Iga kord, kui Youssef Zaghba Bolognas maandus, võttis teda keegi lennukilt tulles vastu. Itaalias polnud saladus, et 22aastane Marokos sündinud itaallane - nüüdseks kindlaks tehtud kui Londoni silla terrorirünnaku üks korraldajatest - viibis range järelvalve all.

Youssef Zaghba

“Nad vestlesid temaga lennujaamas. Kui ta siin oli, käisid politseinikud teda paar korda päevas kontrollimas ,” rääkis Zaghba ema Valeria Collina intervjuus Guardianile. “Nad olid Youssefi suhtes sõbralikud. Nad ütlesid talle: “Noh, pojake, räägi mulle, millega oled vahepeal hakkama saanud. Millega tegeled? Kuidas sul läheb?”.”

Rünnakule järgnenud nädalate jooksul on Zaghba roll heitnud valgust erinevustele, kuidas terrorismis kahtlustatavaid Itaalias ja Suurbritannias koheldakse. Kuigi Itaalia ametnikud olid oma Briti kolleege hoiatanud, et Zaghba näol on tegu ohtliku isikuga, ei peatatud ega kuulatud Zaghba ema sõnul tema poega Londonisse saabumisel kordagi üle.

Itaalia politseiülem Franco Gabrielli on öelnud Itaalia püüdluste kohta Suurbritanniat hoiatada: “Meie südametunnistus on puhas.” Scotland Yard on vastukaaluks väitnud, et “Zaghba ei olnud politsei ega MI5 huviobjekt.”

Itaaliagi on pidanud viimastel kümnenditel tulema toime poliitilise vägivallaga, sealhulgas kahe prominentse maffiakohtuniku mõrvamisega 1990ndatel. Kuid erinevalt pea kõikidest suurtest Euroopa naabritest pole seal alates 1980ndatest toimunud ühtegi ohvriterohket terrorirünnakut.

Kas Itaalial on lihtsalt vedanud? Kas riigi terrorismivastased seadused, mis on välja kasvanud aastatepikkusest maffiavastasest võitlusest ja luuretegevusest ning 1970ndate verisest poliitvägivallast, on andnud Itaalia ametnikele ISISe ajastul eelise? Või mängivad siin rolli mingid muud tegurid?

“Peamine erinevus on, et Itaalial pole suurt teise põlvkonna immigrantide populatsiooni, kes on radikaliseerunud või võiks selleks potentsiaalselt saada,” ütleb Maastrichti ülikooli dotsent terrorismivastase võitluse poliitika ekspert Francesca Galli.

Ühe terrorismis kahtlustatava pidevaks jälgimiseks on vaja umbes 20 inimest, väidab Galli. Loomulikult muutub vajaliku ressursi leidmine järjest keerukamaks, mida rohkem kahtlusaluseid on vaja lähedalt jälgida.

Kaks hiljutist juhtumit - Zaghba ja üks inimohvriteta terroriintsident Milanos, kus sõdurit ja politseinikku pussitas itaallane, kelle isa oli Põhja-Aafrikast -, osutavad võimalikule muutusele Itaalia ohutasemes. Kuid Galli sõnul ei pea Itaalia politsei ega terrorivastased jõud erinevalt Prantsusmaast, Belgiast ja Suurbritanniast tegelema suure arvu inimestega, kellel on oht radikaliseeruda.

Anis Amri

See ei tähenda, nagu oleks Itaalia terroristide tegevusest täielikult pääsenud. Usutakse, et tuneeslane Anis Amri, kes ründas inimesi eelmisel aastal Berliini jõuluturul ja hiljem Milano äärelinnas maha lasti, radikaliseerus Sitsiilia vanglas. Samuti on Itaalia politsei teinud kindlaks, et Nice´i terrorirünnaku korraldanud tuneeslane Mohamed Lahouaiej-Bouhlel veetis aega Itaalia piirilinnas Ventimiglias.

Mõned eksperdid ütlevad, et Itaalial on õnnestunud ISISe ohuga kodus toime tulla erinevate õiguslike ja korrakaitsevahendite tõttu, mida on kujundatud maffiauurimistest saadud aastatepikkuse kogemuse abil. Need vahendid kasvasid omakorda välja niinimetatud tina-aastatest - see on periood hiliste 1960ndate ja varaste 1980ndate vahel, mida iseloomustasid vasak- ja parempoolsete rühmituste korraldatud poliitterrorismi aktid.

