2014. aasta veebruaris sai John - 32aastane Süüria kristlane, ruudulise särgikaeluse all paistmas krutsifiks - Eestilt asüüli. Ta on pärit Idlibi linnast. Praegu on linn islamistliku al-Nusra kontrolli all: suitseda ei tohi, teksapükse kanda samuti mitte, muusika ja alkohol on keelatud, ja need, kes pole moslemid, peavad maksma eri maksu, „katuseraha“ 150 dollarit kuus.

Eestilt sai John varjupaiga 2014. aasta kevadel. Üür maksti tema eest kinni – kahetoaline korter Lasnamäel Paekaare tänaval, ja lisaks hakkas ta saama riigilt toetust 95 eurot kuus. Selle eest pidi saama söönuks ja riided selga. John hakkas tööd otsima. Ta saatis üksteise järel CVsid välja – ühtekokku ligi sada. Enamik tööandjaid isegi ei vastanud talle. Kutsuti paarile intervjuule. Aga seal ei läinud hästi. Ta proovis veebidisaini büroodesse, proovis kiirlaenukontoritesse. Aga ikka tulid äraütlevad vastused. „Tänan, et võtsid aega, et kandideerida veebidisaineri kohale, kahjuks peame ütlema, et me ei valinud teid, soovime teile tööotsinguil kõike paremat,“ kirjutas Johnile mullu 14. aprillil üks kiirlaenukontor. Selliseid äraütlemiskirju tuli palju. John arvab, et Eesti võiks teha nagu Rootsi – tema vend on saanud Rootsis varjupaika, ja seal maksvat riik ettevõtjale, kes võtab asüüli saanud inimese tööle, selle eest palgatoetust, mis kompenseerib osa palgast.

Kui John koolis käis, oli ta kooli üks seitsmest kristlasest. Siis oli Süürias veel rahulik, aga kristlaste ja moslemite vahel oli koolis sageli füüsilist arveteõiendamist, meenutab ta. Ta lõpetas Aleppo ülikooli ning jätkas IT õpinguid St Peterburgis. Ta lahkus Süüriast juba enne sõda, sest ei tahtnud liituda al-Assadi armeega.

John käib ka rootsi keele kursustel – näiteks oskab ta juba rootsi keeles peaaegu ilma aktsendita öelda „Jag hetter Khanna“.

Muidugi, Johnil on Eesti tööturul suur puudus – ta ei oska eesti keelt, ainult araabia, inglise ja vene keelt. Kohe pärast positiivset varjupaigaotsust läks ta uusimmigrantide koolituskeskusesse ja pani end keelekursusele kirja. Ootas maikuu, ootas juuni, ootas juuli. 2014. aasta augustikuus saatis uusimmigrantide keskus Johnile ja kümnekonnale teisele ootajale meili: „Meil on kahju, et integratsiooni sihtasutus (MISA) on teatanud, et nad ei suuda katta tasuta keelekursuse eest, mida me alates aprillikuust oodanud oleme. Seetõttu ei saa me jätkata tasuta kursustega ja peame ootama, kuni siseministeerium on valmis pakkuma kohanemiskursust. Järgmine registreerimisvoor tasuta kursustele algab 2015. aasta augustis.“

Ühesõnaga – keelekursust pakuti alles aasta aega hiljem… Ainsa variandina pakuti 27tunnist kursust 35 euro eest kuus – iseenesest soodne, aga pagulasele, kes saab vaid 95 eurot kuus, enam kui kolmandik kuu sissetulekust.

Viimase aasta jooksul on John viibinud palju Rootsis. Tema vend on käivitamas seal kohvikut, mis müüks kooke ja vahvleid. John käib ka rootsi keele kursustel – näiteks oskab ta juba rootsi keeles peaaegu ilma aktsendita öelda „Jag hetter Khanna“.