Esmaspäeval võitis BC Kalev/Cramo neljandas finaalkohtumises Rapla Avis/Utilitast 91:62 ja krooniti taas Eesti meistriks. Kuid finaali tegelik võitja on Rapla väikelinn ja selle elanikud. Reportaaž kirjutati pärast kolmandat ehk kõige tasavägisemat finaalmängu.

„RAP-LA! RAP-LA! RAP-LA!“

Kas ma muid hüüdeid ka kuulen?

Ei. Või äkki ma ei saa enam aru? Trummimängijate juures ei kuulekski vist midagi muud. Küllap kõrvad kiruvad, et neid üldse siia ilma loodi.

„Rap-la! Rap-la! Rap-la!“ möirgab mitmesajaliikmeline fänniarmee Sadolini spordihoones edasi.

Aga võib-olla pole vajagi muud hüüet. Üks lihtne kahesilbiline sõna ütleb oma lühiduses rohkem kui näiteks „Po-le mõ-tet kar-ta, või-dab ik-ka Rap-la!“. Lühikest sõna on kergem meelde jätta ka. Ega õige eestlane siis pikalt plära.

Sõna „Rapla“ tähistab umbes 5000 elanikuga linna Eesti põhjaosas, mida geograafilise läheduse tõttu pealinnale tuntakse ka Tallinna magamistoana. Aga karjuvas kõneviisis kasutatakse sõna „RAP-LA!“ sealse korvpalliklubi Avis/Utilitas ergutamiseks.

Igat ergutust läheb Rapla meeskonnal praegu vaja. Nad on autsaiderid ja nende finaalivastane Kalev/Cramo on võitnud kaks eelmist mängu. Kui ka kolmas võit peaks minema Cramole, ähvardab Rapla imelist teekonda kiire lõpp. Ollakse ju pärast Rakvere Tarvast alles teine klubi, kes sekkunud Tallinn–Tartu pidevasse vastasseisu kodusel korvpallitandril.

Linna nimi tähistab Rapla kodulehe sõnutsi lätet, kust saavad alguse uued mõtted või koolkonnad. Ma ei tea, kui palju uusi mõtteid hüüe „RAP-LA“ korvpalliplatsil olevatele meestele annab. Aga nii palju kasu näib olevat, et vastasmeeskonna Kalev/Cramo mängijaid vaevab vaid üks mõte: „Viska pall korvirõngast mööda.“

Õhus hõljub lootus „punaste“ ehk Rapla esimeseks võiduks.

Enne esimest finaalmängu Raplas

Ergutamist juhivad ultrafännid Liina Kruusimägi, Rain Oksaar ja klubi lipuga rahva ees jooksev naerusuine Jaanus Rätsep. Peatreener Aivar Kuusmaa ja klubi mänedžer Jaak Karp annaks ka oma panuse, kuid hetkel jälgivad nad pingeliselt platsil toimuvat ning näod on neil värvilt võrreldavad kesksuviste tomatitega.

Kruusimäega olen mängu ajaks saanud sinatuttavaks. Kui küsisin fänniarmeelt sotsiaalmeedias nõu, keda võiks portreteerida Rapla korvpallihingena, pakuti just Kruusimägede pere kõige sagedamini. Olevat seda tüüpi pere, kes tõmbab mängupäeva varahommikul klubi lipu vardasse ega puudu üheltki mängult.

Ongi pisut sümpaatselt sõgedad, veendun nende tagasihoidlikku, aga viisakasse koju jõudes. Värava ees seisev sõiduauto on kaunistatud Rapla lipukeste ja kleepsudega „Rapla nimel!“. Lipp on heisatud ka maja ette vardasse. Aias paistab esimese asjana silma madal korvpallilaud, mille vastu 9-aastane perepoeg Joonas loobib üht oma kümnest korvpallist.

Foto: Ilmar Saabas

„Kes su lemmikmängija on?“ pean küsima.

