Ta kirjeldas elavalt ühte seal ilmunud lasteraamatut, kus oli juttu viikingitest. Arusaadav, et üks korralik Skandinaavia minevikuhõnguline lasteraamat võikski rääkida vägevatest ja kuulsusrikastest viikingitest. Ja selles ühtlasi poleks midagi erilist. Ainult et kirjeldatud raamatus oli viiking mustanahaline.

Lugu meenus mulle taas, kui pärast laupäevast terrorirünnakut Londonis manitses USA president Donald Trump Twitteris: "Me peame lõpetama poliitkorrektsuse ja asuma tegutsema inimeste turvalisuse nimel." Vastasel juhul muutuvat asjad ainult hullemaks. Selles tuleb presidendiga küll nõustuda.

Asi pole üldse viikingi tõmmus nahavärvis, vaid ajalookäsitluse teadlikus muutmises poliitkorrektsuse huvides.

Küsimus on äärmuslikus poliitkorrektsuses, mida esindab ka mainitud Norra lasteraamatu-juhtum. Asi pole üldse viikingi tõmmus nahavärvis, vaid ajalookäsitluse teadlikus muutmises poliitkorrektsuse huvides. Igale vähegi haritud inimesele on ju teada, et viikingid polnud ei mustad, kollased ega punased. Ent laps hakkab oma tõekspidamisi kujundama ka raamatutest loetu alusel.

Võiks ju öelda, et tühja sellest ühest lasteraamatust. Aga küsimus on palju enamas: kas vabatahtlikult taanduda samm sammu haaval pealetungiva agressiivse ja võõra kultuuri ees, või sulandada tulijad rahulikul teel ent kindlakäeliselt põlisrahvaga. Olgu siis tegemist islami või mõne muu kultuuriga.

Erinevalt mitmest teisest riigist on Eestil võimalik vältida tehtud vigu. Ka lähtuda oma kogemustest – Teise maailmasõja sõjapõgenikena pidid eestlased kiiresti ära õppima oma uue kodumaa keele ja sulanduma võõrasse ühiskonda. Sedasama tahame ka Eestisse tulijailt.

Siin uue kodu leidnud inimesed aga ei tohiks ühel hetkel avastada, et tegelikult ei huvita nende käekäik kedagi. See saatanlik vabadus võib panna neid kasutama seda meie vastu tapvalt ära. Selles kahtlemata ongi Eesti turvalisuse võti.