Kõigepealt ma tahaksin tulla definitsiooni juurde, mis on vildakas arusaam ja mis mitte.

Me keegi ei tea, mis on alati õige ja mina esindan kindlasti seda arstide gruppi, kes ei alaväärista alternatiivmeditsiini. Ma pigem leian, et on terve rida erinevaid ravimeetodeid ja täiendavaid meetodeid, mis võiksid mõjuda patsiendile hästi, ravides ta mõnikord täielikult terveks mõnest väiksemast või ka suuremast hädast. Vahel pole vaja muud, kui lihtsalt platseebot. Või head sõna ja patsiendi ära kuulamist, toetamist ja julgustamist. Lõppude lõpuks ei julge keegi öelda, et ta lõpuni teab, miks ikkagi haigus tekib ja käivitub. Sestap ei teata ka, mis täpselt paranemisele viib- vähemalt osadel juhtudel on see nii.

Milliste haiguste puhul võiks „hea sõna“, nagu ütlesite, tervendavalt mõjuda? Kas külmetus näiteks?

Kui rääkida Soomes või Rootsis, kuidas eestlased ravivad nohu või köha, et teeme sooja kompressi põskede peale, sageli muide on see keedumuna, mis hästi sooja hoiab ja mõni keerab soolaheeringa kaela peale, siis on nad sellisest meetodist kuuldes väga üllatunud, nad lihtsalt ei viitsi süveneda, et keedumuna või soolakott soojendab... Jalavanni ja sinepiplaastreid teevad kindlasti Eestis paljud. Igasugused ravimteed alates pärnaõiest ja lõpetas ingverini - need on kõik kasutuses ja kuna osa haigusi on iseparanevad, pole sageli ravimeid ja arsti vaja. Inimene peaks võtma rahulikult ja kohe mitte rabama ravimi järele.

Aga on olemas terve rida haigusi, kus lääne meditsiin on asendamatu. Ükski alternatiivmeditsiini liik ei ole osutunud piisavaks nt vähiravis, suhkruhaiguse ravis, kus on pankreas juba hävinenud. Lisaks terve rida autoimmuunhaiguseid. Nendel puhkudel lõpeb alternatiivi kasutamine ja lääne meditsiini ravimeetodi hülgamine tõenäoliselt patsiendi invaliidistumise või surmaga. Aga kui küsida, miks patsiendid ikkagi teevad seda, siis ma arvan, et iga inimene tahab saada ära kuulatud, mõistetud, et talle antakse lootust ja pühendutakse tundideks ühe raviseansi kohta.

Ma vaatasin ühe nn teenäitaja-tervendaja videoid ja mulle jäi kõrva seal, et ta ütles, et mida rohkem on inimene koolis käinud, seda rumalam ta on, sest koolis pestakse su ajusid ja palju muid selliseid väga kummalisi lauseid. Sellest hoolimata käivad inimesed tema juures. Kas tema juurde minnakse, makstakse mitusada eurot, kuna ta kuulab su ära, kasvõi kaks tundi järjest, kui vaja. Samas kui minna perearsti juurde, siis seal oled kui konveieril: tule sisse, ahah, sul on see ja see, mine nüüd välja.

Ükski alternatiivmeditsiini liik ei ole osutunud piisavaks nt vähiravis, suhkruhaiguse ravis, kus on pankreas juba hävinenud.
Ma olen täiesti kindel, et nii ongi. Nad tahavad, et keegi neid ära kuulaks, aga lääne meditsiin, mida meil Eestis ju maksab maksumaksja raha eest Haigekassa kinni, peab olema Haigekassa mõistes efektiivne, odav ja samas kvaliteetne. Neid kolme asja: kvaliteet, kiirus ja hind, kokku panna ei saa. Aega võetakse patsiendiga rääkimise arvelt ja muidugi on ajal kallis hind. Mulle see arstina ka ei meeldi, see on üks põhjuseid, mis mind lükkab tavameditsiinist kaugemale. Ma tunnen kui oluline oleks inimene ära kuulata ja leida selle inimese jaoks parim lahendus .Ravitseja töötab päevas pigem 2-3 inimesega, arst 20ga. Sealt tulebki vahe, tuleb tunne, et ei kuulata ära. Tuleb see, et pole aega seletada haiguse tekkepõhjuseid ja ravi olemust, alternatiivide võimalikkust või ka suisa nende ohtlikkust.

