Pea kõik võimalikud probleemid, mida Ilves artiklis esile toob, on Eesti ühiskonnas praegu päevakorral. Taasavaldame kunagise artikli, mis ilmus esmakordselt 26. detsembril 2002.

Eesti Ekspress palus meie ühel juhtival poliitikul Toomas Hendrik Ilvesel heita pilk tulevikku. Aasta 2020 oli meie pakutud rajajoon. Toimetus lähtus kaalutlusest, et enamikul meie lugejatest pole selleks ajaks vaimselt aktiivne ja füüsiliselt toimekas eluperiood veel lõppenud.

Katsed tulevikku ennustada kukuvad eranditult läbi ja pakuvad pigem huvi kurioosiumitena. Kõiki ennustusi lugedes torkavad parimal juhul silma ilmekad möödapanekud. Kes oleks 1921. aastal ennustanud Molotovi-Ribbentropi pakti, kes suutnuks 18 aastat varem prognoosida tuumapommi valmimist?

Asudes prognoosima Eesti elu 2020. aastal, mõtlesin end automaatselt 1984. aastasse. Kas oleksin siis, Andropovi-Tšernenko ajal ennustanud Eesti taasiseseisvumist? Eestit kutsutuna Euroopa Liitu ja NATOsse? Eesti NSV “presidenti” Eesti Vabariigi presidendina? Interneti levikut? Venemaad NATO partnerina ning Iraaki ja islamifundamentalismi läänemaailma suurimate vaenlastena?

Trendid aga lubasid juba 1984. aastal öelda, et NSV Liidu aina kasvav majanduslik ja tehnoloogiline mahajäämus viib selle riigi paratamatu krahhini. Eksiti vaid ajastuses. Keegi ei kujutanud ette, et selleks kulub vaid seitse aastat. Siiski oli võimalik spekuleerida, mis nn kurjuse impeeriumi jäänustega tulevikus juhtuma hakkab. Ja sealt polnudki kõige keerulisem tuletada Eesti iseseisvust koos tema võimaliku kuulumisega NATOsse.

1980. aastate algul prognoosisid mõned mõtlejad nagu V. S. Naipaul islamifundamentalistide kasvavat ja Lääne ühiskondadele tõsist väljakutset kujutavat jõudu, mis pürgib oma eesmärkideni uusima tehnoloogia abil. Tollal aga mõeldi uusima tehnoloogia all Ajatolla jutluste levitamist heli- ja videokassettidel.

Seitse aastat tagasi ennustas Samuel Huntington suuremat konflikti läänemaailma ja islami vahel, kuid ainult kahe tsivilisatsiooni piirialadel, mitte aga finantsmaailma südames NYCs.

Õudusi, olgu neiks eestlaste küüditamine või kaksiktorni kukutamine terroristide kaaperdet lennukiga, ei peeta lihtsalt võimalikuks. Inimene on optimist, kartes vaid seda, mida ta ähmaselt võimalikuks peab. Suuremate ohtude tõenäosusi kaaluvad tõsiselt ainult paranoikud või siis julgeolekuspetsialistid, kelle töö ju mõeldamatule mõtlemises seisnebki.

Häid asju ennustada on raskem. Pigem tegeleme oma soovunelmatega, mis lähtuvad seni teadaolevast. Enamik meist ilmselt tahab, et aastal 2020 ei erineks Eesti tänavapilt sellest, mida kujutame samal aastal nägevat näiteks Soomes või mõnes teises riigis, millest ammutame positiivset eeskuju. Kuhu Soome või mõni teine riik 2020. aastaks välja jõuab? Me ei tea. Aga loodame, et oleme samasugused või koguni paremad.

Lootusest reaalsuseni jõudmiseks on vaja maha võtta arengupidurid, tegelda ennekõike negatiivsega. Eesti iseseisvusest ega Euroopa Liitu kuulumisest ainuüksi ei piisa. Probleemid elik eksistentsiaalsed võtmeküsimused tuleb meil endil lahendada.

