The Space Lady (Susan Dietrich Schneider) on üks tuntumaid autsaidermuusikuid ehk just seetõttu, et temani viivad mitmed neist avastusteedest – lisaks veel igatsus põnevate naisekujude järele, keda popiloos kunagi küllalt ei saa, ning taastulnud kosmoseromantika. Mida kõike veel? Seda oli võimalus avastada ka Eesti publikul, 11. märtsil Tallinnas Haigla Peol ja 13. märtsil Tartu Tähetornis; pärast toda viimast vestlesin Susaniga veel nii näost näkku kui telefonis.

Üks, mis juba enne kontserte selgeks sai, kui Susan oma abikaasa ja mänedžeri Ericuga EKAs esines – Susan on täna eeskätt pigem The Nature Lady, kel loodushoid ja veganlus rohkem hingel kui kosmoseavastused või ka ta enese puhuti päris pööraseks kippunud tänavamoosekandi-minevik. Mõni noor kuulaja ehk ehmatas jutlusest ja ühislaulmisest äragi, kuigi üldiselt tundus publik vastuvõtlik ja väitlusaldis, kui ka ei tõtanud kohe oma toitumisharjumusi muutma. Ju siiski kripeldas küsimata küsimusi – mil määral õhtune kava saab olema õpetuskõne ja mil määral siiski too Casio-kõladega kajapsühhedeelia, mida salvestisi kuulnult oodati?


Ega üks ju teist välistagi. Ning kui Space Lady hämaras observatooriumis kostüümiga klappiva tähekaardi alla astus (tiivulisel kiivril punane vilklamp tartlastele vististi vältimatult kohalikku kultuuriheerost Jaan Muna meenutamas), tuli ilmsiks see, mis plaatidel pigem vaid aimatav – need on ju rahvalaulud, see on ju jutuvestmine. Ammuseid pophitte või ka enda ja kunagise abikaasa lugusid esitades ja kommenteerides oli ta kui vaarema vaim, kes tasa heietas, kuid just nõnda meeli teritas: lihtsaimgi lauluke sai omamoodi näite- või kuuldemänguks, kus mõjuvad tundevarjundid välistasid vajaduse diivaliku vokaalakrobaatika järele.

Susan ise on selle määratlusega väga päri – ta meenutab, et kasvas musikaalses peres, kus pärast lõunat koguneti klaveri äärde, lauldi folk- ja kirikulaule, mängiti plokkflööte ja jutustati lugusid: „See oli palju lihtsam eluviis. Läbi laulmise ja juttude anti edasi ajalugu, teadlikkust maast, pere- ja kogukonnaloost. Ja kuuekümnendate kontrakultuuris tuli see tagasi,“ nendib ta, nõustudes ka, et omamoodi on ta esinemised meeldetuletuseks ühest või mitmest varasemast Ameerikast. Samas toonitab ta Bob Dylani mõju, ehkki nad ei pruugi sarnaselt kõlada – vastuvõtlikkust uutele elektrilistele kõladele, kõnelemist oleviku ja tulevikuga.

Kui ta algul akordioni saatel ja hiljem Casioga tänaval laulis, oli peamiseks laulude valijaks ta tookordne elukaaslane Joel Dunsany: „Ta oli suur rokifänn, kellele meeldis briti ja Euroopa proge. Istus aina raadio ääres ja lindistas kassettidele – minul selleks aega polnud – ning pärast mängis mulle ette: „See on sinu lugu, seda sa peaksid esitama“...“

Kuna ka Joel mängles kosmoseteemadega (võttes nimeks The Cosmic Man), sattusid repertuaari lood nagu „Radar Love“ ja „Major Tom“. Susan on esitanud sadu laule, millest plaatidele on jõudnud vaid väike osa; mõned on nüüd ka 100 eksemplaris ilmunud minialbumil „“The Space Lady’s Back!“, mida ta levitab ainult oma kontsertidel. „“Strawberry Fields Forever“, „Imagine“, „It’s Still Rock’n’Roll To Me“, „Stairway To Heaven“... viimast ma pole veel publiku ette toonud, ikkagi hulljulgus säärast klassikat ette võtta.“

Pole selleski valikus kaugeltki vaid kosmoseteemat? „Loo jutustamise, sõnumi edastamise võimalus oli laulude valiku juures siiski peamine. See oli tolle ajastu vaim. Disko tulekuga läks muusika automaatsemaks, mehaanilisemaks ja selle mõju on jäänud tänini, sõnum on kaotsi läinud. Tänases alternatiivses muusikas on palju elektroonilisi artiste ja mürakunstnikke, kes vokaali ja sõnu üldse ei kasuta, ja see tekitab minus segadust – mida nad öelda tahavad? Et olemegi üks eksinud liik?“