LeBron James!“ vastab Joonas ühe sekundiga. Ja-jaa, on vist palju nõuda, et poiss nimetaks mõne Eesti nime. Ei mäleta, millal nägin viimati jalkaplatsil mõnda Konstantin Vassiljevi või Andres Operi särgiga poissi või tüdrukut. Ikka puha Ronaldod ja Messid.

Liina nõustub minuga rääkima pool tunnikest teemal „Miks ma elan Raplale niimoodi kaasa?“ Võrkpallitrennis käiv tütar Geete ja Joonas täiendavad ema lugu asjakohaste detailide ja

"Ma olen üsna uje, alguses ei julgenud mängudel käiagi, veel vähem siis publiku ees edasi-tagasi tõtata."
Rapla fänn Liina

märkustega. Nemadki on astunud Rapla ühtehoidvasse ja lõbusasse korvpallisekti, teenides taskuraha vastavalt piletimüüja ja saalipõrandat puhastava lapipoisina. Pereisa on samuti korvpalliusku, aga teenib finaalmängude ajal perele raha Põhjamaades rekajuhina töötades. Saan hiljem teada, et Liina emast Eevist on nüüdseks saanud Rapla korvpalli tulihingeline fänn. Liina isagi moositakse saali tulema. Ainult Liina vanaema Linda raputab pead, kui küsin talt, kas ka tema hingab korvpalli nagu õhku. Teda rõõmustab kõpitsemine koduaia peenarde kallal.

Liina on elanud ultrafänni elu nüüdseks juba kolm aastat. „Ma olen üsna uje, alguses ei julgenud mängudel käiagi, veel vähem siis publiku ees edasi-tagasi tõtata,“ meenutab Liina teekonna algust. Abikaasa palvel ja poeg Joonase korvpallivaimustuse tõttu hakkas ta koos lastega Rapla mänge tihedamalt külastama, nihkudes iga korraga aina lähemale kõige valjematele fännidele.

Kruusimägede pere võeti fännide poolt soojalt vastu ja oligi sõrm kuradile antud. Viimased kaks hooaega pole Liina koos lastega ühtegi mängu vahele jätnud (kui see polnud just puhkuse ajal), pere hakkas planeerima autosõite Tallinnasse, Tartusse, Rakverre ja mujalegi, et seal Rapla korvpallureid toetada. Ning mitte üksnes esindustiimi mehi või oma lapsi: Rapla naiskorvpalluritele käidi kaasa elamas lausa Leedus, Valgevene piiri ääres olevas Druskininkais.

„Seal vaatasid kohalikud suurte silmadega, kuidas me kallasime naised šampusega üle Balti liiga hõbemedalite puhul. Ei oodatud, et Eestist tulevad hullud fännid nii kaugele,“ itsitab Liina.

Võiksime korvpallist öö hakuni rääkida, aga pere on võtnud enda peale vabatahtlikke kohustusi, et meeskonda aidata. Sõidangi nende kannul Meie pubisse, kus Liina reserveerib suure laua fännidele mängujärgseks koosistumiseks. Edasi liigub Liina kommipoodi, et osta kingitus meeskonna põhimängijale Indrek Kajupangale, kellel on sünnipäev. Panen tähele, et iga kolmas … Olgu, liialdan, iga viies auto kannab punast kleepsu või auto külge kinnitatud lippu. Raplat läbivad põhiteed on samamoodi klubi väikeste punavalgete lipukestega dekoreeritud.

Kui kella 16 paiku Sadolini spordihoonesse jõuame, hakkab Liina koos vabatahtlike tuumikuga tegema mängueelseid ettevalmistusi – aknad on vaja kinni teipida valgusšõu jaoks, sponsorite reklaamid üles panna. Et mitte teistel jalus tolkneda, aitan tribüüne ehitada. Higistama ei jõua nii lühikese pingutusega hakata, aga mõne teise vabatahtliku laubal helgib paar higipisarat küll.

„Mul on neli särki, igaks olukorraks,“ ütleb Liina. Tavaline T-särk higistamiseks, punane särk meestele kaasa elamiseks, sinine särk naistele ja … Neljanda särgi värv ei tule mul enam meelde. Aga võtan teadmiseks, et Liina käest saab vajadusel alati särgi, kui satun uuesti Raplasse.

