Katkend Mart Kadastiku värskest romaanist „Luikede järv“, mida saab kahe nädala jooksul, 6. kuni 19. septembrini osta vaid koos Eesti Ekspressiga ja ainult Selveri poeketist, pärast seda raamatupoodidest üle Eesti. Vaata lisa: www.ekspress.ee/kadastik

„Madame, te olete katiku ette unustanud,” kuulis ta selja tagant mehehäält, millest sametisemat polnud elu sees kuulnud.

Dagne pildistas parasjagu kuulsat Piccadilly Circuse raidkuju.

„Kas te teate, kelle kuju see on?” astus võõras mees tema kõrvale.

„Muidugi tean. See on Eros,” vastas Dagne kohmetult.

„Ei ole Eros. Kõik turistid ütlevad nii ja seda legendi levitavad inglased ise ka. Aga tegelikult on see Anteros.”

Dagne jaoks ei olnud just maailma põletavaim küsimus, kas ta seisab Erose või Anterose skulptuuri ees. Teda huvitas, kes on see mees, kellega ta räägib. Mehe tõmmum nahk ja tumedad, veidi kräsus juuksed lubasid arvata, et ta on pärit Prantsusmaalt või Hispaaniast, aga võib-olla koguni Marokost, Indiast või Pakistanist. London on rahvaste paabel, teadagi.

„Eros oli romantilise armastuse jumal, Anteros, tema kaksikvend, aga küpse, isetu armastuse jumal. Väike vahe, eks ole?”

Dagne tundis, et ta ei peaks suvalisel väljakunurgal – hoolimata sellest, et see on kuulus Piccadilly Circus – alustama diskussiooni mütoloogiliste jumalate üle, milline diskursus tõotas talle vaid piinlikkust. Aga ta pidi siiski ütlema, et armastus on armastus.

„Arvate? Mina valiksin Erose partei. Anterose armastus on harjumus ja leppimine, mitte kirg. Mida teie eelistate?”

Dagne tajus selles küsimuses kohatut provokatiivsust, mis andnuks põhjuse mehele otsustavalt selg keerata, aga tülitaja silmades oli midagi nii lummavat, läbitungivat ja salapärast, et ta ei suutnud oma jalgu paigast kangutada. Isegi väljaku keskel põrnitsevas alumiiniumkujus – Eroses või Anteroses – oli rohkem liikumist. Mees vaatas talle otse silma, tohutu jõuga.

Dagne söandas vaid põgusa pilgu vastu heita, aga jõudis sellegi viivuga märgata, kuidas must karvamassiiv suundus mööda mehe tugevaid käsivarsi lühikeste varrukatega päevasärgi alla.

Karvkate soojendab, kihutas Dagne peast läbi kentsakas mõte.

Väljas oli septembrikuiselt vilu ilm. Dagne ise kandis juba tuulepluusi.

„Kas peab tingimata kahe vahel valima?” leidis ta väljapääsu, mis lubas hoiduda romantilise ja küpse armastuse vastandamisest.

Enda jaoks oli tal vastus mõistagi olemas, aga selle ühemõtteline väljaütlemine tähendanuks kahemõtteliste signaalide võimendamist.

„Peab valima. Nad lihtsalt ei käi kokku.”

„Oleneb asjaoludest,” keerutas Dagne ja oli ise rahul leitud formuleeringuga, mis eriti inglise keeles kõlab konkreetsena, asjalikuna ja samas kõiki otsi lahti jätvana. Depends on circumstances.

„Kuidas te nägite, et mu kaameral on katik ees?” tuli Dagnele pähe hoopis uus, antiigikauge mõte. „Te ju olite mu selja taga?”

„Oojaa, teil on tõsine tehnika. Profikaamera. Pentax SLR. Näib, et eelistate manuaalset seadistust. Pole paha. Aga koti nahkrihm on liiga kitsas, soonib õlale vao sisse,” tegi mees oma jutuga suure kaare. „Madame, ma ei öelnudki, et teie fotoaparaadi objektiivil on katik ees. Ma ütlesin, et teil on katik ees.”

„Ma ei saa aru,” muutus Dagne ärevaks.

„Avage silmad!”

„Ikka ei saa aru.”

„Vaadake inimesi enda ümber, mitte skulptuure,” selgitas võõras lõpuks. „Teie käsutuses on suurepärane tehnika ja te olete ise nii… tundliku meelega – jah, ma tunnetasin seda selja tagant, õigupoolest ma jälgisin teid juba mõnda aega – te olete väga dünaamiline naine, nii et patt oleks teil raisata oma energiat ja emotsioone nende tuimade kivikamakate pildistamisele.

