Imetlen inimesi, kes kõigutamatu meelekindlusega Eesti jalgpallikoondisele kaasa elavad. Mis siis, et positiivseid elamusi võidu, või kasvõi hea mängu kujul tuleb ette sama harva kui kiloseid kullakamakaid Alaska kullaväljadel. Fanaatilistes poolehoidjates põleb kustumatu lootus, et ükskord me võidame niikuinii ja Eesti koondis pääseb MM-võistluste finaalturniirile. Selliseid fänne paistab vähemalt sotsiaalmeedia põhjal olevat tohutu palju. Horvaatia ja eriti Islandi näide toidab fännide lõpmatut usku. Tõesti: kui nemad saavad, miks ei peaks meie saama? Miks peaks ainult suured ja varem tituleeritud jalgpallimaad MM-idel laiutama? Lõpp jalgpallišovinismile!

Aga katsume nüüd oma meeltesse luua fantaasiapildi, kuidas Eesti meeskond on pääsenud 20NN. aasta MM-finaalturniirile ja läheb alagrupimängus vastamisi... No ütleme näiteks Namiibiaga. Kaugel-kaugel Panamas, kelle meeskond seekord finaalturniiril esindatud pole, asutab tulihingeline jalkafänn Julio Sánchez end harjumuspäraselt teleka ette. Kuid nähes, kes platsile jooksevad, mõtleb ta ümber. „Kuule Gonzalo,“ helistab Julio naabrimehele. „Läheks parem kõrtsi ja võtaks paar tequilat? Telekast näidatakse mingi eesti mängu mingi namiibiaga, neid tölle ma küll ei viitsi vaadata. Niikuinii keegi et tea, kus nad asuvad.“

Alati, kui MM jõuab otsustavasse järku, st hiljemalt veerandfinaalide ajaks, muutub eestikeelses sotsiaalmeedias ja kommentaariumides valdavaks seisukoht, et kindlasti peaks võitma mõni „suur“.

Kas polnud mitte nii, et paljud siinsed juliosánchezed käitusid täpselt samamoodi tänavusel MMil toimunud Panama-Tuneesia mängu ajal? „Keda kotivad mingid panamad ja tuneesiad? Mingid kuradi tšurkad kõik, niikuinii keegi ei tea, kus nad asuvad.“

Ja see pole ühekordne nähtus. Alati, kui MM jõuab otsustavasse järku, st hiljemalt veerandfinaalide ajaks, muutub eestikeelses sotsiaalmeedias ja kommentaariumides valdavaks seisukoht, et kindlasti peaks võitma mõni „suur“. Ehk näiteks seesama Horvaatia, kes alles äsja oli nii lahe ja meie suur eeskuju, muutub korraga segavaks faktoriks, mis ei lase „õigetel“ mansadel võita. Okei, see on nüüd puhtalt teoreetiline konstruktsioon, sest tänavu kohtub Horvaatia veerandfinaalis Venemaaga ja oleks ju õudselt kole, kui „tiblad“ võitma peaksid. Aga kui Horvaatia võidab ja kohtub poolfinaalis Inglismaaga? Kas siis saavad ka horvaatidest „mingid kuradi tšurkad“, kes ei tohi Inglismaa pühal koondisel segada triumfeerides finaali sammumist?

See pole enam sugugi teoreetiline arutlus. Millist taevani kerkinud hala ja hädakisa võis veebikommentaariumidest lugeda, kui 2002. aasta MMil tekkis teoreetiline võimalus, et finaalis lähevad vastamisi Türgi ja Lõuna-Korea. Ühtäkki said pisikese Eesti andunud pooldajatest kõige hullemad jalgpallišovinistid, kellele finaalmatš türklaste ja korealaste vahel oli sama vastuvõtmatu nagu neegrite rock ’n’ rolli pidu kukluksklanlasele. Kuidas siis nii, härrad ja daamid? Millest selline silmakirjalikkus? Kui suured ja vägevad alati automaatselt võidaksid, poleks ju meie ülinunnul Eesti koondisel MMile kunagi asja. Isegi mitte 20NN. aastal.