Kõik imetlevad Islandi edu jalgpalli EMil. Saavutus ongi imetlusväärne, sest väikeriigil on eriti raske silma paista võistkondlikel spordialadel, kus kitsast valikust tuleb kasvatada meeskonnajagu tipptegijaid. Seda enam, et saareriigis mängitakse ka tipptasemel käsipalli ja saavutati Pekingi olümpial koguni hõbemedal!

Ka Islandi meeste korvpallimeeskond pääses mullu EM-finaalturniirile, kus küll kaotas ülitugevas alagrupis kõik viis mängu, aga neist Itaaliale ja Saksamaale vähem kui 10 punktiga.

Lisaks on neil 20aastane Aníta Hinriksdóttir, 800 meetri jooksu maailma noorte- ja Euroopa juunioride meister. Juba 17aastaselt viis isikliku rekordi päris kahe minuti lähedale, mis viitab potentsiaalile asjade soodsa arengu korral lähiajal naiste keskmaajooksu valitsejaks tõusta.

Suurus seab siiski piirid

Juunikuu viimase Ekspressi juhtkiri ütleb, et Islandi jalgpallikoondis on aastaid Euroopa parimate hulka kuulunud. See on apsakas, kuna parim saab olla vaid üks ja seda Island kindlasti ei ole. Mõeldi aastaid paremate hulka kuulumist, aga ka see on võrdlemisi julge tõlgendus, kuna viimase nelja aasta tulemusi arvestavas FIFA edetabelis on Island alles 34., Euroopa meeskondade hulgas 24. kohal, edestades vaid kahte EM-ile pääsenud riiki ning jäädes maha turniirile mittepääsenud Hollandist ja Bosniast.

Ka käsipallurid ei too regulaarselt medaleid. Viimastel kordadel on küll MM- ja EM- finaalturniiridele pääsetud, kuid esikümnesse pole mitu aastat jõutud ja Rio olümpialt jäädi üldse eemale.

Siiski on Island oma 330 000 elaniku kohta uskumatult kõva spordiriik. Näiteks nende jalgpallinaiskond on meeskonnast tunduvalt tugevam, hoiab FIFA edetabelis 20. kohta ja juhib hetkel 2017. aasta EMi valikgruppi täiseduga: kuus võitu ja väravate vahe 29:0. Võrdluseks: kõik mängud kaotanud Eesti on oma grupis viimane väravate vahega 0:28. Veelgi sümpaatsemaks teeb saarlaste edu asjaolu, et nende edukamate pallimängude võistkonnad ei kasuta mujalt sissetoodud sportlasi.

Sloveenia on veel kõvem spordiriik

Kui Island on kõva, siis Sloveenia on uskumatu. Arusaadav, et kahe miljoni elanikuga riik peabki kuus korda väiksema rahvaarvuga Islandist tugevam olema ja neid omavahel võrrelda oleks mõnevõrra ebaaus, kuigi Sloveenia ise kannatab vabalt välja võrdluse endast kuus korda suurematega. Ent võrrelgem Sloveeniat pigem Eestiga. Elanike arvult oleme samas suurusjärgus ja Sloveenia vabanes võõrvõimu alt (Jugoslaavia koosseisust) meiega samal ajal. Eest suurt mahajäämust spordi vallas ei saa kuidagi põhjendada ei rahvaarvu ega hiljutise iseseisvumisega.

Sloveenia hämmastab eelkõige edukusega pallimängualadel, mis justkui eeldaksid laia valikut. Et pilti fookuses hoida, piirdun nüüdsest ainult olümpiaaladega.

Igal pallimängualal tipus

Kõigepealt jalgpallist. Eesti on Sloveeniat omavahelistes mängudes ka võitnud ja nende koondis ei ela hetkel oma paremaid aegu. Siiski jõudis Sloveenia 2002. ja 2010. aastal MM-finaalturniirile, kuhu on märksa raskem pääseda kui EMile. Island, Eestist rääkimata, pole seda eales suutnud. Klubijalgpalli absoluutse tipu jälgijad teavad, et viimasest kolmest aastast kahel Meistrite liiga finaali jõudnud Madriidi Atletico võlgneb äsjase edu eest nii mõndagi väravasuul hiilanud Jan Oblakile.

