Iseäranis paistab see silma käesuudlemise kombes.

Peenemas seltskonnas, eriti poliitkonnas, näib olevat käesuudlemise vajadus iseenesestmõistetav. Teiselt poolt tehakse sellele kombele järjekindlat ja teadlikku opositsiooni. Selle juures kujunevad päris koomilised olukorrad.
Kõigepealt: kas suudelda või mitte? See küsimus ei ole kaugeltki lihtne otsustada.

Vanast ajast on see komme säilinud ja selle väljajuurimine, kui nii võiks öelda, ei saa olla ainult mõistuse küsimus.

Mõned ütlevad, mispärast mitte ei või suudelda ilusa naise kätt? Ja meie võime eitada seda ainult puht mõistuse seisukohalt. Inimestel on aga väga palju instinkte ja tundmusi.
Kui need kõrvale jätta ja, ütleme, puht hügieeni seisukohalt välja minna, siis peaks ära jääma ka suudlus.
Selge selle küsimuse juures on, et käesuudlemine ei või kujuneda labaseks. Kui näiteks mõni viletsalt riietatuna seda tänaval teeb, on see kindlasti inetu vaadata. Aga ega see tarvitse igaühe juures nõnda olla.

Nõnda ma tahaksin öelda, et käesuudlemise ärajätmine saab olla tingitud ainult mõistuse seisukohast, elu ei luba seda alati küll mitte. Käesuudlemist ära jätta — sellega lülitame elust välja osa, mis inimeste juures etendab vägagi suurt rolli.

Paroodias kasutatud fotod/tekstid: 20th Century Fox, USA Riigiarhiiv, Shutterstock, Paramount, Scanpix, "Suudlen kätt" (ajaleht Kaja 14.04.1929), "Kas käesuudlemine sobib meile" (Uudisleht 12.10.1937).