11. veebruraril lahkus meie seast 95-aastasena raamatuillustraator Siima Škop, kes on tuntud kui lasteraamatute "Une-Mari, Päris-Mati ja Tups", "Lumivalgeke", "Pöial-Liisi", "Okasroosike" ja "Väike Mukk" illustreerija. Sellega seoses taasavaldame Areeni kunagise intervjuu Siima Škopiga. Usutlus ilmus esmakordselt 27. mail 2004.

Siima Škop (83) on muidugi tuntud eelkõige raamatuillustraatorina ja poliitplakatite tegijana. Meie põlvkond ja meist vanemad neelasid silmadega tema illustreeritud “Pöial-Liisit” ja “Lumivalgekest” – neist ilusamaid pilte polnud võimalik meie arvates tollal ette kujutadagi. Nooremad vaatasid hiljem “Inglise muinasjuttude” illustratsioone. Tema piltidega lasteraamatud on selline defitsiit, et neid ei leia isegi antikvariaadist.

Siima Škopile meeldib siiani muinasjutte lugeda, enamik tema illustratsioonidest ongi tehtud klassikalise muinasjutuloomingu ainetel. 2. veebruaril avaldasid talle auaadressiga tunnustust elutöö eest Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Kirjastajate Liit ja Kujundusgraafikute Liit.

Pool sajandit stalinistlikus Kunstifondi majas elanud proua Škop polnud alguses isegi nõus intervjuud andma, hiljem ta hoiak siiski mahenes. Ta jätab väga vaoshoitud mulje, reeglina kunstnik enesest pikalt heietada ei taha, kuid mõnevõrra üleoleva tagasihoidlikkuse varjus on Siima Škop siiski värvikas, põhimõttekindel ja põneva elukäiguga isiksus.

Tulevane kunstnik sündis Tartus 1920 rätsepate “dünastiasse”, emaisa oli frakirätsep, ema õde õmbleja, ema masinkuduja, isa daamide rätsep. Isa suri, kui Siima oli üheksa-aastane (“Ta oli väga ilus ja tark mees”). Siimagi oskab korralikult õmmelda, kuid see amet pole talle iialgi meeldinud.

Temast oleks pidanud saama hoopistükkis juuksur, ta sai Tallinnas hea kaheaastase väljaõppe praeguse Vene suursaatkonna ruumes asunud nooblis salongis Czipan, mille klientideks oli Tallinna eliit ja diplomaatide abikaasad. Siimal lubati hoida lokitange, kui meister tegi soengut Johan Laidoneri abikaasale (“Väga kaunis naine,” lisab Siima Škop). Meisterlikkuse kõrval pandi suurt rõhku käitumisele ja seltskondlikule viisakusele.

Väljaõppe juurde kuulus ka iganädalane enesetäiendamine Estonia teatri paruka- ja grimmitegijate juures ja just seal pandi tähele Siima joonistamisannet. Juuksemoed tulid tal väga hästi välja. Kunstnikuks saamisest Siima isegi ei mõelnud, see amet tundus liiga ebakindel ja õppimine kallis. Aga soov joonistada süvenes.

Juhtus nii, et lastes kord dokumendifotot teha, nägi ta ateljee seinal aktijoonistusi ja päris, kus saaks akti joonistama õppida. Ta juhatati professor Voldemar Melliku kursustele ja nii sai Siima poole aastaga inimkeha joonistamise selgeks. Ja küllap see oligi murdehetk, mil Siima kunsti tõmbele järele andis.

Skulptor Mellik ei võtnud muide Siimalt sentigi õpetustasu ja Siimal polnukski kuus viitteist krooni välja anda. Eks see olnud üksjagu vedamine, aga vahest ka professori-poolne andekuse märkamine.

Noorusaastad

Kas teie lapsepõlv oli helge ja muretu?

Oli tõesti. Me elasime küll äärmiselt tagasihoidlikult, kuid ikkagi hästi. Nojah, näiteks kinnominek oli lausa erakordne sündmus. Ma ei raatsinud saalist välja tulla, vaatasin programmi üha uuesti kuni hilisõhtuni välja.

Tartus tegime me hästi palju sporti, ujusime omapäi Emajões. Oluline oli liitumine gaididega, selleks et gaidide üritustel osaleda, tegid paljud, mina nende seas, suvel kuu aega tööd. See oli põhimõte, et peab oma jõuga hakkama saama.

Suhteline vaesus kooliskäimist ei takistanud?