Endise Jugoslaavia riigile kohaselt mängitakse Sloveenias korvpalli tasemel, millega rahvuskoondis võib EMil reaalselt medalitele pretendeerida ning on kahel viimasel MMil kaheksa parema hulka jõudnud. Eestile on pidupäevaks EM-finaalturniirile pääsemine, mis Sloveeniale ei ole mingi küsimus. Mängijad nagu näiteks Jurij Zdovc, Matijaž Smodiš, Jaka Lakovič, Radoslav Nesterović, Saša Vujačić, Erazem Lorbek, Boštjan Nachbar, Goran ja Zoran Dragić, Jaka Blažič ja teised tähendavad taset, milleni või mille lähedale on Eestis isesesisvusaja jooksul küündinud vaid Tiit Sokk ja Martin Müürsepp, võib-olla ka tippvormis Aivar Kuusmaa.

Eesti võrkpallurid on meid viimastel aastatel rõõmustanud, kolmel korral EM-finaalturniirile pääsenud ja sealgi tublilt mänginud, jõudes eelmisel sügisel 12 parema hulka. Sloveenia pääseb finaalturniirile regulaarselt ning lõpetas mulluse EMi hõbemedaliga!

Eesti käsipallikoondis pole aastatepikkusest visast üritamisest hoolimata suure läbimurdega hakkama saanud. Vahel jõutakse EM-finaalturniirile pääsemisele lähedale, aga järgmises tsüklis tuleb mudaliigasse kukkumisest pääsemise eest võidelda. Sloveenia käsipallurid jõudsid aastal 2004 EM-finaali, 2013 MMi poolfinaali ja on endale välja võidelnud koha Rio olümpial.
Kolmel korral on Sloveenia EM-finaalturniirile ehk 12 hulka jõudnud ka veepallis, mida meil ei mängita.

Ka individuaalaladel tegijad

Individuaalaladelegi jätkub sportlasi piisavalt. Kui meil on iseiseisvusaja kangelasteks kergejõustiku olümpiavõitjad Erki Nool ja Gerd Kanter, maailmameister Andrus Värnik, olümpiapronks Aleksander Tammert ning EM-hõbe Pavel Loskutov, siis Sloveenial on ette näidata vasaraheite olümpiavõitja Primož Kozmus ja tõkkejooksu olümpiahõbe Brigita Bukovec, lisaks veel 800 meetri jooksu olümpiapronks ja Euroopa meister Jolanda Čeplak ning kaugushüppe MM-pronks Gregor Cankar. Kõrgushüppe Euroopa meister Britta Bilač on küll sakslanna, kes enne Sloveenia kaugushüppaja Borut Bilačiga abiellumist kandis perekonnanime Vörös, aga tõelise lennukuse saavutas ta alles Sloveenia lipu all.

Tavarajal ühe ja lühirajal neli EM-medalit võitnud iseseisva Eesti edukaima ujuja Triin Aljandi sloveenist abikaasa Peter Mankoč on lühiraja MMidelt korjanud 5 ja EMidelt 17 (!) medalit. Borut Petrič tõi juba üle 30 aasta tagasi veeradadel kuulsust Jugoslaaviale. Pekingi olümpialt sai Sara Isaković hõbemedali.

Meie aladel teevad ka meile ära!

Eesti kõigi aegade parim sõudja Jüri Jaanson on olümpiatelt ja MMidelt võitnud kokku 7 medalit, sealhulgas ühe kulla. 1995. aastal Jaansoni MM-kullata jätnud Iztok Čop on üksi ja koos Denis Žvegelji (2 korda) või Luka Špikiga kogunud aga hämmastavad 16 OM- ja MM-medalit, neist viis kuldset. Vähesed on kunagi kuulnud Sloveenia purjetamisest, ometi on Vasilij Žbogar sarnaselt vendadele Tõnistetele saanud olümpiaregattidelt hõbe- ja pronksmedali.

Eesti judomaadlejad on aegade jooksul hulga tiitlivõistluste medaleid kogunud, kuid olümpiavõit on unistuseks jäänud. Küll suutis seda Londonis 2012 sloveenlanna Urška Žolnir. Lucija Polavder on olümpiapronksi kõrval võitnud ühe MM- ja 8 EM-medalit.

Kaia Kanepi on tennisemänguga teeninud 4,4 miljonit dollarit auhinnaraha, tipphetkel WTA paarismängu edetabelis lausa esikohta hoidnud sloveenlanna Katarina Srebotnik aga 7,7 miljonit. Ka meeste tabelis on kolm sloveeni Jürgen Zoppist ja Andres Võsandist kõrgemat reitingut omanud.