Minu tähelepanekute järgi on suur osa alternatiivravitsejate juurde minevatest inimest need, kes on kehvemad suhtlejad, arglikumad ja närvilisemad või sisepingetega inimesed. Kui ta siis satub järsku kiirustava meditsiinitöötaja laua taha, kellele antakse ülesanne 3 minutiga tulistada infot ja ei ole rohkemaks aega, samas alternatiiv pakub rahulikku vestlusaega suure raha eest, siis pole raske arvata, kus murelik, ärev ja vaevusuhtleja inimene tunneb end turvalisemalt ja sinna tahab ta mõistagi tagasi pöörduda. Magnetiks pole mitte ainult ravitseja ravi, vaid hoopis tema pühendumine abivajajale. Inimestel on väga vaja, et oleks keegi justkui juht ja jumal - inimene vajab majakat. Tänapäeval maailmas ei usuta mitte kedagi ega midagi -nii ongi jumala asemele tulnud keegi, kes lubab imesid. Täna räägitakse mulle meedias üht, arstid teist ja naabrinaine hoopis kolmandat juttu. Selle peale tekib inimesel küsimus: keda uskuda? Kelle peale loota? Mis on õige ja vale? Sellisel juhul on väga head kaardid valimatul alternatiivpropagandal, sest mitte keegi selles propagandas ei räägi ebaõnnestumistest- mitu patsineti on nende meetoditega surnud. Kui sa kümme tükki ravisid, siis palju neist haigestus või suri- sellest ei räägita, ikka räägitakse „imelistest tervenemistest“. Kas olete tähele pannud, et alternatiivravitsejate osas ei esitata küsimusi ei neile, ei iseendale, ei otsita ebaõnnestumise protsente ega surmastatistikat? See on nagu iga teine propaganda - veenva esituse ja karismaatiliste lubaduste tõttu kaob inimesel igasugune kriitika. Mõelge korraks, kui selline oleks ka suhtumine arstidesse?

Tavameditsiin on aga teaduslike meetodite abil läbi uuritud. Sada aastat tagasi, kui tuli turule lihtne tablett – aspiriin – siis seda uuriti kümnete tuhandete inimeste peal. Tänaseks on Täpselt kirjas, kui pajudel tekkis lööve, kas keegi suri - kõik kõrvaltoimed on viimseni teada. Arstilt tablettravi saanud patsient loeb kõrvaltoimete lehte ja saab teada kõigest, mis on iial juhtunud, kes seda ravimit kasutasid. See info ajab sageli inimese hulluks. Ravimi kõrvaltoimete lehel on üks suur puudus- inimene ei saa aru, et kui kõrvaltoimeid tekkis 2%-l 100 000 kohta, siis see tähendab, et vähemalt 98 tuhat inimest sai abi. Nüüd ühelt poolt inimene loeb ,et arst annab mulle ravimit, mis ühelt poolt võib mind tappa. Ja siis läheb ta alternatiivravitseja juurde, kes energiatega, terakestega, mähistega - ükskõik millega teda ravib. Nende puhul lubatakse kõike, aga seal ei esitata ühtegi küsimust. Olen vahel mõelnud, et raskete haiguste puhul võiks paranemisprotsent posijate juures olla umbes vastupidine: 98 000 sureb ja 2000 paraneb. Inimesed lähevad lihtsalt õnge lootuses, et posijate ravil pole kõrvaltoimeid. Jah, aga kahjuks pole ka sageli toimeid...

Posijaid, kes väikse vaevatasu eest inimesi ravivad, on olnud tõenäoliselt aegade hämarustest alates. Vanasti olid nad ajalehtede kuulutuste rubriigis, aga uus trend on, et tulevad omaette väljaanded Telegramid, „Mida arstid teile ei räägi“. Mõned neist on lausa poelettidel, kõrvuti National Geographicu ja Eesti Ekspressiga ja inimesed usuvad. Kui palju te olete kokku puutunud inimestega, kes ütlevad, et nad lugesid midagi nendest nn teadusartiklitest ja tõsimeeli usuvad neid?