Nii vaesed me ka polnud. Õppimist alustasin Tartu juudi algkoolis, kus õpetamine käis eesti ja jidiši keeles. Selle kooli gümnaasiumi klass suleti õpilaste vähesuse tõttu ja meie klassi kuus tüdrukut astusid Eesti Noorte Kasvatuse Seltsi Tütarlaste gümnaasiumi. Enne käisime igaks juhuks eesti keele erakursusel, kuigi olime sünnist saati kakskeelsed. Kuid ega see ju ülearune polnudki, sain eesti keele tundides väga hästi hakkama.

Praegu kannab see kool Miina Härma gümnaasiumi nime, tollal oli aga tegu tütarlaste õppeasutusega. Härma käis mingil pidulikul puhul meie kooli laulukoori juhatamas ja jättis mulle kustumatu mulje kui lausa majesteetlik kauni hõbedase soenguga vanem daam.

Ah jaa, 1934. aastast lõi Eestis lõkkele anglofiilia, meiegi kooli tuli õpetajaks hästi kena umbkeelne inglanna, kes pani väga suurt rõhku hääldusele. Praegune inglise keele kasutus on meil minu meelest väga vilets. Inglise keel on mul siiski suuresti ununenud, normaalselt valdan saksa ja jidiši keelt, uusheebreat aga vaid pisut, midagi on meelde jäänud ka vanaheebrea keelest, vene keele omandasin alles sõjapaos.

1935. aastast õppisin Tallinnas Juudi gümnaasiumis, mis tõi kaasa kahekordse koormuse – juudi haridu­se kõrval ei tehtud riigi õppekavade arvel mingeid mööndusi. Enamik meist olid väga head õppurid, vaba aja leidmine raskusi ei valmistanud. Ainuke nõue oli tegelikult, et ei tohtinud “kahte” saada, tuupida keegi ei käskinud.

Sportisime palju, meie Makkabi võimlemisrühm esines 1939. aastal Idla võimlejatega koos Helsingi vastvalminud olümpiastaadionil, kokku 300 eesti naist ja meest.

Proua Škop, kust on tulnud teie huvitav nimi?

Minu isa oli pärit Poolast ja ta teenis tsaari ajal Tartus.

Kas te nooruses juudivaenulik­kust ka kogesite. Või Stalini ajal?

Nooruses tuli seda ette. Vaat, mina aga olin äge kaklejaplika, läksin mõnitajatele kohe kallale. Olgu või siis Tartus gümnaasiumis, kus üks suurt kasvu plika klassi ees mu päritolu pilkas. Sakutasin teda vägevasti, edaspidi minuga ei noritud. Ma olen eesti inimene, pigem tundsin end imelikult Iisraelis – ainult juudid ümberringi!

Mu vanem õde sõitis Iisraeli juba 1935 ja kujutage ette, me kohtusime uuesti 60 aastat hiljem, kui tal külas käisin. Uskuge või mitte, mul on väga kahju araablastest! Veel eelmise sajandi alguses elati seal kenasti koos. Mulle hakkab vastu militarism, ma ei seedi ortodoksseid fanaatikuid. Muidugi on Iisraelis palju meeldivatki, kas või suhtumine vanuritesse, arhitektuuri ja haridusse.

Kas teie sõjapakku minek toimus käsu korras või teadsite juba, mida juutidel natsidelt oodata on?

Meie teadsime! Meil oli läbikäimist pagulastega Ida-Euroopast ja me lahkusime Eestist enne ametlikke evakuee­rimisi. Samas, mu õemehe perekond hävitati peaaegu täielikult.

Sõitsime Leningradi, aga Gatšinast edasi enam ei lubatud. Seal pandi loomavagunitest kokku tagalasse suunduv rong. Pikkamööda ja vaevel­des jõudsime Uljanovskisse. Töötama pidi kolhoosis, hiljem õmblesin sinelitele haake. Talve eest pagedes jõudsime Ferganasse pärast 12 päeva kestnud seiklusi, umbkeelne võõras nagu ma olin. Ferganas teenisin leiba kunstnikuna ja Vojentorgi (Sõjaväekaubastu – H.L.) juuksurina. Joonistasin töökoja aknale hästi uhke reklaamplakati. Kord tuli Ferganasse eesti jazz-orkester ja nende tolleaegne laulja Marta Rungi, hilisem ooperiprimadonna, astus peibutise peale sisse. Tegingi siis talle eriti peene soengu.

Ferganas elas palju rahvusi – prantslasi, hiinlasi, sakslasi, mongoleid ja muidugi venelasi. Viimastest on jäänud reeglina väga head mälestused, ma kohe ärritun, kui vene rahvust alavääristatakse. Usbekid tundusid väga kinnised ja omaette hoidvad. Vahel tundus sealne elulaad kuidagi väga iidne, nagu oleks paar tuhat aastat varasemasse ajastusse sattunud. Nälga seal ei olnud ja loodus oli võrratult kaunis. (Škop pidas sõjapaos päevikut, kuid hävitas selle teadagi milliste pingete mõjul 1953. aastal. Kirjanikust abikaasa Andres Vanapa sõnul olnud need ülestähendused väga täpsed ja ülevaatlikud, kahju hävimisest suur.)

