Maamaja mängusjade kapis, Sipsiku ja Notsu nina ees on rott.
Õigemini roti pea, nina taeva poole, vunts kikkis.
Ptui, kurinahk! Mis ajast on meil selline elutruu mänguasi?! Ja miks ainult pea?
Võib-olla ei olegi mänguasi? Võibolla on päris?
Äkki elab?! Mismoodi? See on ju ainult pea!
Karm värk – keegi sõi roti ära, tegi paha nalja ja pistis pea mänguasjakappi!?
Võtan ahjuroobi ja puudutan ettevaatlikult roti pead. Pea ei liigu.
Veri on pea riiuli külge liiminud?!
Lükkan veel. Ei midagi.
Lükkan kõvemini. Ragiseb, aga ei liigu.
Laskun põlvili ja uurin, mis on riiuli all.
Prrrrrr…
Käin akna juures ja vaatan mõnda aega õue, ja tulen siis kapi juurde tagasi.
Rott ripub täies pikkuses riiuli all, sabaots ulatub kapipõrandale, jalad on õhus.
Ta on surnud nädala või vähem, sest nädal tagasi teda siin polnud.
Ta on püüdnud riiulile pääseda, võib-olla olid kapiuksed enne lahti ja siis kinni ja ta nägi riiulis ilusat ümmargust auku. Torkas pea sinna sisse, aga ei saanud ei edasi ega tagasi…
Mida teha rotiga, mis ripub surnult Sipsiku ja Notsu silma all ja on kõvasti kinni? Tõmmata sabast?
Võtan mõtlemisaja, mille käigus evakueerin kapi sisu, muuhulgas kardinad, mis on heegeldatud 1938. aasta „Mareti“ mustrilehe järgi ja mille sisse, nagu selgub, on rott teinud pesa. Ta on toonud sinna mõned kuivanud tammelehed. Ja krõbistanud süüa kastanimune.
Ei tea, kas tal oli lasterikas pere? Võib-olla ta oli suheteloomisel saamatu, võib-olla on see ta poissmehekorter? Käis teda keegi lohutamas ta viimasel tunnil?
Mul on reheahju ees kirves ja ma vaatan, kas see on terav.
On. Kirveteral pole ühtegi täket.
Te võite väljas ringi vaadata, mul läheb veidi aega. Ma pigistan kirvevart mõlema käega, võtan hoogu ja libistan tera jõuga mööda kapiriiulit.
Roti vastupanu kirveterale on vaevutuntav. Pea eemaldub.
Kuidas käitub ülejäänud rott? Ta ripub endiselt.
Tõmmata sabast?
Leian pulga, millega on kunagi valget värvi segatud.
