Marta Tuul: Probleem, millest poliitikud rääkida ei taha
Pea terve septembri istusin koos fotograaf Andres Puttinguga Tallinna narkoäri tulipunktis. Kohas, kus ravimina tarvitatava fentanüüli väärkasutamine on selgeks ohuks trammipeatuses kojusõitu ootavatele lastele. Selle trammipeatuse on oma peamiseks asukohaks märkinud 22 narkomaani. Eestis elab ligikaudu 10 000 süstivat narkomaani, neist 6000 elavad Tallinnas, veidi enam kui 600 elab Sikupilli asumis.
Nägin pealt, kuidas ajal, mil lapsed koolist tulid, astus üks neist narkomaanidest sammu põõsasse ja pani otse randmesse süstlaga paugu ära. Temast möödujad ei teinud teist nägugi. Ecstasy tablett kukkus kogemata maha. Ja oleks sinna jäänudki. Hiljaaegu juhtus Pärnu maanteel autoõnnetus, kus narkouimas autojuht sõitis sisse Eestisse puhkama tulnud soomlaste haagissuvilasse.
Need näited on jäämäe veepealne tipp. Narkomaanide vanuserühm aina kasvab. Üks kiirabitöötaja rääkis: "Veider on minna 55aastast meest üledoosist ellu turgutama, neid tuleb aina peale, aga eest ära ei lähe." Eesti pole Euroopa viie rikkaima riigi hulgas, küll aga esimene üledoosisurmade arvult ja HIV-kandjate arvukuselt. Üledoosisurma sureb iga kolme päeva järel üks hing.
Ometi valdab inimesi ükskõiksus ja tunne, et see pole nende mure. Parimal juhul veeretatakse probleem kellegi teise, näiteks politsei kaela. Justkui eeldades, et kõik narkomaanid tuleb luku taha saata. Kuid see pole võimalik ega ka tõhus - juba praegu on vanglad suuresti täis just diilereid ja narkomaane, ent midagi paremaks pole muutunud.
Uimasti on ravim, mille peamine eesmärk on olla inimestele abiks. Tallinna narkomaanide sagedaseim meelemürk fentanüül on tegelikult tugevatoimeline valuvaigisti, mida kasutatakse vähihaigete raviks. Ent ilma arsti soovituseta mõnelt vangis istunud tegelaselt soetatud kraami väärkasutus muudabki inimese selleks veidraks, sügavaks tegelaseks, kellega kokku juhtuda ei soovi. Selleks, kes tõukab lapsevankrit lükkavat naist või loobib kividega kõike, mis ette juhtub.
Pärast loo ilmumist ei soostunud ükski poliitik narkoteemal sõna võtma. Enamus, kelle poole pöördusime off the record, ütlesid, et enne valimisi sel teemal rääkida ei soovi või esitasid tungiva palve tutvuda kogu materjaliga enne, kui midagi öelda julgevad.
Eesti ühiskond on seni olnud tugevalt vastu süstlavahetuspunktidele ja kes ikka tahaks enne valimisi lubada, et tema annab narkomaanidele raha.
Selline mõtteviis on vale. See raha pole narkomaanidele, vaid nendele lastele seal trammipeatuses. Maailmas on arvukalt positiivseid näiteid, kus sarnased olukorrad on süstlapunktide abil kontrolli alla saadud. Kõlab üllatavalt, aga süstimiskabinetid, kus meedik analüüsib narkomaani manustavat ainet, piirab üledoose, sõltlasi ja HIV levikut. Samuti ennetatakse nii olukorda, kus riik peab oma ressurssi kiirabile ja antidootidele kulutama. Leevendus leitakse vitsata, ent selleks on vaja tunnistada, et narkomaania on tõsine probleem. Kui poliitik ütleb, et ta hääletas Sitsi süstlavahetuspunkti poolt, on see samm õiges suunas, ent kaugeltki mitte lahendus.
Palun poliitikutel, kes ka tegelikult maailma oma laste jaoks paremaks muuta tahavad, Toompealt alla tulla ja tegeleda selle ebameeldiva, ent nii tavaliseks muutunud probleemiga, millega iga politseinik ja kiirabitöötaja ning kindlasti ka kõik teised inimesed varem või hiljem kokku puutuvad. Meie suurim mure pole mitte moosisaiad koolikohvikus, vaid koolimaja kõrval süstiv narkomaan, kes süstla sinnasamasse maha jätab.
