Eile esines lauluväljakul Rammstein. Kontsert välja müüdud, hea ilm, tõeline õnnestumine.

Mulle ei meeldi Rammstein eriti. Igav muusika. Sedasi raskepäraselt ja väsitavalt igav.

Nagu selliste sündmuste puhul tavaline, siis võis eile kogu õhtu näha kuidas inimesed postitavad Facebookis Rammsteini kontserdilt rõõmuhõiskeid ja fotosid. Teevad check-in-ne.

Umbes viis aastat tagasi võisin ma mõne taolise postituse alla enda meelsust selle artisti ja kontserdi vastu näidata. Vastumeelsust siis. Kirjutada, et see on minu arvates õudne saast.

Kui ma oleks eile ka kellegi seinal Rammsteini asjus mölisenud, siis mis oleks selle asja tulemus olnud, et ma ei suutnud enda arvamust taltsutada, endale hoida? See, et Rammsteini üle rõõmustaja oleks vähemalt sekundiks paha tuju saanud. Või ta oleks mõelnud wtf see paks toriseb, mis tal viga, mis see tema asi on, et mulle Rammstein meeldib.

Samamoodi on kõiksugu muusikaliste paladega, mida tuttavad ja sõbrad sotsiaalmeedias postitavad – sa ei lähe nende juurde pröökama, et sinu arvates on see kohutav jama. Hoiad enda teada. Jätad kaasteelise rõõmu rikkumata. Ei ole ju vaja seda negatiivset energiat luua, eriti veel millegi positiivse pealt.

Keegi võib nüüd väita, et Facebook on mind pehmeks muutnud. Akonfliktseks, kes ei taha õndsat ninnu-nännu rõõmukarikat puruks lüüa ja hoidub kriitikast, halva sõna ütlemisest.

Kahtlustan, et sellel keegil on vist õigus.

Ongi pehmeks muutnud.

Asi on selles, et sotsiaalmeedia eelsel ajastul olid mõne artisti või muusikastiili austajad-armastajad abstraktsed, mingisugune suvaline inimkogum, kellega oli su isiklik suhe üsna ebamäärane. Aga kontaktiderohkel sotsiaalmeediaajal on justkui iga muusikamaitse persofinitseeritud ja sa oled kontaktiks ka inimeste isiklike emotsioonidega nende armastatud muusika vastu. Ja nende emotsioonidega õiendamine tundub ebavajalik, tulutu, tüütu ja kiuslik. Parem hoida meie ühises toas viisakat meeleolu ja lugupidavat, kui hakata üks hetk porisema ja sappi pritsima.

Ma tunnen, et see sama pehmenemine ja kokkupõrgete vältimine on käitumisharjumuste kaudu sotsiaalmeedias hiilinud ka plaatide arvustamisse. Ei taha inimeste tuju rikkuda. Mitte plaadi autorite oma – nemad peavad sellega arvestama, et keegi võib näha nende andekust ja loomingut viletsana -, aga just selle muusika austajate enesetunnet. Ja siis hoiadki eemale kehvadest plaatidest.

Autorid kirjutavad lausa ette kirju, et ilmub see ja see plaat, palun ära seda mulle paku, mulle ei meeldi see üldse ja ei tahaks halvasti öelda.

Ma ei ole ainus pehmostunud. Ma olen täheldanud seda ka teiste Areeni jaoks plaate arvustavate autorite juures. Nad kirjutavad lausa ette kirju, et ilmub see ja see plaat, palun ära seda mulle paku, mulle ei meeldi see üldse ja ei tahaks halvasti öelda. Või siis ütlevad arvustamise palvest ära just sel samal põhjusel. Kuidas nad taolise hoiakuni jõudnud on, ma täpselt ei tea, ei hakka spekuleerima, eks ole igal ühel omad impulsid, aga jõudnud nad selleni on.

