Mikk Salu: Täna lööd naist, homme reedad kodumaa
Päeva edenedes saan aru, et kõige põletavam probleem pole mitte vägivald ja toimunud sündmus ise, vaid see, kes, kus, kui palju ja kuidas hukka mõistis. Ajakirjandus otsib pingsalt, kes veel pole hukkamõistu väljendanud. Või kui on, kas ikka piisavalt. Õhtul sätin ennast ootusärevalt teleka ette. Ootan presidendi eripöördumist. Seda aga ei tule, hinge poeb kahtlus – kas Toomas Hendrik toetab naistevastast vägivalda?
See kõik on nõme. Pole midagi odavamat kui avalik moraalne poosetamine. Naistevastase vägivalla hukkamõistmine on lihtne. Kaotada pole midagi. Moraalsed dividendid tulevad robinal. Mina mõistan hukka! Mina mõistan ka ja veel kõvemini hukka! Tegelikult olen hoopis mina võidumees, sest mina mõistan lausa kolm korda hukka!!!
Passaaž number 1
Nüüd tuleb see koht, kus pöördun kõigi maade põmmpeade poole. Loomulikult ei tähenda ükski ülaltoodud rida seda, et naistevastane vägivald oleks lubatud. Ja nendele, kelle pead eriti kõvad, veel korra: muidugi ei tohi naisi lüüa.
Aga jätkame. Konventsionaalne põhjendus avalikule moraalipaanikale on muidugi see, et tuleb rääkida, tuleb teadvustada, tuleb avalikult hurjutada. Sellepärast, et rääkimine, teadvustamine ja hukka mõistmine toob võrdsuse, vägivalla vähenemise ja kõik muud toredad asjad. Kui seda ei tee, siis õigustame, kiidame takka ja ainult süvendame probleemi.
Tegelikult me ei tea tuhkagi. Elu on keeruline, inimestevahelised suhted on keerulised ja see, kuidas see kõik mingites ühiskondlikes hoiakutes ja käitumistes manifesteerub, on veel keerulisem. Me lihtsalt ei tea piisavalt hästi, miks ja kuidas vägivald tekib. Presidendikandidaatide ja justiitsministrite hukkamõistud toovad muidugi odavat populaarsust ja mõnusa sooja moraalse üleolekutunde - mina olen ka õigete poolel – aga et see midagi muudaks, heh.
Kas te teate näiteks seda, et kõige enam naistevastast lähisuhtevägivalda esineb Põhjamaades. Rohkem kui Eestis, tublisti rohkem kui Euroopa riikides keskmiselt. Uuringute järgi ei tulene Põhjamaade kõrgem vägivallastatistika sellest, et Põhjamaade naised on julgemad ja seetõttu lihtsalt teatavad vägivallast rohkem. Mõned sotsioloogid on hakanud seda fenomeni nimetama lausa „Põhjamaade paradoksiks“ (Vaata näiteks äsja Social Science & Medicine´is ilmunud artiklit „Intimate partner violence against women and the Nordic paradox). Ehk siin on riigid, keda üle maailma seatakse võrduse eeskujuks, kus on olemas igatsorti sookvoodid, kes kõikides võrdsusindeksites võidavad aina esikohti, kus kõik muudkui teadvustavad, räägivad, kirjutavad ja mõistavad hukka, aga kodudes saavad Taani, Rootsi ja Soome naised üha rohkem kolki.
Sotsioloogid tunnistavad ka ise, et ei oska Põhjamaade paradoksi seletada. On pakutud erinevaid teooriaid - mõned neist ka poliitiliselt ebakorrektsed -, aga kõik need, mööndakse, on spekulatsioonid. Tegelikult ei tea.
Passaaž number 2
Ja need, kes arvavad, et põhjus on Põhjamaadesse voolavates immigrantides, siis sedagi on uuritud, kuid ka siin ei paista vastus peituvat. Kui teatud (ka naistevastastes) kuriteoliikides on tõepoolest immigrantide osakaal kõrgem, siis naistevastases vägivallas üldiselt ei paista immigrantide arv suurt pilti mõjutavat. Näiteks Taanis on immigrante vähem kui Rootsis, aga naistevastast vägivalda rohkem. Euroopa keskmisest on mõlemad kõrgemad.
Mida enam selleteemalisi uuringuid lugeda, seda enam on aru saada, et lihtsat seletust ei paista kuskilt. „Multilevel problem“, „complex system“, tunnistavad teadlased oma nõutust. Nüüd, kus paljudes riikides on legaliseeritud ka samasooliste abielud-kooselud, on uurijate pilgud pöördunud ka sinna, sest nii saab maha võtta kõik need sajanditevanused lihtsakoelised binaarsused: mees-naine, tugevam-nõrgem, kõrgem-madalam. Ja selgub, et seal on vägivalda sama palju või isegi rohkem. Kui geimeeste suhetes kurdavad umbes 25%, et on kogenud elu jooksul vägivalda (enam-vähem sama tase on ka heteropaaride seas), siis eriti agaralt armastavad üksteist kolkida lesbid, kus vägivalda on kogenud ligi 50%. Mis on aga põhjused ja kuidas seda seletada, taaskord, ei tea.
Kokkuvõttes. Kõik see on keeruline. Hoopis lihtsam: Tiit Ojasoo, ma mõistan sind hukka. Ootan Riigikogu erikomisjoni kokkukutsumist.
Passaaž number 3
See lugu on kirjutatud reedel 10.06. Nüüd nädalavahetusel spekuleeritakse juba selle üle, et äkki oli tegu hoopiski lavastusega. Eks näeb, mis välja tuleb. Seda tobedamalt aga see suur moraliseerimine kõlaks.
