Tapalt olen vaid lapsepõlves rongiga läbi sõitnud. See koht seostubki mu mälus rongi ja raudteega. Nüüd, juba mitmendat suve, on R.A.A.A.M. tabanud kasutada sealset unarusse jäänud raudteejaama temaatiliste lavastuste publiku ette toomiseks.

Kopitanud jaama sisenedes tekib arusaam, kuidas vanast saab taas uus – taaskasutus, uuskasutus, ajalookasutus – nii ruumis kui ka temaatikas. Kõik, mida Tolstoi on romaani „Anna Karenina“ kirjutanud, kordub Vassili Sigarevi näidendis. Kurbus, rõõm, ootus, lootus, teemade lihtsus ja sügavus – need on kui lugematud kihid värve vana raudteejaama seintel, mis rõsked ajast, niiskusest ja inimsaatustest.

Näidendi üks läbiv element, millega poeti publiku naha alla, oli vanuse teema.


Mänguruumi keskel on uks. Ust kroonib kaarjas aken, mille klaasid on ajahamba räsitud. See uks seal keskel on vahend, mille abil loovutada vana ja emmata uut. Avatud uks tähistab, et oled teretulnud, ja kutsub avastama. Õhus on ootusärevus: kuidas on suutnud eesti näitlejaid häälestada Siberist pärit lavastaja Aleksei Pessegov?

Huumor vürtsitab

Kuigi huumor ei seostu Tolstoi romaaniga just esimese asjana, on tema kurblike ja kentsakate karakterite eluvaadetes palju koomilist. Kirjanik kasutab huumorit oma arvamuse esitamiseks ja enda kritiseerimiseks. Huumor on ka selles lavastuses olemas nagu vürts õigetes kohtades ja parajalt mõõdetud kogustes. Näiteks esitab Terje Pennie huumorivõtmes värskendava tõlgenduse Liidia Ivanovnast. Krahvinna on Peterburi ühiskonnas tuntud kui vaga heategija, kes väidab, et on hea kristlane, samas kasutab oma usku tõestamaks, et inimesed, kes hoiavad Jumalat oma südames, on automaatselt teistest paremad. Nii on tema hinnangul Karenin kangelane ja vooruse musternäidis ning Anna deemon. Liidia kasutab läbivalt religiooni ära ja tal lastakse teha romaani üks hullemaid käike: väita Anna pojale, et ta ema on surnud. Pennie mängib need rollikeerdkäigud välja imetlusväärse osavusega. Ka Raimo Passi groteskne juristiroll mõjub hästi.

Anna pidi olema silmatorkavalt eriline naine

Tolstoi Anna on karakter, kes peab võitlema abieluvälise suhte eetiliste ja sotsiaalsete tagajärgedega. Lõpuks lõhub ta end ja me tunneme tema vastu sümpaatiat, sest ta on õrn ja väga inimlik. Romaani kõik karakterid, nii mehed kui ka naised, on Annasse armunud, ja ta haarab ka lugejat, kellele ta meeldib vaatamata selle, et rikub abielu ja jätab maha oma lapse. Anna pidi olema silmatorkavalt eriline naine.

Kahjuks ei ilmne karakter aga veenvalt Elina Purde tõlgenduses. Kuigi lavastuse fookus on sellel, mida tunneb Anna mees, Aleksei Karenin, ning Anna ei tohigi olla karismaatiliselt vastupandamatu, pani miski siiski toolil nihelema. Vene kõrgklassi esindaja maneerid, kehahoiak, seisak ja kõnnak, sisemine aristokraatlikkus Purde mängitud rollis ei peegeldunud. Väiksed detailid, nagu riiete selgapanek, mis teadupoolest käis alati teenrite abiga, toimus tänapäevaliku rutiiniga. Ja devalveeris paljut. Ka haigevoodi stseen ei olnud lõpuni usutav – stseen, kus palavikulist nägemust kogev Anna on teel hingedemaailma ja lausub Kareninile sügavamõtteliselt: „Mine ära! Sa oled liiga hea!“

Vananeva Karenini pihtimus

Näidendi üks läbiv element, millega poeti publiku naha alla, oli vanuse teema. Keda meist see ei puudutaks, eriti tänapäeval, kus tarbimisühiskonna standardite kohaselt tuleb füüsilistele parameetritele ja ideaalile pöörata äärmiselt palju tähelepanu.

Kujundirikkalt kehastas seda vananevat ja vanadusega kimpus olevat peaosalist Aivar Tommingas. Samas oli ootamatu kogeda Kareninit nii vana ja haledana. Kuid näitekirjaniku tõlgendusvabadus lubas tal küsida seda Stanislavski klassikalist küsimust: mis oleks, kui? Ja vastus sellele, mis oleks, kui Karenin oleks vana ja murtud mees, sai meisterlik.

Kareneni heitlikkust ja soovi vanadusele vastu seista aitasid ilmekalt esile tuua vestlused väikese pojaga. Pihtimuslikud dialoogid Serjožaga mõjusid hingesoojendavalt. Laps oli siiras ja otsekohene ning esitas nõudliku osa lavanärvita. Kummardus nendele, kes teda selleks ette valmistasid.

Kui Serjoža kehastab olulist rolli, peegelduse tekitajat nooruse ja vanaduse vahele, siis Anna armukese Vronski roll on Vassili Sigarevi versioonis kahandatud peaaegu olematuks. Üksikute publiku ette ilmumise hetkedega suudab Roland Laos luua viirastusliku Vronski, kes ei suru ennast peale, vaid on seal kui vaim, kes ilmub Karenini ette.

Paik on loole kui loodud

Tapa ajalooline rongijaam on „Aleksei Karenini“ jaoks igati sobilik valik. Ruum ei ole suur, kuid piisav, et teema mõjuvalt edasi anda. Ruumi, valguse ja heli kooskõla on meisterlik. Lisaväärtust andsid juhuslikud rongide möödumised, mis on ideaalsed piirihajutajad elu ja teatri vahel. Lavastaja küsimustele „Kirg on purustav? Armastus loov? Või siis kirg on alati purustav ‒ armastus alati loov?“ saab igaüks leida oma vastuse ning liikuda edasi järgmisesse peatusesse.

Loo autor Teet Kask on lavastanud balleti „Anna Karenina“ Milano balletiteatris 2015. aastal.

Lavastaja Aleksei Pessegov.

Kunstnik Svetlana Pessegova.

Osades Aivar Tommingas, Elina Purde, Raimo Pass, Roland Laos, Jekaterina Novosjolova, Terje Pennie jt.

Viimased etendused 29., 30. ja 31. juulil Tapa raudteejaamas.