Onu Kolja tihane

Tüdruk oli sündinud linnavillasse peatänaval, aadressina seisab sünnitunnistusel Adolf-Hitler-Strasse 60. Pärast sõjaaegses eluruumipuuduses oli selles pommidest terveks jäänud majas liiga palju tühje tube, sestap paigutati koduta tallinlased laevale jõudnute asemele. Keegi, kelle korter oli saanud otsetabamuse ja ta ise põlevast majast kleidiväel pääsenud, nuttis vahet pidamata terveid päevi, olgugi et talle eraldatud möbleeritud toas oli riietekapp riideid täis. Kuid sellest laps ei teadnud.

Elu pidi sõja järel kuidagi uuesti algama, käidi linna taastamas ja seisti sabades. Naistega asustatud majja astusid nii mõnelgi korral sisse mehed. Proua Kaplanit külastas vene sõjaväelane. Lapsel oli vaba käik kõigisse kuude tuppa, pidi ainult enne koputama ja tohtis siis uksi pärani lükata. Alati võeti teda rõõmuga vastu, miskipärast oli kõigil lõbus ja nägu kippus naerule, kui lapsega jutuajamiseks läks. Kuid tädi Kapa külaline rääkis küll sõbralikul toonis, siiski tundmatus keeles, ja kuigi ta tüdruku sülle võttis, upitas ning naljatas, jäi arusaamisest vajaka.

Tihase tok-tok-tok pani lapse teadlikult tundma esimest sügavat tunnet, lausa õnne, ta kükitas ka onu Kolja kõrvale ja vaatas rõõmsana talle näkku. Sel hetkel lõi pagunitega sõjamees käed silme ette ja hakkas nutma

Ühel päeval tõi onu Kolja kingituse Leningradist. Väikesest karbikesest võttis välja värvilise linnukese! See oli plekist, kollaste põskede ja pika sametise sabaga, ning tal oli võti. Üleskeeratuna hakkas tihane nokkima ja hüplema – täielik ime! Onu Kolja kükitas maha, et olla lapse suurune, ning muudkui keeras ja keeras võtmest.

Tal oli läikivad, põlvini pikad säärikud, mis vormiriietusega juurde käisid, ja ta hoidis käsi põlvedel. Tihase tok-tok-tok pani lapse teadlikult tundma esimest sügavat tunnet, lausa õnne, ta kükitas ka onu Kolja kõrvale ja vaatas rõõmsana talle näkku. Sel hetkel lõi pagunitega sõjamees käed silme ette ja hakkas nutma. Tema nutt tuli sügavast hingepõhjast, kus see oli kaua väljapääsemist oodanud ja lõpuks tõkked-tammid purustas. See oli südantlõhestav ja tüdrukut hirmutav, kes samuti pillima pani. „Mine oma tuppa“, ütles tädi Kapa. „Tihase võid kaasa võtta“.

Mõne aja pärast tuli lapsele kiri Leningradist. Kaselaastu meenutav väike ümbrik samasuguse paberiga, mil hõbedane põhjapõder. õnnitlused teiseks sünnipäevaks lõpetas onu Kolja eriliselt: „Suudlen su tillukest käekest. Sinu onu Kolja“ Kahjuks ei ole ümbrikul saatja aadressi, muidu oleksin ta kindlasti üles otsinud. Ma ei tea temast rohkemat kui aastaid hiljem ühisköögis jutuks tuli. Et Nikolai terve pere, naine kahe tütrega ja ta vanemad, jäänud Leningradi blokaadi ja keegi ei elanud seda üle. Tema tundepuhang meenus mulle iga kord, kui tihast üles keerasin, iga kord, kui see hopsis mu poegade rõõmuks.

Hiljem olen korduvalt kohanud inimesi, kes, kuulnud, et olen Eestist, teatavad:

„Hoo, aga mina vabastasin teid!“ On neile siis öeldud, bolshe tak ne delaj, et ärgu enam nii tehku, ja nii mõnigi on vastanud: ne budu! Neid sõjamehi oli ju igasuguseid, vaid vähesed mõistsid, sedagi tükk aega hiljem, et vabastasid meid omariiklusest ja vabadusest. Eks neilgi ole põhjust käsi silme ette lüüa.