Põhimõtted

1948. aastal võeti teid vastu Kunstnike Liitu, soovitajaiks Mellik, Luhtein ja Adamson-Eric. Oma soovituses kirjutas professor Adamson-Eric: “Soovitan Siima Škopi kui andekat ja edasipüüdjat noort kunstnikku – kohusetruud nõukogude inimest ja tublit bolševikku.” Kas olite ideeline kommunist?

Olin, ja ma ei häbene seda tunnistada. Olin veendunud kommunist. Olin kompartei liige 1949. aastast – enne olin aasta kandidaat –, kuni partei kahjuks laiali saadeti. Mis kommunismil viga on? Pärast küll pettusin hirmsasti nõukogude süsteemis, aga ideena on kommunism ju väga hea, inimlik.

Kes teid parteisse kutsus?

Mul oli agitaator kodus (vaatab naerma puhkedes itsitava Andres Vanapa poole). Tegelikult oli asi teisiti (muutub otsekohe väga tõsiseks). Sel teemal ma ei vestle. See inimene, mu kooliõde, elab siiani ja ma ei taha sellest rääkida, sest olen kindel, et too inimene pole sellest huvitatud. Pealegi austan seda inimest väga, ta on väga tark ja andekas inimene.

Kas kommunismiidee oli teile sümpaatne juba Eesti Vabariigi ajal 1930. aastate lõpul?

Jah, oli küll. Ma ei teadnud küll kommunismist mitte midagi, aga ühiskondlikud vastuolud olid ju kõigile näha. Nagu nüüdki, oli ka siis vaeseid. Siis ei makstud näiteks inimestele üldse pensioni, ainult riigiteenistujatele maksti. Minu ema ja tädi nägid kogu elu ränka vaeva tööd tehes, aga pensioni neile ei makstud.

Stalini-aegsete kunstnike liidu parteikoos­olekute protokollide järgi võtsite sageli sõna ühe või teise kunstniku loomingu vastu. Miks? Kas keegi palus teil seda teha?

Ei palunud keegi. Avaldasin lihtsalt oma arvamust.

Mida te arvate sotsialistlikust realismist?

Mul pole selle vastu midagi, kui ta on hea. Mind on alati võlunud realistlik kunst, teistsugust kunsti polnud ma näinudki. Hiljem käisin kord Pariisis moodsa kunsti muuseumis, teate, see oli oivaline. Dalí ja Picasso ja kõik need teised. Aga ma ise ei saaks kubismi või abstraktse kunstiga hakkama, ma lihtsalt ei saaks sellega hakkama.

Kas 1960.–70. aastate eesti avan­­gardne kunst oli teile šokiks?

Natuke oli küll. Kirjastuses (Škop töötas kirjastuses Valgus 1972. aastani– H.L.) ei antud mulle enam tööd, kuigi ma töötasin seal.

Kunst

Kunstiõpingutega alustasite septembris 1940 ja lõpetasite kiitusega 1948. Kes olid lemmikõppejõud?

Jah, Jaan Koorti nimelises Rakenduskunsti Koolis, pärast sõda jätkasin Tallinna Tarbekunsti Instituudis. Meil oli seal omapärane seltskond – kes käis saksa mundrist ümber tehtud rõivastega, kes vene sineliga, mina lippasin ringi fufaikas. Vastuolulise lähimineviku kiuste oli läbisaamine väga hea. Õppejõududest olid mulle olulised professor Paul Luhtein, kes otsis mu aadressi koguni sõja ajal Ferganast üles ja saatis mulle imelise tulevikuusku sisendava kirja
–, Leo Soonpää, Alo Hoidre, Evald Okas, Ella Vende, Albert Hansen ja trükikunsti erudiit Hans Treumann. Õppejõud hoidsid meid, näiteks polnud haruldane, et Luhtein laenas kitsikusse sattunud õpilastele raha ja organiseeris tööd.

Kas noore kunstnikuna oli ka raske kirjas­tuses tööd saada? Raamatuid ilmus ju vähe.

