Kohava mõte – ei vahenda sõna-sõnalt – paistis olevat järgmine. Meie seadused, maksusüsteem, halduskorraldus on sellised, et riik tegeleb tulupoolega ja kohalik omavalitsus kulupoolega. Võim, õigused, kohustused, vabadused ja vastutused ei liigu eri otsustamistasanditel tasakaalus.

Järele mõeldes tuleb tunnistada, et Kohaval on õigus. Praegu on nii, et kui oled linn või vald, siis tegeled rattateede, koolide, parkide ja ühistranspordiga. Raamatupidamislikus mõttes on fookuses kulupool. Kust kohast tuleb raha nende teede, koolide ja parkide ülalpidamiseks, ei ole enam sinu mure. Tuludega tegeleb riik.

See ei ole etteheide omavalitsustele. Kuna süsteem on selline, et neil pole sisuliselt tööriistu, kuidas eelarve tulupoolt mõjutada – see on riigi kontrolli all –, siis on igati loogiline, et omavalitsused sellele ei keskendu. (Vaadates ka Tartu apelli nimekirja, torkab silma, et enamik allakirjutanutest asuvad kulureal, kus ei pea eriti pead murdma, kust see raha pärit on, mis pangakontole laekub.)

Kui Tartu vaatenurgast on ühel kaalukausil kümme päeva aastas tossav tehas ja teisel tühjad pihud, siis on linna ning kohalike elanike poolt ratsionaalne öelda tehasele ei. Sellises olukorras pole ausalt öeldes vaja pikalt mõelda. Muidugi ei taha.

Kui ühel kaalukausil oleks aga kümme päeva aastas tossav tehas ja teisel uus koolimaja, remonditud lasteaed ja linnaeelarve kasv, siis võrrand muutuks. See ei tähenda, et siis öeldaks ilmtingimata tehasele jah, aga kaalutlemine oleks kindlasti teistsugune. Ma usun, et ratsionaalsem, rahulikum ja põhjalikumalt plusse-miinuseid kaaluv.

Samal teemal Facebookis mõne inimesega vaieldes kuulsin vastuseks: peaks mõtlema üldise kasu nimel (Toomas Mattson), alati on keegi vastu (Vahur Koorits), samad inimesed tulevad ja nõuavad neljarealist maanteed Tartusse (Lauri Linnamäe). Kõik need väited on õiged, aga ei näita, et tartlaste otsused olid ebaratsionaalsed. Tehase vastu olla on loogiline, kui kulud-riskid jäävad Tartusse, aga tulud liiguvad ühiskassasse. Neljarealist Tartu maanteed nõuda on jälle loogiline: ehitatakse ühiskassa (meie kõigi) raha eest, kasu saavad eelkõige tartlased.

Tartumaa tselluloositehase loo järel kerkivad kaks järeldust. Ühed leiavad selles kinnitust, et ikka on veel liiga vähe tsentraliseeritud. Näete neid lolle maakaid, küll tegid rumala otsuse, anna neile veel otsustusõigust. Teised näevad tehase eriplaneeringu lõpetamises enda suurt võitu, äkki hakkavad isegi uskuma, et nende käes ongi võim.

Selline lähenemine võib tunduda egoistlik, aga viga pole inimestes, vaid süsteemis. Samamoodi käitutakse ka mujal.

Tartumaa tselluloositehase loo järel paistab kerkivat kaks järeldust. Ühed leiavad selles kinnitust, et ikka on veel liiga vähe tsentraliseeritud. Näete neid lolle maakaid, küll tegid rumala otsuse, anna neile veel otsustusõigust. Kahtlustan, et mitmed poliitikudki mõtlevad nii, aga ei julge seda avalikult öelda. Teised, nimetame neid kogukondlasteks, näevad tehase eriplaneeringu lõpetamises enda suurt võitu, äkki hakkavad isegi uskuma, et nende käes ongi võim.

