Ukraina kalleim kaotus Krimmis: rammus gaasileiukoht ja 400 miljonit dollarit maksvad puurplatvormid

Kuidas Ukraina Tšernomorneftegaz võitleb Venemaa Tšernomorneftegaziga Krimmis ära võetud varade pärast.

Viiendal konfliktiaastal on juriidiline sõda Venemaaga muutumas Kiievi jaoks veel üheks eraldi rindeks. 5. juunil otsustas Hollandi kohus Ukraina ettevõtte Naftogaz palvel arestida Venemaa Gazpromi varad. See otsus lähtus tänavu maist, kui Haagi arbitraažikohus käskis Venemaal maksta Ukraina ettevõtetele Krimmi hõivamise eest 159 miljonit dollarit kahjutasu .

Ukraina riiklik ettevõte Tšernomorneftegaz (mainitud Naftogazi tütarfirma) on Venemaa poolt Krimmis hõivatud varadest suurim ja skandaalseim. Aastaks 2020 pidi Tšernomorneftegaz aastas tootma 5 miljardit kuupmeetrit gaasi. Sellega saanuks rahuldada kogu Lõuna-Ukraina vajaduse ning tootmine toimunuks Ukraina mandrilaval, Ukraina territoriaalvetes Mustas Meres. Selle tarbeks osteti 2011. aastal Naftogazi rahadega kaks uut ujuvat puurimisplatvormi - kummagi hind oli 400 miljonit dollarit -, et nende abil suures Odessa leiukohas tootmist alustada.

2014. aastaks andis see leiukoht poole Tšernomorneftegazi toodangust. Siis aga maabusid Bessaraabia ranniku läheduses asuvatele puurimisplatvormidele toredad relvastatud mehed Venemaa sõjaväevormides. Rahvusvahelise uurimisgrupi InformNapalm andmetel oli tegu Pihkva õhudessantvägede diviisi sõduritega. Hõivamise järel asus platvorme valvama Vene Föderatsiooni laevastik. Sellest ajast alates toodab Vene sõjalaevade kaitse all viibiv “Krimmi“ Tšernomorneftegaz umbes üks miljard kuupmeetrit gaasi aastas.

Spekter rääkis Ukraina Tšernomorneftegazi direktori Svetlana Nešnovaga, kes on ka võtmetunnistajaks kohtuasjas, milles uuritakse firma Krimmi varade natsionaliseerimist Venemaa poolt (juttu on Ukraina ettevõttest – Krimmis on samuti Venemaa firma Tšernomorneftegaz, mida juhib Igor Šabanov - Spektr).

Kuidas sobib naisterahvale sõit relvastatud piirivalvelaeval? Hirmu ei tundnud?

No kuulge, see ajab ju tõeliselt vihale, kui vaatad ettevõttele kuuluvat omandit ja avastad, et meie laeva nimi Sivash on üle maalitud Vene riigilipuga! Kuidas jätta seda näitamata maailmale ja rahvusvahelisele kohtule?

Loomulikult on seal Venemaa sõjalaevad ja sõjalennukid. Viimased kamandati ühe meie vaatlusmissiooni ajal õhku ja saadeti meie laeva suunas. Puurplatvormidel on sõjaväelased nii granaadiheitjate kui muu moodsaima relvastusega, millega nad meid sihivad. Kuidas me sellest teame? Ukraina lennuk filmib kogu tegevuse üles. Seal on elamuplokk ja selle kohal helikopteri maandumisplats. Sinna, sellele maandumisplatsile, sätivadki nad oma relvad üles ja sihivad meie laeva suunas. Mingisugused granaadiheitjad ja muud militaartorud. Hea kvaliteediga piltidel on näha eraldusmärgid ja triibud käistel. Praegu meid lähedale ei lasta, aga esimesel missioonil lähenesime umbes 500 meetri kaugusele ja tiirutasime seal ringi. Siis nad ehmatasid ja just siis kamandatigi lennukid õhku.