Samas on just sellele automatismile vastukaalu pakkumine põhjuseks, miks ligi 70-aastane Susan esineb ööklubides ja tantsupidudel (kahe Eesti-kontserdi vahele jäi ülesastumine Riia Nabaklabis, mis kestis poole neljani öösel!). „Varem oli mul suur lavahirm ja rambipalavik – esinesin tänaval, sest see oli nii vabavormiline, peatusid ja kuulasid need, keda see muusika huvitas. Aga nüüd julgen ka laval esineda, sest tunnen, kuidas kõnelen nende eest, kellel endal kõnevõimet pole. Loomade eest, ökosüsteemi eest.“

Susan täheldab, et Euroopas on inimesed nende teemade suhtes märksa edumeelsemad ja vastutustundlikumad. „Ameerika ühiskond on väga meediakeskne, mõjutatud TVst ja reklaamist. See rasvumise määr... te ei usu enne, kui näete. Paks on uus normaalsus, ja tundub, et paljud üritavad sellega kohaneda, kuid see on nii keha, vaimu kui hinge haigus. Ja me oleme maailma suurimad saastajad.“ Ta helistab veel kontserdijärgsel päevalgi tagasi, et rääkida kõigest, mis esinemisväsimuses ütlemata jäi: korporatsioonidest, kes suhkru ja rasvaga tarbijate naudinguihale vastu tulles nende tervist hävitavad, karjamajandusest, mis hävitab vihmametsi ja saastab loodust enam kui sõidukikütuse gaasid ning sellest, kuidas inimese hambad ja soolestik on taime-, mitte lihatoidulise omad. „Lev Tolstoi on öelnud: „Kuniks on tapamajad, on ka lahinguväljad.“ Kuldsed sõnad – kuni tapame teisi loomi, oleme julmad ka teineteise suhtes. Ja läheme nõnda vastu planeedi elu hävingule, kui me end ei muuda.“

Küsin mõistagi ka USA presidendivalimiste kampaania kohta; Susani hääl tasaneb sosinaks: „See on õõvastav. Mõnel kandidaadil – nimesid pole vaja nimetada – ei ole mingeid piire.“

Aga kas kõnealuse kandidaadi edu ei tekita siis vastuliikumist, uut kontrakultuuri? „Vastandumine ühiskonnas muutub üha teravamaks. Lugesin just Charles Eisensteini raamatut „The More Beautiful World Our Hearts Know Is Possible“ – ta ütleb seal, et üksteise pidev arvustamine on osa probleemist. Me peaksime otsima ühtsust üksteisega, planeediga, kogu universumiga; selle asemel oleme muutunud üha sõjakamaks ja agressiivsemaks, taotleme võimu maailma üle, imeme selle kuivaks ja jätame järele saasta. Ma olen talle selle raamatu eest väga tänulik – ajal, mil tundub, et üksikisik ei suuda midagi, kõneleb ta sellest, kuidas iga väike tegu muudab midagi heas või halvas suunas. See inspireeris mu uut laulu „Do The Next Right Thing“.“ Edaspidi plaanibki Susan esitada rohkem oma lugusid ja tuua neisse otsesemalt oma sõnumit, nagu mainitud laulus, kus ta ütleb vahele: „Kaeva kaev! Sõida rattaga! Ära söö liha!“

Kas praegusel tuuril on keegi talle tunnistanud, et tema mõtlemine muutus? „Paljud on tulnud. Ka ütlema, et tahavad oma muusikat sõnumikesksemaks muuta. Üks noor naine tunnistas, et mõtles enesetapule, kuni kuulis mind laulmas ja mõistis – saab elada ka enesele truuks jäädes ja see kõnetab ka teisi.“

Ja kosmos? Kuidas võttis Space Lady vastu uudise gravitatsioonilainetest, mis enam kui miljardi aasta tagant kahe musta augu ühinemisest meieni kandusid? Selgub, et see on temast täiesti mööda läinud. Ent järgmisel päeval tagasi helistades ta teatab: „Mõtlesin selle üle ja see andis mulle metafoori. Praegu on ühinemas kolm musta auku – teadmatus loomadest kui teadvusega olenditest, nende söömise tervisemõjudest ja kõige selle mõjust planeedile.“

Et too kõhetu daam oma lugulaulude ja vana süntesaatoriga neist levivate lainete vastu võitlemas on – selles on tõepoolest midagi kosmilist.