuses 9m kõrguse messihalli pinnaga 5400m², mida saaks liigendada ka väiksemateks üksusteks. Otstarbekam tundub siiski, et kõrge näitusesaal võiks olla ca 3500m² ja ülejäänud osa siis kahekordne ehitis, kummalgi korrusel ca 2000m².
Restoran peaks olema merepoolses juurdeehitises, nii et köögiblokk jääks põhimõtteliselt paigale, aga vajaks laiendamist.
Galaõhtusöögi saaks katta näiteks messihalli kui soovitakse, et kõik oleksid koos ühes ruumis. Konverentsilõuna aga peaks olema lahendatav restorani , puhvetit(kulaare) ja ka osaliselt fuajeed kasutades. Kohvipausid on igati lahendatavad puhveti ja restoraniruumide baasi.
Sissekäigusõlm vajab muutmist – peasissepääs II korrusele jääb küll paigale, aga sinna pääs tuleks tuua saalikorpuse ja “jäähalli”vahele I korrusele, kust siis trepid tõuseksid teisele ja I-lt pääs messikeskusesse. Alles jääks siiski ka trepistik, mis viib estakaad- promenaadile, mis suveperioodil oleks loomulik lähenemine peasissepääsule. Kaaluda tuleks trepistiku tõusu lamedamaks ehitamist.

Kokku oleks võimalik kasutusel võtta täiendavalt ca 15 000m², mis näitab, et korraliku läbiprojekteerimise korral on võimalik konvrentsi/kongressi/messikeskuseks vajalik ruumistik ära mahutada, kusjuures Linnahall saab toimida ka kontserdi- ja etendamispaigana.

Osa ruume jääb ilmselt ilma loomuliku valguseta, kuid arvestades siiski tegevuse spetsiifikat, pole see ka hädavajalik.

Basseinide kinniehitamist võimaldab jäähalli likvideerimine – pole enam vajadust sellise jahutusvee järele. Ventilatsioonisüsteemid, aga ka tuletõrjevesi on tänapäeval ka teisiti lahendatavad.

Ilmselt ei sobi aga konverentsikeskuse funktsiooniga kokku kopteriterminaali funktsioon, mis tuleks viia näiteks vesilennukite angaari juurde.

Antud kirjelduse alusel telliti ka arhitektuurne esikiis linnahalli arhitektilt Raine Karbilt, kes arvestas oma töös muinsuskaitse eritingimustega, mis lubasid asendada jäähalli samas mahus uue ehitisega.

Pärast eskiisi valmimist (maksumus oli vist 40 000 Eesti krooni ehk vähem kui 3000 eurot), mis tõestas linnahalli sobiva rekonstrueerimise võimalust, valmistati 2006. aastal lõpuks ette linnavalitsusele eelnõu, millega kuulutada välja hoonestusõiguse konkurss linnahalli rekonstrueerija (ja hilisema opereerija) leidmiseks. Seejuures nähti kasumliku investeeringu võimalusena ette ka hoonestusõigus Linnahalli kõrval asuvale ja linnale kuuluvale kinnistule hotelli ehitamiseks.

Kahjuks seda konkurssi ei toimunud, sest eelnõu ei jõudnud kunagi istungile. On võimalus, et see jäigi linnapea Edgar Savisaare lauale.

Selle asemel leiti investor miljardär Ronald Lauderi näol, kes huvitus linnahalli rekonstrueerimisest, kuid soovis selleks riigipoolset garantiid. Võib-olla saanuks sellest asjagi, aga niikaua, kui Toompeal ja all-linnal olid erinevad huvid, polnud see ilmselt võimalik. Kogu asjaajamine sumbuski aastaid kestnud läbirääkimiste järel. Väga hea, et linn need lõpetas ja võttis initsiatiivi uuesti enda kätte.

Nagu eelkirjeldatust näha, oli suur eeltöö juba kümme aastat tagasi ära tehtud. Seetõttu tekitas mõningast hämmingut eelmise aasta lõpus avalikustatud teade, et terve aasta jooksul on mitmekümnetuhande eurose lepingu alusel taas tegeletud ruumiprogrammi koostamise ja hoone tehnilise seisundi analüüsiga. Selle aasta alguses plaanitakse läbi viia hange projekteerija leidmiseks.

Lõpetuseks juhiksin tähelepanu, et lisaks arhitektuurimälestise staatusele on Linnahallil siiski ka märgiline tähendus kui Eesti taasiseseisvumise protsessis oluliste sündmuste toimumise koht. 1988. aasta oktoobris toimus seal Rahvarinde kongress; 1990. aasta sügisel leidis linnahallis aset kõigi tasandite rahvasaadikute kongress, kus nõuti Eesti iseseisvuse taastamist. Märgiliseks võib pidada ka seda, et 1987. aastal toimus Linnahallis Ultima Thule kontserdil Tõnis Mägi laulu "Palve (Looja hoia Maarjamaad)" esiettekanne, 1990ndate algul aga kultuurilooliselt oluline muusikali „Jeesus Kristus superstaar“ etendus, kus osalesid sisuliselt kõik tolle aja tuntumad Eesti pop- ja rokktähed.

Siinkohal jääb üle väljendada vaid imestust omaaegse otsuse üle anda Linnahall Tallinna linna omandusse, selle asemel et jätta see riiklikult olulise objektina riigi omandisse. Täpselt sama küsimus jääb üles ka Tallinna lauluväljaku puhul.