Itaalia siseministeeriumi esitatud andmete põhjal peatasid ja kuulasid terrorismivastase võitlusega tegelevad ametiisikud ajavahemikus 2016 märts - 2017 märts üle 160 593 isikut. 34 000 neist kuulati üle lennujaamades. Vahistati 550 terrorismis kahtlustatavat, kellest 38le on esitatud ka vastav süüdistus. Suletud on enam kui 500 veebikülge, monitooritud on enam kui poolt miljonit veebisaiti.

Aastatel 2012-2016 Itaalia luureteenistuse juhina töötanud Giampiero Massolo sõnul pole olemas “Itaalia viisi”, kuidas terrorismiga võidelda.

“Saime oma terrorismiaastate jooksul väga karmi õppetunni,” selgitas ta. “Sellest ajast saime kogemuse, kui tähtis on hoida pidevat dialoogi luure ja õiguskaitseorganite vahel. Tegelikult ongi ennetus efektiivse terrorismivastase võitluse võti.”

Ta lisas: “Veel on tähtis oma territooriumi hästi kontrollida. Sellest vaatevinklist teeb (Prantsusmaale iseloomulike) eeslinnade puudumine Itaalia suurlinnades ja väikeste ning keskmise suurusega linnade ülekaal olukorra jälgimise lihtsamaks.”

SURNUD TERRORIST: Berliini jõuluturgu rünnanud Anis Amri lasti maha Milano äärelinnas. Foto: DANIELE BENNATI/AFP/SCANPIX

Kuid itaallastel on ka erilisemaid praktikaid. Mõttekoja Ispi vanemteadlane ja terrorismiekspert Arturo Varvelli sõnul tähendab ISISe propagandale vastuvõtliku teise ja kolmanda põlvkonna itaallaste puudumine seda, et võimud saavad oma tähelepanu suunata mittekodanikele, keda võidakse esimeste probleemide ilmnedes riigist välja saata.

Alates jaanuarist on riigist välja visatud 135 isikut, ütles ta.

Samuti loodavad Itaalia võimud pealkuulatud kõnedele, mida erinevalt Suurbritanniast saab kohtus tõendina kasutada ja mida mõnedel puhkudel - maffia ja terrorismiga seotud juhtumid - saab läbi viia kahtlase tegevuse ilmnemisel, mitte ainult kindlate tõendite olemasolul.

Paljuski nagu võitluses Itaalia organiseeritud kuritegevuse vastu - Gomorra Napolis, Cosa Nostra Sitsiilias ja Ndràngheta lõunas -, on terrorismivõrgustikesse imbumiseks ja nende segamiseks tarvis murda lähedasi sotsiaalseid ja isegi perekondlikke suhteid. Džihaadi-terrorismis kahtlustatavaid inimesi julgustatakse senistest lähikondadest eemalduma ja tegema koostööd Itaalia võimudega, kes kasutavad peibutisena elamislube ja muid stiimuleid, räägib Galli. Samuti on mõistetud riske, mis kaasnevad terrorismis kahtlustatavate hoidmisega vanglas. Sarnaselt maffiabossidele enne neid, nähakse vanglat peamise värbamise ja võrgustike loomise kohana.

“Usun, et meil on kujunenud kogemus, kuidas kuritegeliku võrgustikuga ümber käia. Meil on palju salaagente, kes teevad vastava kommunikatsiooni jälgimisel suurepärast tööd.”

Kuigi Itaalia võimuisikute õigused näivad laiad, pole politseil erivoli terrorismis kahtlustatavaid ilma kahtlustuse esitamiseta kinni pidada. Nagu kõiki teisi kahtlusaluseid, võib ka neid ilma süüdistuse esitamiseta vahi all hoida kuni neli päeva. Siiski, Euroopa inimõiguste kohtus on Itaaliat kritiseeritud selle eest, et süüdistatavaid hoitakse süüdistuse esitamise ja kohtupidamise vahelisel ajal kinni liialt kaua.

Galli ütles, et avalikkuses ei muretseta, kas Itaalia taktika rikub inimõigusi. Itaalias kritiseeritakse seda, kuidas USAs ja Suurbritannias inimeste andmeid kogutakse, kuid jälgimist ja sealhulgas pealtkuulamist nähakse tõhusate vahenditena terrorismi ja maffia vastases võitluses.

© Guardian News & Media