Iga päev. See on tõesti väga tavaline ja ma pean ütlema, et olen viimased 10 aastat pidanud ennast spetsiaalselt harima selles küsimuses, et millised alternatiivmedistsiini valdkonnad on olemas ja milline toime neil võiks olla. Läbi selle ma olen ka ise muutunud teatud alternatiivmeetodite pooldajaks. Ma tõesti usun, et kui inimesel on nohu, siis on palju mõistlikum teha kodus jalavanni, kui osta apteegist mingisugune ravim. Samuti olen veendunud, et kui haigus on tingitud või soodustatud ärevast meelest, enesesüüdistustest, negativismist- siis tuleb tegeleda ennekõike iseendaga, mitte sirutada käsi tablettide järgi. Ja selles osas on täiendmeditsiin asendamatu! Sinna saab sukelduda pikkadeks seanssideks ja see võib olla elumuutev. Usun, et kindlasti positiivses suunas!

Samas arstina hindaksin kõige rohkem seda, et need kaks meetodit mõistlikkuse piires oleksid koostöös. On haigusi, mille puhul ei ole mitte mingi juhul mingisugust abi oodata alternatiividest, aga inimestel on vaja lihtsalt millessegi uskuda. Kui nad lähevad perearsti või eriarsti juurde ja suhtlemine on halb, siis pole väga lihtne lasta usaldusel kasvada ja olla avatud - väga sageli on arstide poolne tõredana mõjuv kiirustamine see, mille tõttu patsient ei julge pöörduda uuesti, kui tekib kõrvaltoime ravist- vaid kohe pöördutakse mujale. Usu ja lootuse tekkimiseks on vaja, et keegi seletaks, kuidas see ravi – operatsioon, kiiritus või keemiaravi, päriselt toimib. Ma arvan, et kõik need ajakirjad ja alternatiivravi saidid on muutunud täiesti tavapäraseks elu osaks. Me ei saa neid ära keelata või kinni panna. Ainus, mida me teha saame on, et meie, arstid, proovime patsiendile rahulikult selgitada, et „pakun sellist ja sellist ravi, ma arvan, et see on teile kõige kasulikum muu raviga võivad kaasneda uued ja suured riskid“.

Kui paljud arstid teie arvamust jagavad?

Arvan, et mitte väga paljud, aga loodan, et aina enamad. Kõige olulisem on see, et arstidel ja patsientidel püsiks kontakt, et kui patsient hakkab midagi proovima, siis räägiks arstile, et „hakkan seda tegema, mida teie arvate sellest?“

Ma saaksin talle öelda, et see on täielik jama! Proovin selgitada, miks ma nii arvan ja püüan uurida, et miks patsient just seda katsetada tahab. Patsient peaks aru saama minu pakutud ja alternatiivsetest valikutest ja tegema siis teadliku valiku. Midagi pole teha, tänapäeval on see arusaam niisugune, et me ei saa sundida patsienti ravima ühte moodi. Inimene peab tegema ise oma informeeritud valiku. Teda peab siis informeerima ja siin on arstil lausa ebaeetiline jätta patsient ilma oma professionaalsest arvamusest, jätta ta ilma oma hinnangust kaugtagajärgedele - just see on osa, milles patsiendid ja Dr.Google ei ole eriti tugevad, küll aga on arste õpetatud ka seda poolt nägema. See jääb kahjuks tavameditsiinil väga vajaka, me kõik teame neid põhjuseid: inimjõudu ja raha on vähe. Kindlasti pole see ainus tegur- põhjuseks liiga sageli ka arstide sissejuurdunud paternalistlik mõtteviis: mina tean ja patsient ei tea. Aga need ajad on möödas, täna peame patsienti võtma kui oma partnerit ravivalikute üle otsustamisel. Arvan, et kui patsient kõhkleb mida teha, siis peaks olema esimene asi leida mõni meditsiinilise haridusega inimene keda suudab usaldada ja seda avatult arutama. Muidu võib juhtuda see, nagu mulle tundub, on juhtunud selle nädala Ekspressi artiklis olnud lapsel.