Foto: Ilmar Saabas

Tund enne mängu algust lastakse rahvas saali. Järjekord on seks ajaks veninud spordihoonest peaaegu välja, ka õue on üles seatud suur ekraan neile, kes saali ei mahu. Geete krabistab eurokupüüridega, mida raplakad hea elamuse eest hulgi välja käivad. Liina kutsub mind mängueelsele briifingule spordihoone baari, et tutvustada mulle teisi Rapla fänne. Paari laua kaugusel lõõbivad omavahel väikses seltskonnas Cramo peatreener Alar Varrak ja abitreener Martin Müürsepp.

Briifing kujuneb minu ja fotograafi kohalolu tõttu pigem rohkem küsimuste-vastuste vooruks. Mina küsin, nemad vastavad. Paratamatult torkab silma seltskonna kirjusus.

„Kes te siis kõik olete? Mida te päriselus teete?“ küsin 9-10-liikmeliselt seltskonnalt.

„Tema on kokk, tema on arst, tema on päästeteenistuses,“ hakkavad mehed ja naised korraks oma ametite üle arutlema. Ükski neist fännidest ei tundnud üksteist enne Rapla meeskonna õitsele puhkemist. Aga nüüd mõistavad nad teineteise lauseid poolelt sõnalt, iga nali toob kaasa turtsatuse kogu laualt.

Foto: Ilmar Saabas

„Mida peab tegema, et teie hulka saada? Läbima mingi riituse?“

„Ole normaalne ja paista silma! Ega me kedagi ära ei saada, peaasi, et tahab Rapla jaoks midagi ära teha,“ ütleb jutukas Jaanus vastu. Kui aus fänn olla, võiks muidugi maksta fännklubi liikmetasu, mille eest organiseeritakse välismaasõite ja üritusi.

Pärast briifingut on aeg võtta kohad sisse fännisektoris, trummide juures. Saal on juba pilgeni täis. Ootan tribüünilipu juures 40 minutit algust, jälgides, kuidas Liina ja teised fännid rahvast ergutavad, trumme peksavad ja kätega vehklevad nagu tuuleveskid. „Pole eestlane nii külm ühti,“ mõtlen läbi müra. Kõrvatropid annan fotograaf Ilmarile, kes vajab neid rohkem.

See on suur viga, mõistan koju jõudes – kõrvad kumisevad hommikuni välja.

Esimese finaalmängu ajal Raplas

Mängu algus on üks värvide virrvarr. Satun mängijate tutvustamisel Rapla fännilipu alla, üritan kätega lippu lainetama panna.

Foto: Ilmar Saabas

„Peaaegu nagu koondisemängul, eks ole?“ küsib keegi kõrvalt kolm korda – esimesel kahel korral annan mõista, et ma kuuleks teda selgemalt mõnel Metsatölli kontserdil.

Pärast hümni asutakse asja kallale. Rapla läheb kiirelt juhtima, pärast igat korvi hüppan instinktiivselt fännidega koos üles – nii peabki, valu linnavurledele! Hääl kisub kähedaks pärast seitsmendat Rapla võidetud lauapalli: „Võta nüüd see pall õhust ära! Just! Ei anna midagi kergelt! MINE NÜÜD! RAP-LA! RAP-LA!“

Imelik öelda, aga tantsutüdrukud mind pauside ajal üldse ei huvita. Võib-olla seepärast, et kaotatud

„Peaaegu nagu koondisemängul, eks ole?“
Hääl publikust

kihlveo tõttu tantsisin ise paar nädalat tagasi Pärnu-Kalev/Cramo poolfinaali ajal saalipõrandal ja tean, kuidas rahvast päriselt pöördesse ajada. Strippi tuleb teha. Kõik lagedale ajada. No mitte päris kõik. Aga nalja peab saama!

Rapla lõpetab avapoolaja tabava kaugviskega. Autoriks mees, kes võiks teenida lisaraha hallide juuste tekitajana – hulljulge, aga tihtilugu kummalisi otsuseid langetav tagamängija Rasham Suarez. Seis on 38 : 33.