Nüüd püütakse meid lähemale kui 1,5 või 2 kilomeetrit enam mitte lasta. Nende sõjalaevad tulevad meie suunas, hakkavad manööverdama ja tekitavad kokkupõrkeohtu, samas kui sidekanaleis on täielik vaikus.

Statsionaarne mereplatvorm on ehitatud nii, et seal saaksid inimesed elada ja töötada, aga on olemas ka spetsiaalne toru- ja kaabelühenduste blokk – selline eraldi metallkonstruktsioon, kus elada ei tohi. Aga viimasel missioonil avastasime, et nad on ka sinna sõjaväelased paigutanud. Odessa leiukohta nad valvavad ikka tõelise hoolega! Viimane raadiosõnum, mida lähenemisel kuulsime, oli „Peida sõjaväelased ära“! Nad said juba aru, et me näitame seda kõike maailmale ja valmistume rahvusvahelisteks kohtuasjadeks.

Ei tahaks praegu rääkida sellest, kuidas me teeme kindlaks väeosad, kes seal „sõdivad“, kuidas me selle kõik välja uurime – see on delikaatne teema. Aga need sõjalaevad ... Sellised kaunitarid täies lahinguvarustuses – on mida vaadata. Meil on olemas nende laevade nimed, sellised huvitavad nimed - „Põtlivõi“ (Uudishimulik), „Smetlivõi“(Nutikas). Puudu on vaid tore hävitaja „Vorovatõi“ (Sullerdaja,Vargapoiss) - nimi sobiks hästi selles olukorras.

Svetlana, millest rääkisite vahekohtunikeg Haagis?

Käisin Haagis tunnistusi andmas eelmisel nädalal. Olen ettevõtte tunnistaja antud asjas ning arbiiterid küsisid mult väga palju küsimusi selle kohta, mis ettevõttega okupatsiooni käigus toimus. Kõik vastused said antud ja nüüd ootame arbitraaži otsust, et minna sellest lähtudes edasi kahjude kokkuarvamisega. Rahvusvahelistes kohtutes ei toimu protsessid kiiresti, kuid meie juhtumi puhul - nii imelik kui see ka pole – kiirendab Venemaa mitteosalemine arbitraažis asja kasvõi juba seetõttu, et debatt saab olema lühem. Venemaa teatas juba eelnevalt, et ei tunnista arbitraaži tulemusi ega täida selle otsuseid. Siiski on olemas rahvusvahelised mehhanismid kaotuste korvamiseks ja Venemaal on omand riikides, mis tunnistavad Haagi tribunali otsuseid.

On veel üks kohtuasi ÜRO rahvusvahelise mereõiguse 1982. aasta konventsiooni rikkumisest, mida veab Ukraina välisministeerium ja selles Venemaa ilmselt juba osaleb. Vastasel juhul võidakse neid välja arvata kõigist rahvusvahelistest lepetest, millega nad on kunagi liitunud. Nendes on aga kokku lepitud kõik, mis puudutab kasulikke maavarasid, kalapüüki, meresõidutingimusi, Krimmi silda ja sealhulgas ka gaasi tootmiseks vajalikku meretaristut. Selles asjas esitas Ukraina pool 2018. aasta 19. veebruaril kohtule memorandumi kõikide tunnistajate ütlustega. Nüüd on Venemaa poolel kolm kuud aega materjalidega tutvumiseks ja oma positsiooni formuleerimiseks. Nii välisministeeriumit kui ka Naftogazi esindab meie kohtuasjas ameeriklaste õigusbüroo Covington & Burling LLP.

Miks see asi siis nii hilja kohtusse jõudis?