Te mainiste, et soomlastele ja rootslastel oleks arusaamatu see, kuidas me ravime end külmetuse vastu. Ma mäletan ühte arvamuslugu, mille kirjutas Evelin Ilves. Ta kirjutas, et ta on üldiselt saanud oma tervise korras hoida nii, et püüab teha regulaarselt sporti ja puhata. Kui ta külma on saanud, püüab esmalt ravida ravimteedega. Vastureaktsioon oli, et ta on praktiliselt posija. Kas meil on lisaks posijatele tekkinud ka radikaalselt vastupidine tabletiusk?

Jah, see on teine äärmus ja see pole ka kindlasti õige, et iga mure peale hakatakse kohe gripiteed jooma. Ka seal on komponendid, mis tihti võivad potentsiaalselt tervist kahjustada, kui nendega liialdada. Ma arvan, et iga arst teab seda ja kõik patsiendid teavad seda, et kui ravimil on toime, siis on tal ka kõrvaltoime. Mina sooviksin propageerida mõistlikku lähenemist, on väga palju haiguseid, kus arstid võiksid pakkuda mingit muud meetodit, aga nad ei paku seda. Liikumine, toitumine ja puhkus ongi üliolulised, aga inimene on kahjuks huvitatud välispidisest, et keegi ulataks midagi kandikul ilma pinguseta kätte. Enda korrashoidmine on üks raskemaid ülesandeid, õigemini- väärtushinnangud soosivad välist, mitte sisemist.

Probleem on selles, et posijad on entusiastlikumad, nende tõde kõlab valjemini, ja arstid ei jaksa võidelda?

Asi on selles, et kui arstil on kiire, siis ta peab olema väga konkreetne. Sul on järjekord ukse taga, 30 inimest ootab sind ja sa pead päeva jooksul kõik nad vastu võtma, tegema neile retsepte, tõendeid, saatekirju..

Mulle tundub, et tänapäeva maailmas, kus on nonstop-kiirustamine, multitasking on au sees, linnaelu stress, väga vähe on aega liikuda looduses ja tegelda rahustavate tegevustega, see sunnib meid järgima elurütmi, millega me aju pole päriselt kohanenud. Meil on taastumise ja enesesse vaatamise osas puudujääk – tekib psüühiline ärevus. Inimesed ei suuda oma ülesannetega toime tulla, nad tunnevad, et neid ole tähele pandud ja neid ei väärtustata - sest nad ise ei pane end tähele ega väärtusta end väga paljudel põhjustel. Need inimesed on väga viljakas pinnas terviseprobleemidele, nendega tuleks tegeleda, aga meditsiin seda ei tee. Psühholooge rahastatakse väga vähe, erapsühholoogid on kallid. Ma leian, et alternatiivmeditsiin on teinud väga suure heateo, et need inimesed, kes muidu teeksid midagi hullu maailmas, on saanud kanali. Nad lähevad sinna, nad räägivad 2 tundi ja teevad ühised rituaale, tantsivad või teevad võimlemisharjutusi, tarbivad mingeid ravimteesid, ükskõik mida. Nende jaoks on vaja rahustavat, rituaalset ja mediteerivat tegevust – seda muu maailm ei paku. Ravitsejad pakuvad ja sellega nad tõmbavad enda hulka ka pahasoovlike, mõjutamisambitsioonidega pseudogurusid kes võivad olla ohtlikud neile endile ja ka uskujate lastele, sest ei peeta nõu kellegagi, kes oskab vaadata asja laiemalt.

Teie soovitus on see, et võtke aeg maha minge metsa ja istuge kännu peale maha ja kuulake rahustavat muusikat?

Ei, mitte mingil juhul! Metsas võiks kuulata metsa hääli ja tuua looduse rahu kaasa ka igapäevategemistesse. Leidke endas tasakaal, nii juhite oma elu paremini ja posijad ei saa teie üle võimu saavutada.