Rohkem lapsi või aafriklaste sisseränne

Kui me midagi radikaalset ette ei võta, on meid 18 aasta pärast 20-25 protsenti vähem. Meie lapsed ja lapselapsed rügavad meie ülalpidamise nimel. Eesti piseneb ja vananeb koos kogu ülejäänud Euroopaga, Vahemere-äärsed katoliiklikud riigid kaasa arvatud.

Harimatu näeb süüdlast valitsus(t)e poliitikas, teadmata, et juba 1984. aastal ütles NSV Liidu demograafia tippteadlane, ameeriklane Murray Feshbach: “The Estonians are going out of business.” Kui me midagi ei muuda, siis saja aasta eest alanud negatiivse iibe trend suretab Eesti rahva lõpuks välja, kaugelt varem jõuame aga vanainimeste riiki.

Valikuid on meil vähe, täpsemalt kaks: kas võtame ette midagi radikaalset sündimuse suurendamiseks või toome sisse märkimisväärse hulga immigrante. Euroopa Liitu minekust tuleneva majandustõusu abil on teise variandi elluviimine kerge. Samal ajal tuleb unustada enesepetlik illusioon, nagu tuleksid immigrandid Euroopast.

Eestlaste mitte just kõige sallivam suhtumine aafriklastesse ja aasialastesse, kes näiteks Suurbritannias moodustavad umbes kuus protsenti elanikonnast, tõotab rasket kohanemist. Aga valida meil tuleb: vanurite riigi, hoogsa lapsetegemise ja massilise immigratsiooni vahel.

Kihistumine ja solidaarsus

Eesti ühiskond on kümne taasiseseisvusaasta vältel oluliselt kihistunud. Näilise läänestumisega pole kaasnenud Lääne ühiskonnale omast solidaarsustunnet. Kui Euroopas kujunes solidaarsus ehk riiklik hoolekanne vaesemate ja nõrgemate eest välja juba 19. sajandi teisel poolel ja arenes jõuliselt pärast Teist maailmasõda, siis USAs jäi hoolekanne pigem tsiviilühiskonna, heategevusaktsioonide ja eriti kiriku kanda.

Eestis ei hoolitse vaeste eest ei Euroopa moodi riik ega USA moodi tsiviilühiskond. Tulemusena kasvab jõuetu klassiviha, mida toodab üha juurde maitselage rikkusega hooplemine. Üks tuntud Eesti pankur ütles mulle, et nähes korraga punase fooritule taga seismas kolme BMW maasturit, tabas ta end mõtlemast luksusmaksu vajalikkusele.

Mida varem leiab Eesti lahendusi kihistumise vähendamiseks, seda rahulikumalt meie ühiskond areneb. Paraku tegeldakse selle asemel klassiviha õhutamisega. Lähtub ju ennekõike sellest ka astmelise tulumaksu diskussioon: võtame rikastelt ära! Teistes riikides kasvatab astmeline tulumaks riigi tulusid ja sealtkaudu ümberjaotatava raha hulka. Kadedus ja viha riiki ei arenda.

Ning taas seisab lähiaastatel Eesti ees valik: kas paneme kihistumisele piiri kättemaksuhimulise populismi jõul või loobuvad rikkad priiskamisest.

Palju oleme valmis oma riigi eest maksma?

Eestlane usub, et üldine heaolu leiab varsti tee ka meie õuele. Siiani laseb end aga oodata suur ühiskondlik debatt heaolu hinna teemal ehk vastus küsimusele, kas me oleme valmis selle eest ka maksma. Meeldigu see meile või mitte, aga avaliku sektori kulutused moodustavad meie eeskujuriikides tunduvalt suurema protsendi kui Eestis. Euroopa Liidu madalaim üldine maksukoormus on Suurbritannias – 45 protsenti, Soomes ja Rootsis palju kõrgem. Eestis umbes 35.

Siit paradoks: eestlane tahab endale küll Euroopa maadest tuttavat riiki, kuid piirdub samal ajal vaid arutlusega jõukama rahva täiendava maksustamise teemal. Tegelikult tuleb küsida: kas me kõik oleme valmis rohkem maksma, et saada vastu soovitud euroopalikku riiki ja elukvaliteeti?