„Noh, tuleb ära?“ küsin kõrval trummi tagunud Liinalt liiga valjusti, sest ei oska kohaneda ümber poolaja vaiksema tooniga.

„Kolmas veerand otsustab,“ teab tiba väsinud ilmega Liina. „Tavaliselt läheb siis mäng ühele poole kaldu natuke ära.“

Seekord ei lähe. Kalev/Cramo alustab küll teravamalt, aga Rapla suudab publiku marulise toetuse ja vastaste eksimuste abil Cramo hoo maha tõmmata. Käib punkt-punkti heitlus. Igale Cramo õnnestunud rünnakule järgneb Rapla teenitud viga ja vabavisked või raske korv. Platsi peal nähtav heitlus meenutab üha rohkem legendaarsest filmisarjast tuntud Rocky Balboa ja Apollo Creedi võitlust.

Foto: Ilmar Saabas
Foto: Ilmar Saabas
Foto: Ilmar Saabas
Foto: Ilmar Saabas
Foto: Ilmar Saabas

Viimased kolm minutit, rahvas seisab püsti, seis on 67 : 67. Kalevi leegionärid Vitali Ljutõtš ja Cedric Simmons karistavad raplakaid kaks korda järjest, teheks seisuks 67 : 71. Ausalt öeldes ei jaksa enam ammu kriisata „Rap-la! Rap-la!“, suust kõlavad rohkem sajatused ja vandumised iga Rapla eksimuse korral. Kas tõesti kingitakse kolmas võit jälle päälinlastele?

Rapla rabeleb sünnipäevalaps Kajupanga visetest tagasi 71 : 71 viigini, aga siis teeb toosama Suarez ebaõnnestunud kaugviske. Ljutõtš lahendab kiirünnaku, Rapla tagamängija Martin Paasoja ei taba, Suarez teeb kiiresti vea, et Raplale jaguks aega uueks rünnakuks ja juba kõlavad matusekellad – Branko Mirkovići vabavisete toel pääseb Cramo neljaga juhtima. Nutt tuleks peale, kui poleks nii vihane totrate pallikaotuste peale.

Aga Kaldre tabab hullu kolmese! „RAAAAAP-LAAA! JAAAA!“ (Hüvasti, häälepaelad). Üks punkt vahe, kõik on võimalik. Mirkovićile tehakse kiiresti uus viga, loomulikult tabab ta jälle mõlemad vabavisked, ei aita siin ükski pasunakoor.

Foto: Ilmar Saabas

Viimane Rapla rünnakulahendus väärib omaette aegluubis lühifilmi Aivar Kuusmaa näost. Vaja on kolmest, aga üritatakse kahest ja seegi läheb untsu. Läbi. 74 : 77. Vihastun ja lasen valla sõnavalingu, mis teeks uhkeks voorimehe. Miks üldse on korvpall olemas? Miks me ei võiks aega kerida tagasi siis, kui me tahame? Mis oli kogu vaeva mõte?

„Pole mõtet olla nukker, meie jaoks on hõbe juba võit!“ lohutab Liina. Mis kuradi hõbe ja võit? Okei, saan aru. Rapla finaalijõudmine on omaette vägitegu. Ikkagi, see võit oli juba käes, Cramole ninanips antud... Võtan intervjuu Kaldrelt, muljetan ajakirjanike ja Karbiga („Me ei anna alla! Luban, et ei anna ka neljandas alla!“), vaatan platsil sibavaid lapsi, kes palli vastu rõngast viskavad. Kuusmaa ei taha intervjuud anda, sest on kurnatud ja tunnistab mulle, et tahab sest kogemusest päevakese puhata. Austan ta soovi. Aitab kah tänaseks.

Läheme fotograafiga Meie pubisse. Tellin ühe õlle ja jään ootama fännide tulekut.

