The Space Lady – jutuvestja ja loodusvõitleja
Berk Vaher vestles märtsis Eestit külastanud outsider-muusika staardaamiga.
Kuidas sünnib kiindumus autsaidermuusikasse? Igaühel, kes seda kogenud, on ilmselt oma lugu. Tülpimus tabelipopi rutiinist või sedagi välistamatu iha kuulamiskogemust avardada; kirg läbi valgustada muusika varjulisi ajalugusid või „väike-on-ilus“-hipsterimeelsus; uus/vanasiirus või just imelise otsingud. Retromaania, aga ka omamoodi apokalüptiline futurism – kujutlus poptööstuse kokkukukkumisest ja maailmast, kus kõik artistid on taas võrdsed, üheskoos tänavatel, heinamaadel või virtuaalväljadel.
The Space Lady (Susan Dietrich Schneider) on üks tuntumaid autsaidermuusikuid ehk just seetõttu, et temani viivad mitmed neist avastusteedest – lisaks veel igatsus põnevate naisekujude järele, keda popiloos kunagi küllalt ei saa, ning taastulnud kosmoseromantika. Mida kõike veel? Seda oli võimalus avastada ka Eesti publikul, 11. märtsil Tallinnas Haigla Peol ja 13. märtsil Tartu Tähetornis; pärast toda viimast vestlesin Susaniga veel nii näost näkku kui telefonis.
Üks, mis juba enne kontserte selgeks sai, kui Susan oma abikaasa ja mänedžeri Ericuga EKAs esines – Susan on täna eeskätt pigem The Nature Lady, kel loodushoid ja veganlus rohkem hingel kui kosmoseavastused või ka ta enese puhuti päris pööraseks kippunud tänavamoosekandi-minevik. Mõni noor kuulaja ehk ehmatas jutlusest ja ühislaulmisest äragi, kuigi üldiselt tundus publik vastuvõtlik ja väitlusaldis, kui ka ei tõtanud kohe oma toitumisharjumusi muutma. Ju siiski kripeldas küsimata küsimusi – mil määral õhtune kava saab olema õpetuskõne ja mil määral siiski too Casio-kõladega kajapsühhedeelia, mida salvestisi kuulnult oodati?
Ega üks ju teist välistagi. Ning kui Space Lady hämaras observatooriumis kostüümiga klappiva tähekaardi alla astus (tiivulisel kiivril punane vilklamp tartlastele vististi vältimatult kohalikku kultuuriheerost Jaan Muna meenutamas), tuli ilmsiks see, mis plaatidel pigem vaid aimatav – need on ju rahvalaulud, see on ju jutuvestmine. Ammuseid pophitte või ka enda ja kunagise abikaasa lugusid esitades ja kommenteerides oli ta kui vaarema vaim, kes tasa heietas, kuid just nõnda meeli teritas: lihtsaimgi lauluke sai omamoodi näite- või kuuldemänguks, kus mõjuvad tundevarjundid välistasid vajaduse diivaliku vokaalakrobaatika järele.
Susan ise on selle määratlusega väga päri – ta meenutab, et kasvas musikaalses peres, kus pärast lõunat koguneti klaveri äärde, lauldi folk- ja kirikulaule, mängiti plokkflööte ja jutustati lugusid: „See oli palju lihtsam eluviis. Läbi laulmise ja juttude anti edasi ajalugu, teadlikkust maast, pere- ja kogukonnaloost. Ja kuuekümnendate kontrakultuuris tuli see tagasi,“ nendib ta, nõustudes ka, et omamoodi on ta esinemised meeldetuletuseks ühest või mitmest varasemast Ameerikast. Samas toonitab ta Bob Dylani mõju, ehkki nad ei pruugi sarnaselt kõlada – vastuvõtlikkust uutele elektrilistele kõladele, kõnelemist oleviku ja tulevikuga.
Kui ta algul akordioni saatel ja hiljem Casioga tänaval laulis, oli peamiseks laulude valijaks ta tookordne elukaaslane Joel Dunsany: „Ta oli suur rokifänn, kellele meeldis briti ja Euroopa proge. Istus aina raadio ääres ja lindistas kassettidele – minul selleks aega polnud – ning pärast mängis mulle ette: „See on sinu lugu, seda sa peaksid esitama“...“
Kuna ka Joel mängles kosmoseteemadega (võttes nimeks The Cosmic Man), sattusid repertuaari lood nagu „Radar Love“ ja „Major Tom“. Susan on esitanud sadu laule, millest plaatidele on jõudnud vaid väike osa; mõned on nüüd ka 100 eksemplaris ilmunud minialbumil „“The Space Lady’s Back!“, mida ta levitab ainult oma kontsertidel. „“Strawberry Fields Forever“, „Imagine“, „It’s Still Rock’n’Roll To Me“, „Stairway To Heaven“... viimast ma pole veel publiku ette toonud, ikkagi hulljulgus säärast klassikat ette võtta.“
Pole selleski valikus kaugeltki vaid kosmoseteemat? „Loo jutustamise, sõnumi edastamise võimalus oli laulude valiku juures siiski peamine. See oli tolle ajastu vaim. Disko tulekuga läks muusika automaatsemaks, mehaanilisemaks ja selle mõju on jäänud tänini, sõnum on kaotsi läinud. Tänases alternatiivses muusikas on palju elektroonilisi artiste ja mürakunstnikke, kes vokaali ja sõnu üldse ei kasuta, ja see tekitab minus segadust – mida nad öelda tahavad? Et olemegi üks eksinud liik?“
Samas on just sellele automatismile vastukaalu pakkumine põhjuseks, miks ligi 70-aastane Susan esineb ööklubides ja tantsupidudel (kahe Eesti-kontserdi vahele jäi ülesastumine Riia Nabaklabis, mis kestis poole neljani öösel!). „Varem oli mul suur lavahirm ja rambipalavik – esinesin tänaval, sest see oli nii vabavormiline, peatusid ja kuulasid need, keda see muusika huvitas. Aga nüüd julgen ka laval esineda, sest tunnen, kuidas kõnelen nende eest, kellel endal kõnevõimet pole. Loomade eest, ökosüsteemi eest.“
Küsin mõistagi ka USA presidendivalimiste kampaania kohta; Susani hääl tasaneb sosinaks: „See on õõvastav. Mõnel kandidaadil – nimesid pole vaja nimetada – ei ole mingeid piire.“
Kas praegusel tuuril on keegi talle tunnistanud, et tema mõtlemine muutus? „Paljud on tulnud. Ka ütlema, et tahavad oma muusikat sõnumikesksemaks muuta. Üks noor naine tunnistas, et mõtles enesetapule, kuni kuulis mind laulmas ja mõistis – saab elada ka enesele truuks jäädes ja see kõnetab ka teisi.“
Ja kosmos? Kuidas võttis Space Lady vastu uudise gravitatsioonilainetest, mis enam kui miljardi aasta tagant kahe musta augu ühinemisest meieni kandusid? Selgub, et see on temast täiesti mööda läinud. Ent järgmisel päeval tagasi helistades ta teatab: „Mõtlesin selle üle ja see andis mulle metafoori. Praegu on ühinemas kolm musta auku – teadmatus loomadest kui teadvusega olenditest, nende söömise tervisemõjudest ja kõige selle mõjust planeedile.“