Tuhanded päevapiltnikud on seda enne teid miljoneid kordi teinud. Te ei tee neist paremini, uskuge. Aga te võite neist paremini jäädvustada elavaid inimesi. Ainult avage silmad, mu kallis! Te suudate!”

Dagne oli imestusest kollabeerumas. My dear ei oma inglise keeles sedavõrd isiklikku alatooni nagu „Mu kallis!” eesti keeles. Ometi oli selle mehe käitumine jõudnud häbematuse piirile. Jah, mees oli Dagnest vanem, aga see veel ei anna talle õigust astuda tänaval ligi võõrale naisterahvale ja hakata teda õpetama, mida ta peab pildistama. Kui mees teeb veel ühe sammu, siis järgneb hüppepakust üleastumine, mis ei jäta Dagnele muud võimalust kui lahkuda.

„Ma olen ise fotograaf, sellepärast räägingi,” laiendas mees oma alibite ringi, just nagu lugedes naise näolt maha tema kõhklusi ja etteheiteid. „Rohkem küll nagu režissöör.”

„Te teete filme? Mängufilme?” elavnes Dagne.

„Ei, dokumentalistikat,” sõnas mees tagasihoidlikult.

Sellest tutvustusest piisas, et eelarvamuste barjääre lõhkuda.

Dagne ei esitanud enam endale küsimust, mida see mees temast tahab – enamiku meeste puhul oli see olnud ilmselge.

Pärast pikki-pikki aastaid, aga võib-olla esimest kord elus mõtles ta ennekõike sellele, mida tema ise võiks mehelt tahta ja loota. See mees, kelle nimi oli Mark, meeldis talle mehena, mitte inimesena. Ainuüksi selle mehe nime kuulmine, väljaütlemine või kirjutamine – nagu ta hiljem koges – tekitas emotsiooni.

Nimi ise omandas väärtuse.

Nad maandusid lähimas kohvibaaris. Mark eelistas mokat, Dagne espressot. Mees, nagu jutust selgus, oli neljakümne kolmene, Dagnest kuus aastat vanem. Ei ole kunagi abielus olnud.

Ma armastan naisi selleks liiga palju, et nendega abielluda.

Kuidas nii? Abielu vaid rikub suhteid, moondab inetuteks nii naisi kui mehi. But never say never. Teil on laps, 16-aastane tütar? Eales poleks arvanud. Te näite nii tütarlapselik ja süütu.

Aga igal juhul my respect. Teate, mis teeb teid esimesest silmapilgust eriliseks? Tahate teada? Nõtkus. Õigem sõna võiks vist olla graatsia. Teis on kõik kolm graatsiajumalannat: sära, rõõmsameelsus ja õitseng. Teie lähedal ei närtsi lilledki. Usute seda? See on teaduslikult tõestatud, by the way: säravate inimeste kodus püsivad lilled kauem.

„Sel juhul ei pea teie üldse lilli vahetama,” ütles Dagne vahele.

„Mul on kodus kunstlilled,” naeris Mark. „See oli nali.”

„Ma sain aru.”

„Tegelikult ei ole mul kodus üldse lilli.”

„Teile ei meeldi lilled?”

„Meeldivad, aga ainult looduses,” rääkis mees. „Lilled, mis on vaasi pistetud, on jalalt ära lõigatud. Maha murtud. Tapetud. On ju nii?”

„Ilusad on nad ikkagi.”

„Teie tahaksite vaasis olla?”

„Ma ei mahuks sinna ära.”

„On ka suuremaid portselanvaase.” Marki suunurkades välgatas isepäine muie.

„Ma ei tea, mida öelda,” kohmetus Dagne.

„Mina ei püsi üheski ruumis kuigi kaua.” Mees tõsines taas.

„Ruum ahistab.”

„Te räägite vabadusest?”

„Jah, ma vajan vabadust. Mitte ainult ruumilist. Aga isegi Londoni-suguses metropolis jääb seda aina vähemaks. Raamid suruvad peale. Kas te ei tunne?”

„Ma olen siin esimest korda.”

„Loodan, et mitte viimast.”

„Sõltub.”

„Millest?”

Dagne mõtles kaua ja Mark ei takistanud teda kaalutlemast, enne kui ta ütles selgel häälel: „Teist.”

„Ma mõistan,” vastas mees kiirelt. „Aga ärge minuga väga arvestage. Kohtume homme samal ajal ja samas kohas!”