Koolis kujunes nii, et ma hakkasin elatise teenimiseks tegema tööd ja 1947. aasta rahvatantsupeo plakat sai koguni auhinna. Mul soovitati kaitsta diplomit plakatistina, ajavaimu silmas pidades tuli esitada poliitiline plakat, spordiplakat ja komsomoli ja tööstuskooli astuma agiteerivad plakatid. Elu jooksul olen teinud palju plakateid, aga see oli paratamatu leivatöö. (Siima Škop kohe üldse ei taha sedasorti töid vaatamiseks välja otsida – H.L.) Plakatistid olid siis väga üksmeelne seltskond, palju aidati üksteist. Esimene raamat ilmus alles 1953. aastal, see oli Majakovski “Kelleks saada”. Raamatu esileheküljel istuvad laua taga mu lapsed Oleg ja Zoja. Ma olen alati nautinud laste joonistamist, neis on nii palju huvitavat ja väljendusrikast. Saan lastega suurepäraselt läbi, Käsmus suvitades tiirles neid mu ümber vahel kümneid. Koos Zojaga tegime seal teatrit, käisime seenel jne. (Siima Škopil on kaks last ja kaheksa lapselast. Kolmas lapselapselaps sündis filosoofist tütretütrel Saalel tänavu 29. veebruaril Norwitchis Inglismaal.)

Saite korduvalt nooruses plakati­preemiaid. Aga kas teid kritiseeriti ka?

Professionaalsel tasandil on mind palju kritiseeritud. Omal ajal toimusid igal nädalal Kunstihoone teisel korrusel loomingu arutelud, millegipärast süüdistati mind eriti just saksapärasuses, kuigi ma ei teadnud saksa illustratsioonidest suurt midagi. Vene kunstnikke nägin muidugi. Ma ei hoolinud ühtse ja lõpliku stiili väljakujundamisest, mulle meeldis eksperimenteerida, katsetada erinevaid tehnikaid.

Tuntuks sain ma 1956 Anderseni “Pöial-Liisiga”. Ka olen ma alati olnud väga tekstilähedane kunstnik, järgin teksti pisiasjadeni. Ses mõttes oli väga keeruline teha Grimmide “Lumivalgekest”. Maailmas oli laineid löönud Walt Disney tõlgendus, milles olid esiplaanil päkapikkude karakterid. Muinasjutus pole neid ollagi. Pärast pikka nuputamist tulin olukorrast välja nii, et tõin mängu keskaja saksa kostüümid ja “avastasin” vikerkaarevärvid. Mulle meeldib kasutada tsitaate eri ajastutest ja kultuuridest.

Ja “Lumivalgekesest” veel niipalju, et tema portreel on prototüüp. Kord nägin trammis imekena 11aastast tütarlast, keda lausa pidi joonistama. Läksin talle ja ta emale turule järele, tutvustasin end ja palusin mulle poseerida. See tüdruk oli Nieves Redi (Lepp), kes oli hiljem tuntud Vanemuise laulja ja üksvahe Eri Klasi abikaasa ja nõnda siis ka Diana Klasi ema. Anna Klas tuli ükskord minu juurde ja tutvustas: “Saage tuttavaks Lumivalgekese tütre Dianaga.”

Tegelikult on nii, et kunstnikuna on mulle kõige enam meeldinud portreežanr, on tunnustatud, et selle peale on mul vaieldamatult silma ja kätt. Graafiliste lehtede loomine polnud seevastu eriti ahvatlev. Akvarellportreesid, maastikke ja söejoonistusi teeksin praegugi, kui vaid nägemine lubaks.

Millised raamatud on teile endale südamelähedasemad?

“Lumivalgeke” on meeldinud väga paljudele, ise olen rahule jäänud Victor Hugo “Cosette’iga”, Eno Raua “Karu majaga”, M. M. Dodge’i “Hõbeuiskudega”. Kooliõe Dagmar Normeti lasteraamatutest “Une-Mati lood”. Aga ma olen loonud ka palju mustvalgeid illustratsioone vene kirjanike tõlketeostele (Garin-Mihhailovski, Pantelejev, Aksakov, Ostrovski jt), Ostrovski õega olin üksvahe koguni kirjavahetuses.

Kuidas on lood rahvusvahelise tuntusega?

Üllataval kombel leidsid mu üles ja on üsna palju välja andnud lätlased. Soome- ja venekeelseid raamatuid on aga trükitud Eestis.

Kes on teie lemmikillustraatorid?

Kindlasti Viive Noor, Reti Saks, Jaan Tammsaar, Vive Tolli, Ülle Meister, Maarja Vannas, ­Regina Lukk … no tegelikult peaaegu kõik. Palju on andekaid inimesi juurde tulnud. Mujalt on meeldinud tšehh Jiri Trnka (Siima Škop kasutas fragmente Trnka töödest mõnel korral muuseas paari Andres Vanapa raamatukaane kujunduses – H.L.), kelle looming minu omast küll väga erineb. Aga ega kõik kaasaegne ei saagi mulle meeldida. Näiteks praegust näitusekunsti ma tihti lihtsalt ei mõista. Või mis tahta inimesest, kes ei oska isegi arvutit käima panna?