Privaatne ja salajane asukoht pole klubikultuuris midagi uut. Võib öelda, et trendi aluseks oli David Mancuso, kes 1970ndatel Love Saves the Day nimelist underground diskensite sarja vedama hakkas. Tema idee sündis soovist tagada kõigile pidulistele, eriti tol ajal tugevalt marginaliseeritud geikogukonnale, ohutu, privaatne ja meeldiv keskkond. Pidusid ei reklaamitud ja sissepääsu tagas kutse, seega sattusid sinna need, kes tõesti tahtsid seal olla. Nagu ikka, kerkib see, mis põranda all, sealt varem või hiljem üles, ja nii ongi ööelus piiratud piletitearvu ja asukohtade salajas hoidmisega, inimestes huvi äratatud ning see fenomen on jõudnud ka kontserdikorraldusse.

Suurnimede impromptu keikad tagasihoidlikul laval on midagi, mida näiteks rollingud on armastanud teha. Ka Eestis koguvad aina enam populaarsust igasugused intiimsed ja eksklusiivsed kodu- ja salakontserdid. Tallinnaski tegutsev Sofar (Songs from a Room) Sound korraldab just sellised üritusi üle maailma aastast 2010, kui Rafe Offeril Friendly Firesi Londoni laivil tänapäevane kontserdikülastusetikett üle viskas.

„Enamus publikust rääkis juttu või näppis telefoni ja ta otsustas, et peab olema parem viis elava muusika kogemiseks,“ räägib Sofari global community manager (kogukonna rahvusvaheline juht) Chris Winfield. Ta korraldas esimese kontserdi oma elutoas, kus õhtu prioriteet oli muusika austamine ning selle edu viis üritused peagi New Yorki, Pariisi ja tänaseks ligi 350nesse eri linna. Offeri idufirma on saanud toetust investoritelt, sh ka Virgini moguli Richard Bransoni poolt ning hetkel toimub iga kuu keskmiselt 500 Sofari, kus on läbimurde lävel esinenud näiteks Hozier, Benjamin Clementine, James Bay ja Aurora.

Jutud muusikaõhtutest, mille toimumispaik avaldatakse päev enne ning esinejad selguvad alles lavale astudes, levisid suusõnaliselt.

„Kui avastati, et oma kodulinnas seda ei korraldata, võeti meiega ühendust ja uuriti, kuidas seda muuta võiks,“ räägib Winfield. Nii hakati siingi kohalike muusikasõprade poolt kord kuus elutoa-kontserte organiseerima. Preagune Tallinna peakorraldaja Aleksandra Koel avaldas ise soovi meeskonnaga liituda ja kui eelmine juht ajanappuse tõttu loobus, võttis neiu globaalse tiimi abiga asja üle. „Nii öelda treeningperioodil oli suhtlus peakontoriga päris tihe,“ ütleb Koel.

Enne täieliku usalduse võitmist saadab ta listi võimalikest esinejatest Sofari review-tiimile, kes ta valikutele omapoolse hinnangu annab, kuid see on pigem alguse värk, autonoomseks saadakse kiiresti. „Meil olid 2014. aastal artistide valiku osas vabad käed ning suhtlus peakontoriga oli pigem seoses esimese Sofariga õnnestumisega,“ meenutab Liisa Lahtmets, kes Lätis elades Riia tiimi juhtis.

Võiks ju vastavat asja ka täitsa omapäi ajada ning Koel leiabki, et kui Sofari võimalus ära langeks, jätkaks ta sarnase tegevusega. Hetkel kaaluvad väljakujunenud ettevõtte eelised isetegevuse üle: „See on turvaline ja tore, saame nii tehnilist abi Sofari platvormil orienteerumiseks kui ka nõuandeid, kuidas protsessi sujuvamaks muuta,“ räägib Koel. Lisaks jõuab Sofari üle 300 000 jälgijaga YouTube-kanali kaudu muusika ülemaailmse järgijaskonnani.

Artistide valikus on oluline mitmekesisus ja uue ning värske tutvustamine. Tallinnas on esinenud näiteks Tommy Cash, Frankie Animal, Estrada Orchestra ja Jarek Kasar.

„Mõned meie esinejatest tulevad meieni ise, teistega võtame omalt poolt ühendust. Püüame korraldada nii, et kontserditel saaks kuulda nii Eesti kui välismaa artiste; nii neid, kes pakuvad publikule äratundmisrõõmu, kui veidi tundmatumaid mõnusaid avastusi,“ selgitab Koel.

Nii sattus oktoobris siia esinema briti laulja Sarah de Warren. „Mina ja mu tuurikaaslane Meredith Baker reisisime Sofaridel esinedes läbi Euroopa ja meil oli Tallinnas väga äge; mängisime pisikeses kontoris Telliskivis, kus publik istus põrandal ja lihtsalt nautis vabalt muusikat,“ meenutab Warren.