Kui terve Eesti, mitte ainult Tallinna kesklinn ja uusmagalad, tahab 2020. aastal näha välja nagu Euroopa, tuleb meil tõsta üldist maksukoormust. Ükski poliitiline jõud seda välja öelda ei julge, paljud ka ei usu sellesse. Kuid nii toimimata Mustla ja Antsla, Kohtla-Järve ja Lasnamäe 18 aastaga Euroopasse ei jõua.

Rahvusliku vaenuta areneb ühiskond kiiremini

Arvestades meie rahvuslikku koosseisu ja okupatsiooniaastatel kogetud ülekohut, on Eesti arenenud haruldaselt rahulikult. Eesti on otsekui õpikunäide tõestamaks veriste intifadalike stsenaariumide läbikukkumist. Aga just sellist, Balkanilt, Moldovast ja mujalt tuttavat saatust mitmed Lääne ja Ida poliitikud ja sotsioloogid Eestile algul ennustasid.

Ilmselt oleme kõik mõistnud, et rahvusliku vaenuta areneb ühiskond kiiremini, et rahulikkus viib meid kiiremini Läände. Kas see viib Pariisi ja Londonisse ka kodanikeks saanud eestivenelased, kelle vanemad tulid omal ajal otsima paremat elu Sovjetskii Zapadis?

Olümpiamängude ajal kogesime, et oleme omaks võtnud Eesti vene rahvusest sportlased. Ka Eesti sõjaväkke kippuvad venelastest noored on pidanud meie riiki juba kaua aega omaks. Jääb üle vaid oletada, kas võimalus legaalselt kolida teistesse Euroopa Liidu riikidesse toob kaasa massilise väljarände eelkõige kodakondsete rahvusvähemuste hulgas.

Madalad maksud rikkaks ei tee

Eestlane tavatseb hoobelda madalatest maksudest tingitud välisinvesteeringutega, mis on enamasti suunatud odava tööjõuga allhankeettevõtetesse. Eestlane usub, et see teeb meid rikkaks.

Kahjuks ei tee. Jah, Eesti on ainus Euroopa riik, mis on sisuliselt loobunud ettevõtluse maksustamisest. Ei tea, miks küll Euroopa on valinud teise tee? Ju oleme targemad kui need lollid sakslased, soomlased ja rootslased.

Kui jätkatakse praegusest maksupoliitikast tuleneva võimetu hariduspoliitika ja olematu teadus- ja arengupoliitikaga, võin julgelt ennustada, et 18 aasta pärast oleme Euroopa taustsüsteemis jätkuvalt madalapalgalised lihtsama töö tegijad. Me oleme kindlasti haritumad kui praegu, aga ainult põhjusel, et andekad noored koolitavad end väljaspool Eestit. Ja jääb omaette küsimuseks, kas needsamad haritud noored ka Eestisse tagasi tulevad.

Väljaränne sõltub riigi rikkusest

Kunagi olid Soome, Rootsi, Norra, Iirimaa, Portugal, Hispaania, Itaalia ja Kreeka riigid, kust inimesed parema elu otsinguil lahkusid. Riikide arenedes väljaränne lõppes ja seda asendas võõraste sisseränne. Paljuski nähakse asjade sellise käigu taga Euroopa Liidu mõjusid.

Kas ka meil nii läheb, sõltub suuresti Eesti toimetulemisest Euroopa Liidus. Kas me keskendume vaid infrastruktuuri väljaehitamisele või arendame teadust, parandame oluliselt õpetajate ja õppejõudude tingimusi? Kas meie tööjõud võtab kursi Suurbritanniasse ja Rootsi, et seal teenida väärilist palka ja anda lastele korralikku haridust?

Kui turvaline Eesti?

Kas aastal 2020 on Eesti turvaline või vohava kuritegevusega riik, kus jõukad elavad nagu Ladina-Ameerikas kõrgete aedadega turvatud linnakutes? Kus ühiskonda iseloomustavad märksõnad on kuritegevus, narkomaania ja AIDS.