Peab aru saama, et okupatsiooni järel lahkus Tšernomorneftegaz Krimmist mitte ainult varade, vaid ka dokumentideta. Mitte mingisuguseid dokumente ei olnud – kasutustingimusi ja erilubasid, dokumente varade omandiõiguste kohta, dokumente laevade omandiõiguse asjus. Loomulikult kulus sellise suure ettevõtte kogu dokumentatsiooni taastamisele teatav aeg. Kui dokumendid olid taastatud, oli vaja koguda tõendeid, et seal viibivad pidevalt Venemaa sõjaväelased, mitte keegi teine. Oli vaja läbi viia vaatlusmissioone koos õiguskaitseorganitega, piirivalvega, et teha kõigest video-, audio- ja fototõendeid. See on kõik samuti töö osa.

Te osalesite ise vaatlusmissioonidel? Et istusite piirivalvekaatrisse ja ...?

No ma ise osalesin vaid kolmel korral. Istusin siiski laeval, kaatriga kuus tundi merel kärutada on mõnevõrra ebamugav. Ning Odessast ja korra ka Skadovskist sõitsime maardlani, mis asub Ukraina majandusvööndis. Selles, saate aru, peitubki ajaloo unikaalsus. Nad krahmasid Krimmi, aga pärast hakkasid gaasi puurima Ukraina majandusvööndis, Odessa oblasti ranniku lähedal, sest Krimmi okupatsioonivõimudel oli kuidagimoodi vaja elanikkonda gaasiga varustada. Teisi võimalusi lihtsalt pole – relvade kaitse all ekspluateeritakse Odessa leiukohta.

Kas teisi leiukohti siis pole?

Kasutusele on võetud 9 leiukohta, aga kokku on Tšernomorneftegazil 12 maardla kasutusluba ja 10 leiukohta. Ukraina tahtis arendada tootmist mandrilaval ja ehitas selle jaoks välja kogu meretaristu. Meil oli koos puurimisplatvormidega 32 ujuvvahendit. Meil oli 4 puurimisplatvormi, kaks vanemat 80ndate eelset puurseadet ja kaks uut, mis ostetud 2011 ja 2012. aastal. Lepingujärgselt maksid need kumbki umbes 400 miljonit dollarit.

Kas jälgite oma vara käekäiku?

Mida me oma laevadega tegime? Taastasime 2014. aasta septembris koheselt omandiõigust ja Ukraina lipu all sõitmise õigust tõendavad dokumendid. Kinnitasime nad Odessa kodusadama juurde (varem olid kodusadamaks Tšernomorsk ja Sevastopol). Siis panime neile ka kogu maailmas kehtiva rendileandmise keelumärke. Seda põhjusel, et laevadel pole enam õiguslikult kehtivaid dokumente ja see (Krimmi) Tšernomorneftegaz on USA, ELi ja Jaapani sanktsioonide nimekirjas. Viimaks panime laevad rahvusvaheliselt tagaotsitavate nimekirjadesse – Interpoli ja igale poole mujale! Et neid positsioone kinnitada, saatis Interpol kõigisse maadesse laiali teate kõigi meilt varastatud laevade andmetega, et nad ei saaks sadamatesse sõita.

Kogu selle aja jooksul on nad püüdnud oma õigust maardlatele või laevadele seadustada.

Veel puurplatvormidest. Jõuame niisiis vaatlusmissiooniga leiukoha juurde ning vaatame üle oma puurplatvorme. Need on viienda põlvkonna platvormid - ühel on nimeks "Pjotr Godovanetz" ja teisel "Ukraina". Nad on Ukraina nime üle võõbanud ja maalinud peale "Крым-1", kuid sellest ju platvormi dokumendid ei muutu! Seega seisavad meie puurplatvormid maalinguga "Крым-1" ja "Крым-2". Esimene on praegu Odessa leiukohas ja teine rohkem Krimmi pool.