Ebatavalised toimumispaigad ongi üheks Sofari eripäraks. Kontserte on korraldatud suusahüppetornis Oslos, liikuvas trammis Wroclawis, hipodroomil Torontos ja A. Le Coq Arena VIP lounge’is, kus tühja staadioni taustal toimus eelmine Tallinna laiv. Seekord astusid üles kohalikud muusikud – laulja-laulukirjutaja Lepatriinu, džässkvintett Jazz In Case ja indie-pop grupp Steps to Synapse.

OOTUSÄREVIL: Artist Lepatriinu oma salajast publikut ootamas. Foto: Brit Maria Tael
MÕTTEGA ESINEMINE: Ansambel Steps to Synapse aprillikuisel Sofaril. Foto: Sander Antoniak

„Tunne on väga mõnus, sulle vaadatakse silma ja kuulatakse päriselt,“ muljetab viimase vokalist Lisann Aljaste peale esinemist.

„See on hästi aus esinemine, kuskile end peita pole; tuled lavale ja näitad ennast inimestele,“ lisab bändikaaslane Karl Birnbaum. Ka Jazz In Case’i liikmed Ramuel Tafenau ja Tobias Tammearu leiavad, et väiksema saali eelis muusikule seisneb publiku vaimses kohalolekus: „Pealtvaatajatest saavad justkui bändi lisaliikmed ja see tekitabki parima meeleolu.“

Kuna tegemist on vahetu olukorraga, kus publiku ja esinejate vahel on mõni meeter, pole anonüümseks täpiks inimeste hulgas võimalik jääda ning pealtvaatajad kannavad intiimsematel üritustel tavalisest aktiivsemat rolli. „See vastastikune tagasiside ning üheshingamine on terve sündmuse jooksul atmosfääri kujunemisel väga oluline,“ kinnitab Lahtmets.

Selline keskkond pole reserveeritud eestlasele ilmselt mugavusstsoon, kuid peale mõnd hetke harjumist lahustub pinge ka A. Le Coqi lounge’is ning laivide vahel suhtlevad publik ja muusikud omavahel vabalt. Koeli sõnul pakub selline võimalus kontserdisse süveneda ja nüansse märgata kuulajale sageli tavalisest palju tugevama elamuskogemuse. Nõus.

Väiksesse ruumi palju rahvast ei mahu ja Tallinnas on üritustele soovijaid kolm korda rohkem kui kohti. Publik valitakse kohaliku tiimi poolt, ning kandideerida saab nende kodulehel - https://www.sofarsounds.com/tallinn. Sarnaselt Mancuso pidudele pole Sofari privaatuse mõte ülbe eksklusiivsus, vaid võimalus samameelsed inimesed õhtuks ühte ruumi tuua; see ruum lihtsalt juhtub olema pisike. „Püüan kutseid saata nii, et oleks inimesi eri vanusest ja erinevatest paikadest ning jälgida ka seda, et kui keegi on juba mitu korda kandideerinud kutset saamata, selle lõpuks ikka saaks,“ räägib Koel.

PÜHENDUNUD PUBLIK: A Le Coq staadioni VIP-lounge´is toimunud Sofar. Foto: Sander Antoniak

Kutse eest otseselt maksma ei pea; üldiselt toimub Sofar maksa-palju-tahad põhimõttel; kuulajad saavad annetuskasti panustada vastavalt sellele, kuidas õhtu nende ootusi täitis. Suuremates linnades testitakse küll ka erinevaid piletimüügi võimalusi või lähtutakse vaikivast kokkuleppest, et miinimum panus on 10 raha, kuid sellisel juhul antakse artistile valida, kas soovib rahalist tasu või videot kontserdil esitatud loost Sofari YouTube’i. „Peakontoris on inimesi, kellele Sofar ongi põhitöö ja sissetulekuallikas, kuid piletimüük on eelkõige artistide toetuseks,“ täpsustab Koel. Tallinna tiim ja artistid osalevad vabatahtlikena ja siinsete annetuste eest kaetakse kvaliteetse helitehnika kulud, seega ei tohiks sellesse suhtuda, kui tasuta üritusse.

Kogu vaev tasub ennast Koeli sõnul kordades ära: „Nähes ühes ruumis publikut, kes tõeliselt kuulab; artiste, kes esinevad soovist oma loomingut jagada, ning tundes seljataga pühendunud meeskonda, tekib suur sünergia ja tänutunne ning teadmine, et küllap see on midagi ilusat, mida me siin Sofaris üheskoos loome.“

Järgmine Sofar Tallinn toimub kolmapäeval 25. juulil. Kes ja kus täpselt, on loomulikult suur saladus, võtme selle lahendamiseks leiate aadressilt: www.sofarsounds.com/tallinn