Nad kohtusid kolmel päeval järjestikku, enne kui Dagne koos reisibüroo salgaga tagasi Tallinna lendas. Keset päeva rahvarohkes coffee shop’is, mitte kordagi õhtupoolikul õdusas restoranis, nagu Dagne oli salamisi lootnud. Kohvitassi taga sai Dagne teada, et mees ei ole Francis Coppola ega Steven Spielberg, et tal on käsil mõned reklaamfilmide projektid teisejärguliste firmade tellimusel, aga tema pea on täis geniaalseid ideid, nagu ta eneseirooniliselt märkis, näiteks plaanib ta teha tunnipikkuse filmi kõrbest, supermonotoonse filmi, mille peategelasteks on liivaterad, ja Portugalis tahab ta teha fotonäitust kaheksajalgadest, ehkki ühtki fotot ta veel teinud ei ole. Dagnele meeldis, et Mark ei puhunud ennast suuremaks, kui ta oli. Ta oli tõepoolest lõunamaist päritolu – tema vanavanemad elasid Portugalis. Vanaema oli talle pärandanud isegi väikese majakese imekaunil Madeira saarel.

„Aga ma olen pesuehtne inglane,” täpsustas Mark. „Piiratud temperamendiga, kui ma just ei ole ennast õlut täis kaaninud.”

„Armastate õlut?”

„Üldsegi mitte. Ma armastan Eesti naisi.”

„Olete neid varem kohanud?”

„Ei ole.”

„Kuidas te neid siis teate?”

„Ma olen ju teiega juba mitu tundi vestelnud.”

„Esmane mulje võib olla petlik.”

„Vastupidi, üldiselt on see, mis järgneb, petlik. Või pettus. Teie puhul – ma ei tea. Te olete fantastiliselt loomulik.”

„Te ei tunne mind üldse.”

„Kas tahaksite, et saaksin teid paremini tundma?”

„See on teie… tahtmine, kui te tahate,” niheles Dagne.

„Aga mida tahate teie?”

„Mina… Teiega on lahe koos olla. Cool.”

„Dagne, mul ei ole teie suhtes kavatsusi. Ausõna. Aga kui te järgmine kord Londonisse tulete, siis ärge hotellituba broneerige. Mul on Kensingtonis korter, mitte väga suur, kaks tuba kõigest, aga kuidagimoodi mahume ära. Sobib?”

„Te olete väga lahke,” vastas Dagne impulsiivselt. „Ma mõtlen selle peale.”

„Mina mõtlen teie peale,” ütles Mark ja embas Dagnet. Oli hüvastijätuhetk. Mees ei olnud teda veel sõrmeotsagagi riivanud. Vaevalt küll häbelikkusest. Tal lihtsalt ei olnud vajadust naist puudutada. Nüüd võttis ta Dagnel kahe käega õlgade ümbert tugevasti kinni ja pani oma huuled tasaselt naise vasaku põse vastu. Dagne pööras pea vaistlikult paremale, et vältida suude kohtumist, aga Mark ei üritanudki Dagnet suudelda, ta libistas suu mööda naise põske üles tema juuksepadrikusse, leidis sealt üles kõhnakese kõrvalesta ja hoidis huuli mõned hetked naise kõrvanibu vastas, nii et Dagne õrn kõrvanahk tajus ülierutavat lähedust, mis mehe soojadest, natuke torukil huultest voogas otsekohe ka naise kaelale, tema rindadesse, häbemesse, taldade alla välja…

Dagne ei olnud midagi sellist varem tundnud. Kogu ta keha hõõgus. Sellel tulisel palavikul on ainult üks nimetus, teadis Dagne – kirg. Passion.

Mark oli juba kadunud ja Dagne pidi ise vaatama, kuidas lennuväljale jõuda. Ta oli reisibüroo tegevdirektorile hommikul öelnud, et ärgu tema järel hotellis oodaku. Tal on Londonis tuttavaid ja küll nemad tema eest hoolitsevad. Piljardikuulil, kes ei olnudki kõhuhädast päriselt lahti saanud, oli selle üle hea meel.

Dagne lootis Markilt saada meili või vähemalt SMS-i juba järgmisel päeval. Aga Londonist tuli vaid vaikus. Dagne pidas nädala vastu. Ta kirjutas ise Markile, püüdes tormitsevaid tundeid taltsutada. Mark reageeris mõne päeva pärast. Tema kiri oli armas, kuid Dagnele jäi mehe suhtlemisloidus mõistetamatuks.

Viisakas inimene vastab sõnumile samal päeval, kirjale paari järgmise jooksul. Dagne oleks tahtnud oma tundeid jagada iga päev, iga tund, iga minut, sest muule kui Markile ta ei suutnudki mõelda. Aga ta teadis väga hästi, et naine ei tohi peale käia – see oleks kindlaim viis tõugata mees endast eemale. Võimalik, et ka Mark mängis juba sama taktikamängu.

Hoidis naist oma meelevallas.

Kevadel lendas Dagne uuesti Londonisse. Marki kutsel muidugi.