Veebist leiab tuhandeid lehekülgi, mis õhutavad Prantsusmaa getoelanikke mässule riigi vastu. Rahutused on alanud ja laienevad üle riigi.

Pariisi eeslinnas pagesid noored möödunud nädalal politsei eest peitu elektrialajaama, kus said surmava elektrilöögi. See, kas politsei ajas noormehi taga põhjuseta, oli otsustav küsimus, mis vallandas vulkaanipurskena tänavarahutused. Juhtunu tõestab, et säärane olukord võib väga hõlpsasti muutuda ohtlikuks sissisõjaks.

Orkaan Katrina päevil kritiseeris Prantsuse meedia üsna kergekäeliselt Ühendriikide rassiprobleeme, kaemata samas oma koduõuele. Alates aprillist on Pariisi võõrastemajade tulekahjudes surma saanud üle poolesaja inimese, kellest enamik on olnud kas mustanahalised või araablased.

Võimalik, et tegu on kokkusattumusega, kuid siiski tõstatab see Prantsusmaal valusa küsimuse: miks olid kõik viiskümmend hukkunud inimest araablased või aafriklased?

Lahendamata rassiprobleemid

Prantsuse Vabariik on kaua olnud inimõiguste ning rassismivastasuse musterriik, kuid vaevleb täna ise võrdõiguslikkuse probleemide käes. Rassism on Prantsusmaal nüansirikas: näiteks kui küsida kohalikelt rassismi kohta, vastab igaüks varmalt, et tema parim sõber on mustanahaline. Sisserändajate probleemid tõestavad aga taas, et teoreetiliselt sallivad inimesed on päriselus sallimatud. Prantsuse Vabariik ei liigita oma kodanikke nahavärvi alusel ning kinnitab, et siinses ühiskonnas pole vähemusi.

Öeldakse, et araablased või afrod pole riigi rassi-, vaid sotsiaalprobleem. Kui näiteks Euroopa Liit rahastab Euroopa vähemustele suunatud pro­gramme, siis mitte Prantsusmaal, mis siiani ei tunnista oma vähemuste olemasolu. Ent Pariisi ärimaailmas figureerivad ainult valged, sisserändajatel puuduvad poliitilised parteid ning esindused rahvusparlamendis, linnavolikogudes, jne.

Pariisi vaesemates linnajagudes on mitukümmend aastat käärinud ­võõraviha ning raev riigi vastu eriti immigrantide seas, kes pärinevad Prantsusmaa ­endistest kolooniatest. Need vähemused hingitsevad Prantsuse sotsiaalredeli madalaimal astmel ning neid pole kaasatud ühiskondlikku ellu. Kui ehk välja arvata siseminister Nicholas Sarkozy jämedad politseivõtted ning ähvardavad sõnavõtud, mis pani massid süsteemi vastu välja astuma.

Põlev Pariis

Rahvusvaheliste väljaannete esikülgi vallutavad sellised pealkirjad nagu “Pariis põleb” ja “Vägivald Prantsusmaal”. Üks ajakirjanik leidis koguni, et “Pariis on nõnda ilus ja romantiline, et linnavägivald tundub seal täiesti sürrealistlik”! Välisriigid said hea võimaluse näpuga näidata, sest siiani olid prantslased need, kes maailmale integreerumise teemal õppetunde jagasid. Hispaania telekanali TVE väitel tunnistab toimunu, et integratsioon à la française on läbi kukkunud.

Kohalik meedia tegeleb linnarahva rahustamisega, sest sammhaaval on mäss teel Pariisi südamesse. Viimase kümne päevaga on Prantsusmaal kokku süüdatud üle 4000 auto!

Pärast 19. juuni juhtumit Pariisi eeslinnas La Courneuve’is, kus juhusliku kuuli läbi sai surma 11aastane poiss, on Clichy-sous-Bois’ linnavägivald valitsusele järgmine suur väljakutse tänavu, kusjuures “väljakutse” antud kontekstis tundub mõnevõrra silmakirjalik. Näiteks kirjutab Le Monde, et nimetatud eeslinnad on ammu olnud tuntud oma kriminogeensete kampade, füüsilise ja moraalse vägivalla ning kes teab mille muu poolest. Asumid on olnud viimased 30 aastat suurema tähelepanuta, 1980. aastatel oli olukord kümme korda hullem.