Eesti laskurid pole ammu suurde pilti pääsenud, olümpiavõitja Rajmond Debevec seevastu on Sloveeniale toonud peotäie tiitlivõistluste medaleid. Ja isegi jalgrattasõidus on Janez Brajkovič teinud eestlastele kättesaamatut – jõudnud Tour de France’i üldarvestuses esikümnesse. Enne jõudis ta tulla ka U23 maailmameistriks.

Lisaks on Sloveenia hulganisti olümpiaalade tiitlivõistluste medaleid kogunud sportvõimlemises ja kärestikuslaalomis.

Lõunamaa talisport kui teiselt planeedilt

End põhja- ja talispordimaaks pidavast Eestist paistab Sloveenia kauge lõunamaana, kus tasandikul pole püsivast lumikattest juttugi ja lühike Aadria mere rannikuriba on suisa subtroopiline. Ometi ulatub Eestist ligi poole väiksema territooriumiga riiki Alpide lõunaserv ja sealsete talisportlaste edu on peadpööritav.

Sotši taliolümpial ei suutnud ükski Eesti sportlane individuaalselt 20 parema hulka tulla. Sloveenia võitis samal ajal kaheksa (!) medalit. Seejuures paistavad sloveenid silma laial rindel ja tegemist ei ole kaugeltki ühekordsete sähvatustega.

Populaarseimal suusaalal mäesuusatamises on Tina Maze võitnud 13 OM- ja MM-medalit, individuaalse maailma karika üldarvestuse ja üle 20 MK-etapi. Sloveenia asus medalisoonele juba Jugoslaaviat esindades, kui Bojan Križaj 1982. aastal MM-hõbeda võitis. Ja kuigi ta kaks aastat hiljem Jugoslaavia jaoks kodusel Sarajevo olümpial nii slaalomis kui ka suurslaalomis ühe favoriidina läbi põles, avas Jure Franko hõbemedaliga sloveenide taliolümpiamedalite arve. Vahepealsetel aastatel on olümpiamedaleid võitnud veel Jure Košir, Katja Koren ja Alenka Dovžan.

Sloveenia suusahüppajad on aastaid absoluutses tipus olnud ja sellegi hooaja maailma karikasarja valitses suveräänselt Peter Prevc. MK-üldvõiduni on varem küündinud ka Primož Peterka. Franci Petek ja Rok Benkovič on maailmameistrid tavatrampliinil ning Robert Kranjec suusalennus. Siin on loetletud vaid tiitlivõitjaid, sest kõigi silmapaistvate Sloveenia suusahüppajate üleslugemine läheks igavaks. Siiski märgin kõrvalteemana, et ma ei tea, kust raadio- ja telepersoon Rohke Debelakk oma artistinime sai, aga 1980. aastate lõpul esindasid Jugoslaaviat sloveenidest suusahüppajad Matjaz ja Janež Debelak, kellest esimene Calgary olümpialt Matti Nykäneni varjus kaks medalit võitis.

Veel ühel populaarsel talispordialal laskesuusatamises on Sloveenial absoluutne tipptegija, (küll Horvaatias sündinud) kahekordne maailmameister Jakov Fak. Lisaks on neil alati olnud mehi ja naisi, kes võimelised heal päeval esikümnesse, väga heal päeval aga lausa pjedestaalile sõitma – näiteks olümpiapronks Teja Gregorin.

Murdmaasuusatamine ei kuulu Sloveenias populaarsemate alade hulka, ometi oli Kristina Šmiguni üheks kõvemaks konkurendiks Petra Majdič ning Vesna Fabjan tõi Sotši olümpialt koju sprindipronksi. Mitmeid maailmaklassi tegijaid leidub ka lumelauasõidus ja suusakrossis.

Sloveenia hokimeeskond pendeldab MMi esimese ja teise divisjoni vahel, tänavu tõusti jälle kõrgemasse seltskonda, aga Sotši olümpial jõuti koguni veerandfinaali. Parim mängija Anže Kopitar on Los Angeles Kingsis mitte ainult meekonna kapten, vaid oli lõppenud hooajal 74 punktiga ka klubi põhihooaja resultatiivseim mängija!

Maailmas pole ühtegi selles suurusjärgus rahvaarvuga riiki, mis nii järjekindlalt nii paljudel populaarsetel spordialadel edukas oleks. Ja kuigi Island jääb Sloveeniale kindlalt alla, on ka saareriigi edu ikkagi vaimustav.