Ekspress on kirjutanud Maksim Liksutovist mitmeid lugusid, neist ühe taasavaldame siin, et meelde tuletada, mis mehega on tegemist. Raul Ranne kirjutatud tekst ilmus esmakordselt 17. märtsil 2012.

Moskva uus linnapea usaldas Maksim Liksutovile (35) Venemaa pealinna transpordiameti juhtimise.

Venekeelse Forbesi märtsikuise numbri lugu Maksim Liksutovist algab meenutusega ühest 2005. aasta detsembrihommikust, mil Stenbocki maja ette veeres must Bentley. Autost väljus kolm meest, kõigil seljas hästiistuv sinine ülikond. “Mis, kas venelastel on nüüd selline vorm?” küsinud peaminister Andrus Ansip iroonilisel toonil oma abiliselt, kui kolme sarnaselt riides venelast märkas. Külalisteks olid suure transpordiettevõtte Transgroup kaasomanikud Andrei Bokarev, Sergei Glinka ja Maksim Liksutov.

Forbes kirjutab Liksutovist seetõttu, et paljudele ootamatult sai Loksalt pärit ärimehest Moskva uue meeri Sergei Sobjanini linnavalitsuses transpordiameti juht. See amet tegeleb Moskva arengu seisukohalt ehk kõige tõsisema probleemiga — meeletute liiklusummikutega, mis liikumise metropolis sageli tundideks halvavad.

Artikli pealkirjaks on “Ringi isand”, mis viitab justkui Moskva transpordisüsteemis määrava tähtsusega ringteedel tõrgeteta liikluse korraldamise tähtsusele.

Liksutov lõi lennujaamarongi

Paljud asjaomased ei mõistnud esimese hooga, miks kutsuti pealinna liiklusprobleemide lahendajaks Liksutov, kes on seotud raudtee- ja logistikabisnisega. Ta on aktsionär firmas Aeroekspress. Venemaa Raudtee ning Liksutovi ja tema partnerite firma Transgroup pani Moskva kesklinna raudteejaamade ning linnast väljas asuvate suurte lennujaamade vahet käima kiirrongid. Varem kuni paar tundi väldanud kurnava ja tüütu teekonna peale ei kulu Aeroekspressiga rohkem kui pool tundi. Rongid on kiired ja mugavad, mida hiljuti koges ka Venemaa presidendiks valitud Vladimir Putin, kes Aeroekspressiga sõitu tegi. Väga paljude moskvalaste ja linna külaliste jaoks muutus elu tänu uutele rongidele tunduvalt paremaks.

Just samalaadset läbimurret oodatakse Loksal sündinud kutilt ka Venemaa pealinna liiklussüsteemi korraldamisel.

Moskva linnapea Sergei Sobjanin ütles kord: “Kui inimene on äris saamatu, siis riigiametis pole tal midagi teha.” See tähendab, et linnavalitsuses saavad olulisi ametikohti need, kes on olnud äris edukad.

Liksutov sobitub selle kriteeriumiga igati — mullu hindas Forbes tema varanduse suuruseks 500 miljonit dollarit ning paigutas ta kohalikus rikaste edetabelis 189. kohale.

Galojan aitas Eesti passi saada

Forbes kirjutab, et Liksutov üritas juba 2004. aastal Eesti kodanikuks saada, ent toona ei tulnud sellest midagi välja. Teisel katsel aasta hiljem oli Liksutovi kodakondsuse taotluse esitajaks toonane justiitsminister Rein Lang, keda millegipärast paremradikaaliks tituleeritakse. Miks Liksutov nii järjekindlalt Eesti kodakondsust soovis, küsib Forbes.

Vastajaks leiti siinmail kriminaalkurjategijana tuntud Anna-Maria Galojan, kes aastatel 2003–2005 töötas Liksutovi alluvuses Transgroupis. Just tema olla kodakondsuse taotlemiseks vajalikud dokumendid ette valmistanud. “Nii palju kui mina tean, arvestas ta (siis Liksutov — Toim.), et saab tulevikus tähtsaks ametnikuks, majandusministriks näiteks. Ta on väga ambitsioonikas inimene,” vastas Galojan Forbesile.

Eriliste teenete eest kodakondsuse saanud Liksutovi karjääri algust meenutab Tallinna Sadama endine peadispetšer Vladimir Volohhonski, kes tänapäeval tegeleb Muugal väetisetransiidiga. Volohhonski ütleb, et verinoor Liksutov ilmus Muugale 1990. aasta alguses (siis oli ta tõesti väga noor), kui Eestis oli puudu kivisöest. Volohhonski viis Liksutovi kokku oma sõbra, kalurikolhoosi endise töötaja Sergei Glinkaga. Koos läksid mehed Siberisse Kuznetski kivisöepiirkonda “külmetavale vabariigile” sütt otsima. Nelja kuu pärast sisenes Tallinna sadamasse rong Siberi söega. Forbes märgib, et Kuznetski kivisöekaevandustes võimutsesid toona bandiidid, kellega läbirääkimiseks ja äritegemiseks oli vaja erilist talenti ning loomulikult ka suurepäraseid sidemeid.

Liksutov ja Glinka on tänase päevani äripartnerid.

Ministri poja soosik

Liksutovi karjääri kirjeldades märgib Forbes ära tema ärisuhted Rustam Aksenenkoga. Tegu on kunagise Venemaa teede- ja sideministri Nikolai Aksenenko pojaga. Rustam Aksenenko sai Eestis tuntuks seoses Juri Lotmani arhiivi ostmise ning selle Tallinna ülikoolile kinkimisega. Rustam Aksenenko aitas Liksutovil 1990. aasta lõpus saada suure logistika- ja kaubaveoettevõtte Unitrans direktoriks. Muu hulgas Eesti kaudu kaupu vedanud firmal, mida paljud arvasid olevat minister Aksenenko salajase eraäri, olid toona Venemaa raudteel kasutada konkurentidega võrreldes märksa soodsamad veotariifid.

Viimastel aastatel peetakse Liksutovi äripartneriks miljardär Iskander Mahmudovit.

Metallurgiaärimees Mahmudov, kelle varandust on Forbes hinnanud 9,9 miljardile dollarile, omandas 2000. aastate alguses märkimisväärsed osalused Kuznetski kivisöemaardlates. Liksutovi firmast sai Mahmudovi ettevõtete põhilisim transportija. Liksutov (ja loomulikult ka Glinka) veensid Tallinna Sadamat, et see rajaks Muugale moodsa terminali, mille kaudu Mahmudovile kuuluvate kaevanduste sütt Euroopasse ja mujale maailma veetakse.

Sarnaselt on Liksutov Mahmudovi heaks edukalt äriasju korraldanud üle Venemaa. Anonüümsetele allikatele osutades märgibki Forbes, et Liksutov ei ole ise otsustaja. Ta on teiste otsuste täideviija, sobiv nägu avalikkusele näitamiseks. Konkurendid kahtlustavad, et Liksutov hakkab nüüd linnavalitsuses hoolitsema eeskätt enda ja Mahmudovi ärihuvide eest. Näiteks teatas ta veebruaris, et metroos tuleb ümber vahetada 400 vagunit. Sobivaid vaguneid pakub Mahmudovi grupi firma.

Loomulikult ei jäta Forbes kirjutamata, et 2007. aasta aprillirahutuste järel teatas solvunud Liksutov, et viib kogu äri Eestist minema. Mis on ka suurel määral juhtunud. Tänaseks on Liksutov loobunud isegi Eesti kodakondsusest.