Eesti sõjaväemundrite ajaloo uurija Olavi Grünbergi sõnul sai kõik alguse juhusest. Aprillis avati Eesti Sõjamuuseumis Viimsis näitus Eesti mundritest 1917–1940. „Vist keegi ajakirjanik küsis, kas Eesti ohvitseri munder oli tõesti helepruuni värvi. Asusin intensiivsemalt uurima, eriti tonaalsust. Panin kaks fotot lihtsalt kokku. Vanal mustvalgel fotol Kuperjanovi kuuest oli näha isegi kanga muster. Hakkasin siis värvifotot vana pildiga võrdlema ja avastasin, et mundri koemuster istub kokku. Ja siis taipasin, et jumal hoidku, muuseumis ongi Kuperjanovi munder!“

Käisime kohapeal ja jäädvustasime tähtsa leiu iga külje pealt.

Kuidas Julius Kuperjanov suri?

Rünnakul Paju mõisale 31. jaanuaril 1919 viibis Kuperjanovi partisanide pataljoni komandör Julius Kuperjanov 3. roodu aheliku vasakul tiival. Mõisani oli jäänud umbes 400 meetrit, ent vaenlase maruline püssi- ja kuulipildujatuli peatas rünnaku ja surus aheliku vastu maad. Tulistati nii mõisa poolt kui ka kilomeetri kaugusel asunud punaste soomusrongilt. Roodu aheliku paremal tiival olnud kuulipildur Albert Urgard märkas Kuperjanovit tagapool binokliga vaatamas. Kell hakkas saama veerand kaks. Mõni hetk hiljem tabas Kuperjanovit vaenlase kuul.

Mitme kaasaegse mälestuste kohaselt tuli saatuslik lask soomusrongilt, ent aastal 1999 Kuperjanovi haiguslugu ­uurinud kirurgiaeksperdi professor Lembit Roostari arvates võis kuul tulla mitte kaugemalt kui 500 meetrit – seega mõisast. Täiesti välistatud on aga nõukogudeaegne jutt, et mehi liialt tagant sundinud Kuperjanovi lasid selja tagant maha ta omad partisanid.

Kuuliauke Kuperjanovi mundril ja mälestusi kokku viies näib, et kõige lähemal tõele oli Urgard. „Urgardi meenutuste kohaselt seisis ülem tõesti püsti, kui ahelik oli kuulirahe all pikali. Veidi hiljem nägi ta aga Kuperjanovit ahelikust tagapool põlvedele laskuvat ja mõne hetke pärast lamamas, toetudes vasakule küünarnukile. Seejuures jätkas ta binokliga vaatamist. Pärast seda levis ahelikus teade, et Kuperjanov on haavatud. Haava iseloom (suund) näitab aga, et ta oli haavamise hetkel kummargil või kükakil, mitte täiesti püsti ega pikali,“ kirjutab Urmas Salo.

NÜÜD JA ENNE: Leitnant Julius Kuperjanovi vormikuub ja vana Sõjamuuseumi väljapaneku foto. Foto: Olavi Grünberg

Ka Jaak Mäll on selles peaaegu kindel. „Ta oli aheliku taga, põlvili, vaatas binokliga ja siis käis laks ära. Suure tõenäosusega kuulipildujast. Suur vene Maxim on stabiilne ja 500 meetrit on just hea distants, kus hakata ahelikku noppima ja niitma.“

See klapib ka haiguslooga, mille järgi läbistas kuul vasaku õlavarre pehme osa ja tungis rindu küljelt viienda roide vahekohalt. Kuul vigastas raskelt vasakut kopsu (õhkrind), riivas südant ning põrkas vastu rindkere äärt. „See, mis ta tappis, oli õhkrind ja kopsu verejooks. Iga hingetõmme oli, nagu oleks kolmetolline nael rindu löödud. Ime, et ta üldse niikaua veel elas,“ ütleb Mäll.

Kas Kuperjanov oleks võinud ellu jääda? Kuigi haavatu kanti kiiresti tule alt ära, viidi sidumispunkti ja jõuti temaga juba kell 14 Sangaste raudteejaama, oli edasine kohutav. Rappuv ja külm sanitaarrong jõudis Tartusse alles järgmisel hommikul ning Kuperjanov toimetati kanderaamiga dr W. von Reyheri erakliinikusse kella poole viieks. Haavatasaamisest oli selleks ajaks möödas juba 13 tundi ja see oli muutnud Kuperjanovi olukorra lootusetuks. Arstid ei suutnud peale süstimise midagi teha ning 2. veebruari hommikul kell 5.30 Kuperjanov suri. Kiirema evakueerimise korral olnuks tal šansid ka ellu jääda, kuna vigastused polnud otseselt surmavad.