Seejärel tahtsid nad laevad Vene laevaregistrisse kanda, kuid see on ju „valge“ ehk (rahvusvaheliselt) avatud. See tähendab, et kogu registrile võinuks siis sanktsioonid kehtestada ning kõigil Vene laevadel oleks võinud igal pool maailmas probleeme tekkida. Niisiis, soovides kaitsta oma mereregistrit ja laevu, kandsid nad kõik Tšernomorneftegazi ujuvvahendid jõeregistrisse, sest see on justkui siseriiklik. Seejuures on registrisse kandmisel ujuvvahendite tehnilisi näitajaid muudetud, kuid need on kõik sisetarbimiseks mõeldud dokumendid, milliseid Vene Föderatsioon on iseenda tarbeks välja mõelnud ja välja andnud. Rahvusvaheliselt neid dokumente kasutada ei saa ja meile on sellised teod vaid lisatõendusmaterjaliks rahvusvahelistes kohtutes.

Lisaks võtsid nad 2014. aastal vastu seaduse, mille alusel kõik maavarade erikasutusload Krimmis annab välja Vene Föderatsioon. Asi on paraku selles, et kui Ukrainas on erikasutusload avalikus registris, kuhu me võime sisestada ametliku Ukraina Tšernomorneftegazi EDRPO koodi ja seal on meil 21 erikasutusluba pikendusega kuni okupatsiooni lõppemiseni, siis neil on see register kinnine.

Nüüd nad tahavad korraldada rahvusvahelisi enampakkumisi meie maardlate peale. Väga kiirelt viidi seadusandlusesse sisse muudatused – 31. detsembril 2017 kinnitati muudatused 2015. aastal vastuvõetud seadusele ning kevadel võeti need vastu. Seadusesse kirjutati sisse, et vähemalt 50protsendiline osalus enampakkumisele minevates ettevõtetes peab kuuluma Vene Föderatsioonile. Oletasin, et sel kombel üritatakse Odessa maardlat kuidagi seadustada. Vaatame, kuidas nad hakkavad korraldama enampakkumisi maardlatele, mis kuuluvad Ukrainale.

Iga ettevõte, kes osaleb enampakkumistel, satub kohe sanktsioonide alla. Ja kui eeldada, et nad midagi siiski korraldavad, siis arvan, et enampakkumisel osalevad vaid firmad, mis on spetsiaalselt selle ettevõtmise jaoks loodud.

Kas on tõsi, et puurtornide toodang on venelaste juhtimisel 2018. aastani vähikäiku teinud?

-Tõsi. Neil oli plaan toota 1,4 kuni 1,5 miljardit kuupmeetrit gaasi ning ülejäänud kuni 4 miljardit kuupmeetrit pumbata kohale Vene Föderatsioonist. Neil pole kasulik arendada tootmist mandrilaval – suured kapitalimahutused, keerulised tehnoloogiad. Põhiline leiukoht on Odessa juures, mis on ilmselgelt Ukraina oma ja ootab rahvusvahelises kohtus lahendust...

Vene Föderatsioon püüab praegu kasutada kõiki olemasolevaid resursse. Nad plaanivad hakata Krimmi varustama gaasiga Venemaalt. Gaasijuhe Krasnodari kraist Krimmi on juba valmis ehitatud ning valmis on ka selle gaasitoru harujuhtmed Krimmis. Viimane okupatsioonikompanii Tšernomorneftegaz direktor võeti maha just seetõttu, et seda gaasijuhet pole siiamaani käiku lastud. See oli kas seitsmes või kaheksas ettevõtte juht nelja aasta jooksul – mul on kusagil nimekiri nendest „ilusatest poistest“. On ka nimekiri 20st firmast, kes seda gaasijuhet ehitasid ning praegugi ajame aktiivselt asja, et sanktsioonid neist kogemata mööda ei läheks.

Venemaal on gaasi ületootmine ja nad lihtsalt hakkavad seda siiapoole pumpama. Kahekordne gaasitarbimise kasv Krimmis tuleneb asjaolust, et nad hakkavad seda põletama elektrienergia tootmiseks. Kaks kombineeritud tsükliga jõujaama on Simferopolis ja Sevastopolis valmis ja seal plaanitakse peatselt gaasi põletama hakata. Mingisugust majanduslikku mõtestatust pole Krimmi elus enam olemas.