Kui kaamera ees on nii mitmetahuline ja samas väga raskesti määratletav isiksus nagu Volkonski, siis tunduvad mulle pikad, et mitte öelda - lõputud – mittemidagiütlevad kaadrid asjata kulutatud ajana – et mitte öelda rahana. Sest ega Volk pole mingi iluasi, et teda pikalt vahtida. Ta pole üldse ilus, kuid see-eest väga huvitav. Ja seda huvitavust tuleks näidata vaataja huvides tempokalt, aktsioonis.

Volgist ja ka teistest temasugustest vanakooli kultuurigigantidest dokumentaalfilmi tegemine vajab selget arusaamist, mida üldse teha plaanitakse ning milline on sellega kaasnev kohustus ajaloo ees. Vajab ka julgust, sest subjekti üleelusuurus hirmutab. Mulle tundus, et seekord plaani ei olnudki. Aastad läksid, kaamera käis, mõned asjad juhtusid, aga lugu sellest kokku ei tulnudki. Kõige põnevamad olid Volgi vestlused oma poja Immanueliga isa ja poja suhetest, õieti nende puudumisest. Tõeline pärl oli Volgi meenutus oma isaga juhtunust, kes kooli ajal Genfis elades poppi tehes vahele jäi ning kellele õpetaja ütles: „Vürst, te valetate!” Selles stseenis kerkis hetkeks pinnale Juri Lotmani vääriv võti (vene aadliku au ja häbi), mis võinuks filmi suunata. Ning kaadrid, kuidas Volkonski Majakovski luulet laulab, olid väga liigutavad. Nii et jah, oli küll ilusaid hetki.

Tõeline pärl oli filmis meenutus Volgi isaga, vürst Andrei Volkonskiga juhtunust, kes kooli ajal Genfis elades poppi tehes vahele jäi ning kellele õpetaja ütles: „Vürst, te valetate!”

Kahjuks ei saa filmist aimu Peeter Volkonski elu ja tegevuse mastaapsusest. Kõike temas on puudutatud riivamisi ja mosaiikselt. Kui seda vaataks inimene, kes temast midagi kuulnud pole, siis ega ta targemaks ei saaks. Aga see paistab olevat üldine kultuuritegelastest dokumentaali tegemise probleem, et inimese jäädvustamisest ajaloo jaoks võimalikult erinevate nurkade alt sünnib hoopis „nägemus”. Film on nagu fännipoe toode neile, kes Volki juba varem tundsid ja temast lugu peavad. Aga ajaloo jaoks on sellest vähe. Ja kui järgmine filmitegija läheb Volkonskist dokumentaali tegemise jaoks komisjonilt raha küsima, siis öeldakse, et pole rohkem vaja, temast üks juba tehti.

See on ka üks (liiga) tõsine meestefilm. Naised, ka Volkonski abikaasa on selles filmis ikka vaid meeste truud abilised ja toetajad. Viski, klaasi taga jorutamine, bändiproov, Black Sabbath, Rosta Aknad – see on ju meeskultuuri klassika. It´s A Man´s World! Ehkki pikalt on juttu Peeter Volkonski isast Andrei Volkonskist, kellega Peetril olid suhteliselt põgused kokkupuuted, siis tema ema, Eestis väga tuntud luuletajat, tõlkijat ja kirjanikku Helvi Jürissoni ei mainitud mitte sõnagagi! Ometi sai Volgi ema 5. oktoobril, vaid veidi pärast filmi esilinastust 90aastaseks!

Et film mind ei aidanud, siis mõtlesin ise, et kes Volkonski üldse on – tema tegevus on ju nii laialdane, olude sunnil mõneti ka laialivalguv, aga alati selgelt esinemiskunstile ja kultuurile keskendunud. Mulle tundub, et Volkonski on eelkõige vastandite ühendaja: oma füüsilises olemuses ühendab ta maarahvast ja aristokraatiat, rahvuses eestlasi ja venelasi, laulva näitlejana kõrget ja madalat kultuuri (klassikat ja punki). Küllap neid näiteid leiab veelgi.

Andku siis filmi režissöör mulle andeks, et talle oma maitset ette kirjutan. Loomulikult on loojal õigus oma käsitleda valitud ainet nii, nagu ta soovib. Hea, et niigi läks! Vähemalt on olemas! Aga nüüd on nii, et tekst (film) on, aga kontekst on puudu. Lihtsalt väike hirm on, et Volk kaob äkki enne ära, kui tema elust Eesti kultuuri ajaloo jaoks põhjalik dokument tehakse.

Kinodes alates 28. septembrist.