Mis oleks nende välismaalaste jaoks teisiti, kui Eestit poleks?

Ekspress kogus kokku väiksed killud üle maailma inimestelt, kes Eestiga on seotud.

Aitäh Muhu mustrite eest!

Amsterdamis puhub vahel nii kõva tuul, et tõstab su koos rattaga millimeetrikese võrra õhku. Nii oli ka tol ööl kaks aastat tagasi. Munakividelt peegeldusid tänavalampide tuled. Lendlesin ühe kanali äärest teiseni lõngapoodi otsides. Jõuludeni oli jäänud vaid kuu. Mida muud üks Eesti naine võikski kinkida oma noormehele, kui mitte omakootud villaseid sokke. Aga kodumaa oli kaugel ja lõnga mul ei olnud. Kaardistasin kõik lõngapoed Amsterdamis. Neid oli kolm.

Esimest ma ei leidnud üles. Teises punnitasid igal riiulil paar-kolm lõngakera nagu delikatessid. Ühe riiuli peale oli kirjutatud: “Eesti lõngad”. Müüja ütles, et need lõngad on eriti head. “Orgaanilised!” Aga üks rull maksis sama palju nagu paar villaseid sokke. Tänasin ja hüppasin ratta selga tagasi. Kudumine on Lääne-Euroopas umbes samasugune nišš nagu vinüülplaadid.

Kolmanda poe nurgas kuhjusid lõngadega korvid. Lae alt langesid nöörid. Kohe oli näha, et see on Amsterdami parim lõngapood. Letil lebasid koduselt tuttavad käpikud ja nende taga hollandikeelsed raamatud Eesti kudumitest ja Muhu mustritest.

Müüja Carla Meijsen käib igal aastal Eestis meie naistega kudumas. “Ma armastan Eestit!” ütleb ta mitu korda. “Kõik Eesti tüdrukud oskavad kududa. See on teil nii tavaline!”

Ilma Eestita ei oleks selles poes neid raamatuid, ei oleks neid käpikuid ja neid mustreid. Võibolla ei oleks Carla Meijsenil poodigi. Tema jaoks on Eesti nagu üks villane paradiis. Eriti meeldivad talle Muhu ja Kihnu mustrid.

Pea kõik tema eestlastest sõbrad on kudujad. “See on tore. Saame kudumisest rääkida ja seda koos teha.”

Aitäh pilvede eest!

Ma ei olnud Gaui Emilsi umbes kümme aastat näinud. “Sa ei ole üldse muutunud!” ütlesin talle vanalinna maa-aluses pubis. Tellisime õlled. “Mida sa oma eluga vahepeal teinud oled?” küsisin. Habemega islandlane rääkis muusikast ja veebipoest, kus ta müüb T-särke ja kotte. “Muide, ma olen sulle juba aastaid tahtnud öelda, et panin poe nimeks “Pilvet” (ta oli ära unustanud, et see lõppeb d-tähega). Ta nägi seda sõna raamatust, mida kümme aastat tagasi bussireisil lugesin.

“Kõik küsivad, et kust mu poe nimi tuleb. Ma räägin neile, et see tähendab eesti keeles pilvi.”

Aitäh hobi eest!

Istusime Thean See Xieniga lauluväljaku ääres murul. Kusagilt kostab Dagö laul. “Dagö oli ju Hiiumaa endine nimi,” ütleb Thean, kes on Eestis olnud umbes nädal aega. Ta teab Eestist palju. Ilmselt rohkem kui mina. Malaislase hobiks ongi Eesti. Malaisias elav Thean loeb väikeriigi kohta kõike, mida lugeda saab. Xien õppis Eesti hümni selgeks ja sõitis laulupeoks kohale. Ta ütleb, et kuigi Eesti on sajandeid talunud võõrvõimude allasurumist ja karmi kliimat, on Eesti iseendale kindlaks jäänud sellest hoolimata. “Kõik sissetungijad on kokku varisenud ja kadunud, aga Eesti on jäänud, ja sini-must-valge lehvib uhkelt Pika Hermanni tornis, kuhu ta ka kuulub.”

Eesti ja eestlaste lugu on Xieni jaoks inspiratsiooniallikas.

Aitäh tagasihoidlikkuse eest!

Luis Felipe Ignacio Ernst Edwards võtab Tšiili kontoris telefoni vastu. Kui ta kuuleb, et helistan Eestist, hakkab konsul kohe komplimente pilduma. Et Eestis on ilusad naised ja tehnoloogia ja et kõik areneb väga kiiresti. Siis tunnistab ta, et ei teadnud Eestis palju, enne kui Eesti aukonsuliks Tšiilis sai. Esimest korda käis Ernst Eestis kolm aastat tagasi. Nüüd teab ta veidi rohkem. Ta teab, et Eesti on palju enamat kui Skype. “Te olete väga loomingulised, aga samas tagasihoidlikud. Eesti ei teeskle, vaid tegutseb.”

Ernst räägib lõunaameeriklastele, et tagasihoidlikkus võib ka voorus olla.

Kui Eestit poleks, ei oleks Ernstil head näidet kohe varnast võtta.