Pärast esimest finaalmängu Raplas

Liina tuleb oma kaheteistliikmelise pundiga 20 minutit hiljem. Panen tähele, et pubis on soojad

Miks üldse on korvpall olemas? Miks me ei võiks aega kerida tagasi siis, kui me tahame? Mis oli kogu vaeva mõte?

kohad sisse võtnud ka Rapla leegionärid Jito Kok ja Thomas van der Mars, kelle mänge on Hollandist vaatama tulnud ka ema-isa. Koos fännidega pubisse jõudnud Kaldre sööb praadi suure seltskonnaga. Rapla kunagine mängujuht Rait-Riivo Laane sosistab pubi nurgas ühe tüdrukuga. Tulen taas mõttele, mida ennegi on mitmed spordisõbrad välja pakkunud.

„Kas te van der Marsi ja teisi välismaa poisse ära ei taha kodustada? Et, noh, leiate mõne kauni ja tugeva Rapla tüdruku neile seltsiks ja äkki jääb noormees Eestisse pikemaks ajaks mängima?“

„Van der Marsil ja mängujuht Domen Bratožil on juba Eesti tüdrukud. Bratožil kindlasti on, Mars on ujedam, aga ma tean, et tal susiseb ka midagi,“ informeerib Geete.

Noogutan tunnustavalt. Nii peabki. Lauda saabub seitse-kaheksa juustušnitslit Rapla fännidele, Joonas kulutab mänguga teenitud raha kiirelt ära jäätise peale, ema pööritab silmi. Vestluse toon lauas on vaikne. Nutitelefonidest uuritakse, mida kommentaariumides ja Facebookis äsjalõppenud korvpallilahingu kohta räägitakse. Liina ütleb uuesti, et „kõik on hästi, tegelikult“, aga elamused mängust on veel liiga värsked. Laua otsast kõlab: „Rapla tegi ikkagi finaalist Finaali!“

Foto: Ilmar Saabas

Küsin aastaid vahelduva eduga Rapla üritusi, fänniliikumist ja melu koordineerinud Rain Oksaarilt, mida ta siis teeb, kui finaal läbi saab.

„Lähen kalale!“ põrutab Rain vastu. Korvpall ja kalalkäik on tema jaoks kaks põhihobi, ilma selleta ei tunneks ta end täisväärtuslikuna.

Rain uurib, mis tunne mul on pärast päeva Rapla „hulludega“.

„Nagu oleks hakklihamasinast läbi käinud,“ vastan väsinult. Aga tajun, et kui ma elaks alaliselt Raplas, siis küllap liituksin isegi nende hulludega. Pulli saab nendega rohkem kui teiste fännidega, vähemalt kuni „väike-kogukond-kes-ei-hooli-vastase-suurusest-ega-eelarvest“ edulugu jätkub.

Lahkume pubist poole üheteistkümne paiku, järgmisel hommikul on ikkagi tööle tarvis olla. Pubist väljudes löön nukke kokku van der Marsi ja Kokiga, kiites esimest ka tubli hooaja eest - Hollandi koljat valiti meistriliiga põhihooaja kõige väärtuslikumaks mängijaks. Van der Mars tänab viisakalt ja soovib kõike head. Meenub Liina vahekommentaar enne mängu: „Meie jaoks pole vahet, kas mängija on välismaalt või Eestist – kui oled Raplas, oled kohe oma.“

Hakkan mõtlema, kuidas tekitada sarnast kogukonnatunnet Tallinnas, kus elanikkond on oluliselt rohkem hajali ja ühtehoidvat identiteeti ei teki isegi ühes linnaosas.

Sõidame Kruusimägedega nende koju, poeg Joonas võtab ema abiga lipu vardast alla. Vahetame viisakusi. Liina on kindel, et näeb mind veel uuesti. Kallistame ja jätame hüvasti.

Koduteel ei jaksa enam fotograafiga mängust rääkida. Kui vanavanemate maakoju jõuan, ütleb vanaisa Rein: „Noh, ikka suutsid raplakad ära anda mängu!“ Noogutan, aga ühtegi silpi enam suust välja ei tule. Mängin natuke koeraga ja kobin magama.