Minu selle kevade kõige suurem ebaõnnestumine on kahtlemata see, et ma ei jõudnud Teater NO99 vaatama Juhan Ulfsaki lavastatud tükki „Unistajad“. Ma väga loodan, et teater paneb sügisel „Unistajad“ veel mängukavva.

Juhani lavastus eristus selle poolest, et ma märkasin etendusest kiitvalt rääkimas ja kirjutamas erakordsel hulgal melomaane. Kiitsid erutunult „Unistajate“ muusikat, mille lõi armastatud muusik ja helilooja Jakob Juhkam ja esitas seda koos Jörgen Liigi, Rea Lesta ja Simeoni Sundjaga. Olevat olnud lärmakas, mõjus, võimas, ootamatu. No täpselt minu kui muusikahuvilise rida! Ehk on etenduse promoteileris kõlav heli piisake teatrisaaliski kõlavast?

"NO36 Unistajad" from Teater NO99 on Vimeo.

Aga kui ma nüüd vaatan enda sellekevadisi teatrietendusi komplektis, siis neis tükkides ongi olnud väga suur osakaal muusikal. Koreograafia ja valgusmängude kõrval. Ma julgen kokkuvõtvalt öelda, et kui sind huvitab muusika – värske, eksperimentaalne, julge, teistsugune muusika – , siis on praegu teatrisaalid möödapääsmatu koht, kus seda kogeda. Ja suundumus on, et lavastajad-tantsijad loovad oma etendustele muusika ise.

Mida ma siis vaatamas käinud olen:

Hendrik Kaljujärv ja tema „Overexposure“, Kanuti Gildi SAALis. Põhimõtteliselt 50-minutiline kontsertetendus drõunivast elektroonikast kaugustesse kulgevate rütmideni. Enne etendust vestlesin vestibüülis ühe tuntud näitlejaga, kes kostis, et ta tuli juba mitmendat korda tükki vaatama, kuna talle väga meeldib Hendriku muusika. Istub esimesse ritta maha ja laseb madalatel sagedustel sumisevatel helidel oma keha läbistada.

Hendrik Kaljujärv "OVEREXPOSURE" trailer from Kanuti Gildi SAAL on Vimeo.

Siis Hendriku bändikaaslane äärealade techno-duost Cubus Larvik – Karl Saks ja tema sooloetendus „Seisund ja disain“. Jällegi, koreograaf Karli enda kirjutatud, produtseeritud, kokku sämplitud muusika, mille saatel ta kaasaegset tantsu tegi. Paiguti midagi hüpnagoogia või hauntoloogia valda kalduvat.

Karl Saks "Seisund ja disain / State and design" treiler from Kanuti Gildi SAAL on Vimeo.

Seejärel topeltetendus, ühes vaatuses Raho Aadla „Mina olen Ra“, teises Rene Kösteri „Masc“.

Jällegi! Tantsija Rene Köster oli oma koreograafiatüki tarvis ise kirjutanud ja salvestanud 40 minutit originaalmuusikat. Tumedast süngest ambient-ist elektrilise teknoni.

Teos on täies ulatuses kuuldav siin: kosterx.bandcamp.com/releases

(Lavastuslikult oli ses topeltetenduses ehk Raho Aadla “Mina olen Ra” mõjusam – ta ripub pea alaspidi minu meelest üle inimvõimete piiri... – , kuid samal õhtul vastava ala inimestega juttu rääkides kuulsin sõnu “Kahju, et Raho ise muusikat teinud. Ta oleks ikka võinud”. See osutab mu meelest sellele, et ühelt koreograafilt tänapäeval juba oodatakse, eeldatakse, et ta on võimeline ise ka muusikat kirjutama).

Ja siis kõige värskem elamus. Von Krahl tõi käesoleval nädalal Balti jaama ootepaviljonis “lavale” tüki “Forbidden Colors”. Audiovisuaalne installatsioon-lavastus, nagu ütleb teatripoolne annotatsioon ja eks see seda ka on. Idee ja teostus Jana Solom ja Ivo Reinok, video ja valgus Emer Värk ning muusika kirjutanud kaks meest – Eesti eksperimentaalse muusika üks alustalasid Raul Keller ja vastaval alal viimasel paaril aastal endale nime teinud Artjom Astrov, kes liigub kultuuripõllul ringi ka zone-räppari Benzokaina. Korralik trip, kus füüsiliselt ja vaimselt mõjuvatel muusikapaladel on elamuse saamisel väga tähtis roll.

Lavastust mängitakse Balti jaamas igal õhtul kuni teisipäeva, 20. juunini.
Piletid on siin: http://www.vonkrahl.ee/etendus/forbidden-colors/

Kui lisada siia ritta veel Tallinnas Kaarli puiesteel tegutsev MIMstuudio, mis tõi lõppenud hooajal tuppa muljetavaldava rea müra-, digitaal- ja katsetusliku muusika kunstnikke üle maailma ning on avatud ka etenduskunstidele, siis jõuan kordama enda sõnu: kui teid huvitab eksperimentaalne muusika, vaadake kindlasti ebatraditsiooniliste teatrite poole. Seal toimub. See ei ole muidugi rahva- ja peresõbralik muusika nagu näiteks Rammstein, kelle kuulajaskonnaga võrreldes on sellisel helikraamil Eestis kuulajaid vast kümmekond. Aga ka need kümme on tähtsad. Ja tähtis on asju mitte maha magada, nagu mul Ulfsaki ja Juhkami “Unistajatega” läks.

Ühtlasi on teatris taolist muusikat mugavam kuulata kui kontserdil, sest saab istuda. Teinekord isegi lamada.
Ja kuigi mulle meeldib sedasorti muusikat kodus kõrvaklappidest kuulata ja lasta helidel mu fantaasia uutesse paikadesse viia, on väga teretulnud, kui muusika autorid fantaasia eest ka ise hoolitsevad. Ja näitavad, kuidas nad neid helisid näevad.