Minister: seadused kehtivad ka getos

Prantsuse tööhõive ning sotsiaalsidususe minister Jean-Louis Borloo pakkus välja, et linnajagudega võiks hakata toimuma tunnustusel põhinev dialoog, mis heidaks loomulikult valgust ka sellele, miks mäss puhkes (Le Monde, 4. november). Linnakodanikel on ju õigus teada. Getonoortele saatis ta sõnumi, et reeglitevabade tsoonide olemasolu pole võimalik: õigusriik pakub kaitset ka oma kõige nõrgematele ja see õiguspõhimõte ei kuulu Prantsuse Vabariigi territooriumil vaidluse alla.

President Jacques Chirac kinnitas, et vabariigis ei saa olla seadusevaba nurgakest, ning peaminister Dominique de Villepin lisas, et “rahvusterritooriumil pole kohta, kus kodanikel poleks õigust võrdõiguslikkusele ning turvalisusele”. Valitsus­juht kutsus üles mitte stigmatiseerima mainitud elamukvartaleid ning ­soovitas vahet teha pisiõigusrikkumistel ja ­rasketel kuritegudel. Villepin rääkis vähemusest, kes põhjustab korralageduse, ning enamusest, kes soovib ühiskonda integreeruda.

Kõikvõimas jumal

Käed taeva poole, hüüdsid islamiortodok­sid tänavail “Allah Akbar”, kutsudes oma “vendi” üles rahumeelsusele. Sest Clichy märulis sai kannatada ka islami pühakoda, kuhu visati püha ramadanikuu ajal pisargaasipomm. Ametivõimude kinnitusel pole sugugi kindel, et granaadi viskas pühakotta politseinik – tegu võib olla provokatsiooniga. Juba kurdavadki moslemid, et vahejuhtumile ei pööratud piisavalt tähelepanu, ning toovad võrdluseks sünagoogi, mille rüüstamise puhul oleks skandaal olnud kindlasti mitu kraadi kangem.

Probleem on selles, et kohalikud linna­valitsused on tihti oma äärelinnade aladel võimetud, kuni ei kaasa töösse kohalikke islamiorganisatsioone või moslemi kogukonna esindajaid. Religiooni ei saa sotsiaal­sfäärist välja jätta, rõhutas Prantsuse mosleminõukogu esimees Fouad Alaoui, sest seaduste ning reeglite mittetoimimisel mängib usund tihti olulist ja lepitavat ­rolli. Kui noored ühel hetkel seadust ei järgi, siis usureegleid järgivad nad kindlasti. Clichy-sous-Bois’ elanikest on 80 protsenti moslemid.

Prantsusmaal on paiku, kus riigi kohalolek on üsna tagasihoidlik. Viimase kolmekümne aastaga pole mõningates elamupiirkondades tegeldud avalike teenuste parandamisega ning just nende linnakute elanikud kannavad oma õlul Prantsuse rängimaid sotsiaalprobleeme. Mäss on suunatud kohaliku poliitika pihta, mis ei kaasa rahvast otsustesse. Viimastest, 2002. aasta valimistest saadik on sadu noorte töökohti kaotatud, linn on kärpinud abirahasid ning likvideerinud linnajagude korrapatrullid. Pariis maksab siiani 2002. aasta valimisjärgsete vigade eest, mille nimi on paljuski lihtsalt “­minnalaskmine”.

Suurem mäss alles ees

Ajendatuna tänavakokkupõrgetest teatas Prantsuse valitsus paar aastat tagasi, et soovib taastada vabariigi lepingu (le contrat républicain), mis sõlmitakse rahva aktiivsemaks kaasamiseks poliitikasse. Ühiskondliku leppega näitab rahvas poliitilist tahet, mida siis valitsus koos parlamendiga hakkab ellu viima. Igasugused kokkupõrked ongi üks tähtsamaid peatükke uue Prantsuse ühiskondliku leppe projekti koostamisel. Tänini pole aga lepet sõlmitud ning ainult idee tasandil projekti ei saa pidada ühiskondlikuks. Hetkel räägitakse uuest sotsiaalsiduvuse plaanist ehk viisaastaku seadusraamistikust linnapoliitika värskendamiseks.

Veebist leiab täna tuhandeid lehekülgi, mis õhutavad Prantsusmaa getoelanikke riigivastasele kodusõjale ning teadjate sõnul on tegu väga ohtliku suudumusega, mida riigipead tähele ei pane. Ka CNNi hinnangul on mässul reaalne oht kujuneda kodusõjaks. Suurema hävingu ärahoidmiseks tuleb olukorrale kiiremas korras reageerida. Vastasel juhul avaneb pariislastele võimalus peatselt näha kogu linna tulelõõmas. Mis pole pelgalt halb väljamõeldis, vaid ränk karistus pikkade aastate tegemata töö eest.