Ka ülemaailmses muusikaajakirjanduses on seda märgatud, et negatiivsed arvustused on peaaegu et kadunud. Kui mingisugusel iidsel ajal oli sagedane, et osadele plaatidele tõmbas kriitik haisvat vedelikku peale nii palju kui torust tuli ja mõned lugejad lausa eelistasid retsensioone, kus albumile oli antud hindeks kümnest üks või viiest üks, siis tänapäeval on kõige madalamad hinded need keskmised. Väheütlevad viiest kolm või kümnest viis-kuus.

Vandenõuteoreetikud on seletanud seda sellega, muusikaväljaanded hoiavad sedasi ära tülisid neilt reklaami ostvate plaadifirmade ja –kauplustega. Seda ma hästi ei usu. Palju tõenäolisem tundub teooria, et tänases olukorras, kus muusikat ja infot on gaziljonites kordades rohkem ja kättesaadavam kui kunagi varem, pole hukkamõistval infol ja arvamusel enam seda väärtust. Iga plaat on nupule vajutamise kaugusel, iga inimene on muusikakriitik (sotsiaalmeedias, blogides), mistõttu on sellel ühel või paaril ainult väikese tüütu pinina väärtus. Nišiväärtus, teistele muusikakriitikutele ja hardcore muusikaajakirjanduse jälgijatele ehk. Seda enam, et kui muusika- ja kultuuriväljaanded on üha rohkem tarbijagiidid, siis ei tundu mõtekas paberit või ruumi netis selleks raisata, et öelda see plaat on sõna otseses mõttes sitt. Äkki sel artistil on 20 000 austajat, kellest 10 000 loeb su väljaannet ja pärast seda arvustust jääb neid 500 vähemaks. Seda on ajakirjanduse marutuultes kõikumise aegu 500 tühistatud tellimustt liiga palju.

Mõned isiklikud tähelepanekud veel, miks ma negatiivsete plaadiarvustuste kirjutamist väldin.

Laitmise kirjutamine on ka endale üsna ebameeldiv. Tunned, kuidas halb ja tige energia voolab sinust välja, kuigi üritad endale samal ajal sisendada, et niimoodi need asjad käivadki, see on vankumatu reegel, tegelikult teed sa artistile oma otsekohesusega head jne. Aga lõpuks on kehv olla kõigil kolmel osapoolel – plaadi autoril, plaadi autori austajatel, plaadiarvustuse autoril. Mis mõte sellel on?

Lisaks tundub mahategeva arvustamise kirjutamine peaaegu alati vastiku ebavaimuka vaimutsemisena. Pingutatud nalja tegemisega (üldiselt üritatakse negatiivsetes arvustustes seda va huumoripedaali pressida), nalja, mis ei aja isegi ennast naerma. Ja see punnitatus tõuseb iga tähemärgiga, mille sa selles kirjatükki lisad. Halb muusika ei inspireeri – ei tekita fantaasiaid, ei tõuka entusiastlikult kirjeldama ja võrdlema, thesaurust haarama, vaid ongi kui raske töö pimedas ja umbses betoonist urkas. Käed lähevad räpaseks, süda tõmbub krimpsu.

Pealegi – sõnad, mida sai kunagi kasutatud negatiivse muusikalise kogemuse kirjeldamiseks, on juba mõnda tagasi kolinud positiivse poolele. Mulle näiteks meeldib muusika, mis on „monotoonne“, „kõrvukriipiv“, „ebamusikaalne“, „ebainimlik“, „absurdne“, „üliläila ja siirupine“, „udune, tolmune, arusaamatu kaos“ ja „igav“. Jah, mulle tõesti meeldib muusika, mis on igav, aga siinse artikli alguses kasutasin ma Rammsteini kohta, mis mulle ei meeldi, samuti sõna „igav“. Teistmoodi igav, aga ikkagi – milliseid sõnu ma lõpuks siis erinevates olukordades kasutan?

Ega halvad plaadiarvustused pole muidugi lõplikult kadunud. Ja vastavalt vajadusele tuleb seda kaduvat kunsti harrastada. Töö on selline. Aga kui sa ei ole just inimene, kes naudib provotseerimist, irriteerimist ja enese vaimukust, on ta parajalt raske, tüütu ja igav töö.