Eksivad mõlemad. Tsentraliseerijad ei pea kartma, et nende võim kõigub. Võimu tsentraliseerimine paistab olevat loodusseaduseks – kõik liigub suurema tsentraliseerimise suunas. Tabiverest Tartusse. Tartust Tallinna. Tallinnast Brüsselisse. Võib ju tuua üksikuid vastupidiseid näiteid, aga trend on ühesuunaline. Kogukondlased võivad praegu rõõmustada, aga kohustustevaba vetoõigust soosiv süsteem toidab vildakaid stiimuleid.

Sellisesse süsteemi on pinge sisse kirjutatud võimupüramiidi kõikidele tasanditele. Iga tasandi jaoks on kõige ratsionaalsem valik: õigused mulle, kohustused sulle. Tartu vis-à-vis Tallinnaga tahab õigusi, aga ei taha kohustusi ega vastutust. Tallinn vis-à-vis Brüsseliga tahab õigusi, mitte kohustusi ja vastutust. Igasugused kodanikuühendused, rahvaliikumised kuni indiviidini välja, on samasugused, soovivad kohustuste ja vastutusevaba vetoõigust.

Kuna poliitiliselt on samal ajal vaja näidata, et arvestatakse ikkagi ka püramiidi alumiste astmetega, luuakse asendustegevusi. Näiteks selline abstraktne kontseptsioon nagu kaasamine. Igaüks saab seda tõlgendada omamoodi. Kaasatavad arvavad, et see tähendab nende õigust öelda ei. Kõrgemal astmel jälle mõeldakse, et kaasamine on koht, kus kaasatavad saavad ennast tühjaks rääkida, aga lõpuks tehakse ikka nii, nagu üleval tahetakse.

Isegi kui asjaosalised lähevad kaasamise protsessi heauskselt, siis praktikas on püramiidi kõrgematel astmetel ikka rohkem aega, rohkem juriste, rohkem ressursse, rohkem suhtekorraldajaid, rohkem eksperte, rohkem kõike.

Mõned päevad tagasi võrdles Põhja-Tallinna vanem Raimond Kaljulaid seda, kuidas sotsiaaldemokraadid kaasamist tõlgendavad. Tartumaa tselluloositehase puhul teatasid sotsid kõva häälega „rahvaga peab arvestama”, aga kui sotsid tahtsid teha Põhja-Tallinna süstlavahetuspunkti, siis sõideti kohalike vastuseisust lõdvalt üle ja kaasamisest oli savi.

Kaljulaidi torge sotside suunas võis ju olla poliitiliste konkurentide osatamine, vaevalt et tema enda erakond teistmoodi käitub. Aga põhimõtteliselt on tal muidugi õigus. „Kas asi on selles, et siis (süstlavahetuspunkti puhul) olid vastu vaesed vene inimesed, kellest paljudel ei ole pealegi kodakondsust, nüüd aga on Kesk-Eesti eestlased, kellel on hääl Riigikogu valimistel?” küsis Kaljulaid lõpetuseks retooriliselt.

Vaevalt et poliitikud päris nii täpselt hääli loevad, aga küsimus osalejate staatusest on sellistes olukordades muidugi oluline. Lugupeetud luuletajad, professorid ja rahvakunstnikud Tartust ning ilma näo ja nimeta vaesed venelased kusagilt Põhja-Tallinnast mängivad kaasamismänge hoopis erinevates liigades. Kaasamise meelevaldne protsess loob uusi asümmeetrilisi võimusuhteid.

Margaret Thatcher väljendas ühes mõnekümne aasta taguses kõnes – ta polnud siis minister, ammugi mite peaminister – skepsist „kaasamise” üle. Tollasel Britimaal oli tegu moodsa valitsemisterminiga. Thatcher pakkus välja, et „inimestega rohkem rääkimise” asemel võiks äkki valida hoopiski variandi, kus inimesed lihtsalt ise otsustavad (kaasamise ehk rääkimise asemel).

Võib tunduda paradoksina, kui arvestada, et just kohalike vastuseis pani puidurafineerimisetehase plaanidele piduri peale, aga selle mõttekäigu loogiline lõppjäreldus on, et probleemiks on kohalike (omavalitsuste) liiga vähene võim, mitte vastupidi. Lihtsalt võim peab olem tervikpaketis, kaetud peab olema nii õiguste kui kohustuste pool.