Ebausus on tuntud mõiste vale jalaga alustamine. Astud hommikul voodist vale jalaga välja ja terve päev läheb nässu. Mõnel alal – näiteks kaugushüppes – võibki vale jalaga alustamine viia väga kergesti väga kehva tulemuseni.

Vale jalaga alustas ka rahandusministri kandidaat Toomas Tõniste.

Tema ministriks panek paistis IRLi väga osava käiguna. Tõniste on ju Eesti rahva lemmik. Aval silmavaade, sportlik kehaehitus, nägus mees. Kaunitarist naine. Kaksikvend, kellega koos purjetas ja nüüd äri teeb. Ettevõtjana edukas. Poliitilist kogemust kuhjaga, olnud Riigikogu liige.

Olümpiamedalistina kuulub Tõniste peaaegu et puutumatute klassi: kes nii kõva spordiheerose vastu julgeb välja astuda, peab arvestama, et võib ise rahvalt suure sahmaka saada.

Aga juba esimesel päeval rahandusministri kandidaadina tegi Tõniste kaks ootamatut avaldust.

Esimest panid tähele ilmselt vähesed.

Ta põhjendas enda ministriks valimist Postimehele: „Mul on ettevõtja kogemus. Tunnen omal nahal kõiki makse ja seadusemuudatusi ja bürokraatiat. Saan väikeettevõtjate murest täiesti aru, et kui nad kõik oma maksud korralikult ära maksavad, polegi võimalik kasumlikult äri teha.“

Siit jäi ühest küljest mulje, et Tõniste teab, kuidas elu päriselt käib. Et ta pole mingi eluvõõras bürokraat, vaid seisab kahe jalaga maa peal. Ta mõistab ettevõtjate muresid ja rõõme.

Rahandusministril EI TOHI olla suhtumist, et kui kõik maksud ära maksate, siis polegi võimalik kasumit teenida.

Kuid teisalt andis see ka edasi tunnetuse, et tulevane minister nõustubki sellega, et ettevõtjad ei maksa makse korralikult. Sest ministri loogika järgi ei saa nad kõiki makse makstes kasumit ja seda teab igaüks, et kasumit saamata ettevõtlusega ei tegeleta. Kasum on ettevõtluse eesmärk nr 1.

Tõniste endagi minevikuski on üks segane ja must juhtum. Märtsis 1999 ilmus Õhtulehes artikkel „Toomas Tõniste tegi petmisettepaneku“. See teatas, et Tõniste ahvatles oma Miiduranna kodu ehitajat kirjutama fiktiivseid arveid.

Ehitaja selgitas, et Tõniste peitis oma alkoholiimpordi firma LTT kasumit majaehitusse ja tema koduehitustööd pidanuks kirja minema LTT lao põranda ja katuse remondina, kaubariiulite paigaldamisena, kontoriruumide ehitusena, aga ka klaastaara kogumise ja purustamine ning laoesise lume koristamisena.

Näotu lugu.

Tõniste tõrjus süüdistusi. Väitis, et ehitaja tegi ise ettepaneku sellised fiktiivsed arved koostada. Ta ei suutnud aga põhjendada, miks seda vaja oli. Ehitajal ei peaks ju olema vahet, kas ta ehitab eramaja või remondib ladu.

Tõniste tunnistas samas ajakirjanikule, et „tema eramu on LTT äriprojekt ning tal on LTTga kasutusleping“.

Ehk Tõniste oli tüüpiline maksuoptimeerija ja oli valmis osalema maksudega nihverdamise või isegi petmise katses (juhtum ehitajaga).

Detsembris 1999 ilmus ka lugu LTT müügiesindajast, kes sai tillukest põhipalka ja märksa suuremat lisatasu, mida tõlgendati ümbrikupalgana.

Muidugi võib öelda, et mis neis vanades asjades sorida, siis käitusid peaaegu kõik vägagi lugupeetud ettevõtjad niimoodi ja küllap on Tõniste õppinud. Loodetavasti see ongi nii. Kuid neid asju on kasulik teada, eriti kui arvestada, et terve hulk tuntud sotse sai hiljuti Eesti Ekspressis nahutada, sest mängivad samamoodi maksudega.

Ja rahandusministril EI TOHI olla suhtumist, et kui kõik maksud ära maksate, siis polegi võimalik kasumit teenida. Ministrilt eeldatakse, et ta on moraalne majakas, kelle järgi käituvad ka kõik teised maksumaksjad.

Teine Tõniste avaldus leidis hoopis rohkem tähelepanu. See oli idee tõsta käibemaksu ühe protsendi võrra. Peaminister Jüri Ratas tõmbas ettepanekule kohe rasvase kriipsu peale.

Tõniste ei teinud käibemaksutõusust rääkides tegelikult mitte midagi uut. Eesti on aastaid püüdnud maksustada eeskätt tarbimist. See on olnud ka IRLi seniste valitsuste joon.

Ses mõttes oli Tõniste palju ausam kui Sven Sester, kes eelmise rahandusministrina pidi valitsuse ühtsuse säilitamiseks taganema rangest eelarvepoliitikast, mille eest oli IRL aastaid võidelnud.

Mis puudutab aga käibemaksu, siis rahval on hakanud meelest ära minema, et enne suurt kriisi oli selle määr mitte 20 protsenti, vaid 18 protsenti. Toona räägiti sellest eeskätt kui kriisi ületamise abinõust.

Täiesti pildilt kadunud on aga Keskerakonna suur lubadus alandada toiduainete käibemaksu. Seda ei julge enam keegi kõneks võtta.

PS Tõniste maja ehitanud firma läks pankrotti. Kohtuotsus ütleb, et Tõnistelt ei saanud raha (675 000 krooni oli tollal eriti suur summa) välja nõuda tõendamisraskuste tõttu. „Olemas on vaid väga kaudsed tõendid.“ Mis vaid tõestab, et asju tuleb alati ajada korrektselt.

PPS Tulevasele rahandusministrile jõudu tema tulevases töös! Kerge see ei saa olema.