Poolpolitseilik riik suudab tõenäoliselt kuritegevusega toime tulla, aga see pole euroopalik lähenemine. Rudolf Giuliani paljukiidet “nulltolerants” meeldis küll jõukamatele newyorklastele, vaesemad ja tumedanahalised aga pidasid seda autoritaarsuseks, kus politsei ainuvõimu tingimusis seati jõhkrad piirid osa elanikkonna kodanikuõigustele.

Ja siia tuleb see puänt Eesti 2020 teemal ehk valikute koht – need suundumused ja meie edasised valikud määravad suuresti, milline näeb Eesti välja aastal 2020, vähemalt niivõrd, kui meil endil on võimalik oma tulevikku määrata. Need on eksistentsiaalsed, samal ajal ka ühiskondlik-poliitilised probleemid, mille lahendamine vajab ulatuslikumat konsensust kui meie senine poliitikaelu näinud.

Lahenduste puudumisel suundumused süvenevad, andes umbes järgmise pildi:

Eestist anno 2020

Madala iibe ja väljaränne tõttu elab Eestis alla miljoni inimese, 700 000 neist eestlased, ülejäänud muu-, valdavalt venekeelsed. Viimati nimetatud rahvastikurühm on oluliselt kiiremini kahanenud emigratsiooni tõttu teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Paradoksaalselt on lahkunud just need venelased, kes õppisid ära eesti keele, omandades nii Eesti ja seega ka Euroopa Liidu kodakondsuse.

Eestlased on olnud pisut paiksemad, ent neistki on erksamad ja konkurentsivõimelisemad 2020. aastaks lahkunud. Eestisse jäänud majanduseliit elab turvalinnakutes, koolitab oma lapsi välismaal või Eesti erakoolides, kus saab korralikku, euroopalikku haridust.

Võimul on juba mitu aastat olnud klassivihale toetuv populistlik valitsus, kellega jõukad hoiavad häid sidemeid läbi annetuste ehk altkäemaksu parteikassasse – süsteem, mida tuntakse hästi Aasias ja Venemaal, Euroopas aga mitte.

Jäädes 35protsendilise maksukoormuse juurde, pole riik suutnud tagada neid teenuseid, mida pakutakse teistes Euroopa Liidu riikides. Sellest on saanud väljarände mootor. Eesti majandus toetub endiselt odavale tööjõule ja allhanketöödele, kuid needki kuivavad kokku, sest enam ei jätku töökäsi.

Haridusse ja teadusesse oluliselt rohkem paigutanud Läti ja Leedu lõikavad nende investeeringute vilju ja edestavad 15 protsendi ulatuses Eesti SKTd per capita. Siiski näevad Tallinn, Pärnu ja Tartu euroopalikud välja, maal aga elavad vaid ajaga mitte kohanenud pensionärid.

Loomulikult toimub see kõik muu maailma arengute taustal, millest kõige kergem on praegu ennustada isikuvabaduste piiramist terrorismivastaste meetmete tõttu. Samuti on kulutused energiale maailmas oluliselt tõusnud nagu ka globaalse soojenemise tõttu keskmine temperatuur. Kuid need suundumused puudutavad kõiki ja mitte ainult Eestit, neile ei saa Eesti ise lahendusi leida.

Kui jätta globaalsed tendentsid kõrvale, siis ülalmaalit masendav pilt Eestist aastal 2020 on igati välditav, kui me ise seda vältida tahame. Ma jätan meelega nimetamata loodetavasti vaid lühiaegseid tendentse nagu viimasel ajal märgatavad kõrvalekalded euroopalikust demokraatiast, võimu taastsentraliseerimine, tsiviilühiskonna tasalülitamine. Need on kiiremini parandatavad hädad. Siin kirjeldatud probleemid aga ei kao ühe või teise valitsusega. Nad eeldavad pikaajalist planeerimist, mõtestatud strateegiat ja innovaatilisi lahendusi. Nende probleemide lahendamine on täiesti ja ainult meie enda teha.