Vene rokimehe elu: ei osta plaate, ei käi kontsertidel, häid bände ka pole
Siim Nestor püüab ansambli Motorama liidrilt teada saada, kuidas läheb rock-muusikal Venemaal.
Ansambel Motorama tuleb miljoni elanikuga Lõuna-Venemaa linnast Rostovist Doni ääres. Nad on andnud kontserte üle Euroopa, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning Prantsusmaa plaadifirma Talitres Records on välja andnud kaks nende pikka plaati. „Calendari“ aastal 2012 ja „Poverty“ käesoleva aasta alguses.
Üks põhjus, miks nad Aasovi mere lähedasest linnast nii kaugele maailma on jõudnud, on showcase-festival Tallinn Music Week. Nad esinesid sel sündmusel Tallinnas aastal 2012 ja just sealt haaras neist – juba aastast 2008 omapäi CD-R-plaate trükkinud bändist – kinni Prantsuse leibel Talitres Records.
Motorama vaimne liider on Vlad Parshin. Kirjutab lood, laulab, mängib kitarri. Hetkel vajaduse korral ka basskitarri, sest bändi põhibassist, Vladi abikaasa, on beebiga kodus.
Motorama esineb sel nädalal nii Tallinnas kui Tartus (vaata täpsemaid detaile artikli lõpust) ja seetõttu on Vlad mul ka telefonitoru otsas. Mulle meeldib Motorama muusika küll. Meeldivalt kalk, poolunes ja hüpnootiline coldwave-rokk, mis on siiski piisavalt meloodiline ja värvirikas, et ei kukuta sind lausmasendusse. Aga otsustan, et Vladilt võiks loomingulistest palangutest ja paleustest rääkimise asemel uurida, milline on suure Venemaa rokielu. Kuidas seal asjad käivad, kuidas asjaosalised end tunnevad. Aga noh... nagu paraku selgus, nagu jutuajamise käigus aimata sai, ei huvita äärmiselt flegmaatilist ja napisõnalist Vladi väga ka teda ümbritsev muusikaelu.
Kui sageli sa kodulinnas kontserte annad?
Ma mängime siin vist umbes kaks korda aastas. Meil on siin üks klubi, kus oleme esinenud algusaegadest saadik. Aga jaah, siin on üsna vaikne ja rahulik. Siin pole nullindate keskpaigast midagi muutunud. Mõned bändid siin on, kes head muusikat mängivad. Üks või kaks. Ja see on kõik.
Meie linn on hiphopmuusika pealinn. Hiphopbände on siin palju. See on üldse Venemaa kõige populaarsem muusika praegu. Minu meelest.
Nii et ainult üks klubi, kus mängitakse rokki?
Ei, neid on veel, aga meie mängime vaid ühes.
Mida need Rostovi teised üks või kaks rokkbändi teevad?
Üks bänd teeb shoegaze-muusikat. Aerofall on nende nimi. Üks Jaapani plaadifirma andis nende plaadi välja ja nad on Jaapanis ka esinenud korra. Ja see on kõik.
Ja siis üks veel, 90ndate lõpus või 00ndate alguses alustanud bänd, nad mängivad ka rock’n’roll-shoegaze’i. Nende nimi oli Futbol, kuid nad vahetasid nime, aga mängivad samasugust muusikat edasi. Laulavad vene keeles.
Kas te teistes Venemaa linnades ka esinete?
Jah, umbes kord aastas. Või kaks korda aastas. Moskva, Peterburi. Motoramaga siis. Aga et ma mängin mitmes bändis, siis saan ka nendega palju ringi reisida. Teistesse linnadesse samuti. Peale Motorama on mul veel kaks bändi, kus ma laulan vene keeles. Aga nendegagi suuremates linnades just. Moskva, Peterburi, Jekaterinburg, Samara, Ufa, Kaasan.
Ja palju rahvast teid tavaliselt kuulamas käib?
Oleneb. Oleneb kohast. Oleneb, kui palju promootor on kontserdiga vaeva näinud. Moskvas ja Peterburis on võimalik kokku saada 500, 600, 700 inimest. Mõnikord võib-olla rohkem. Teistes linnades umbes sama – 500–600 inimest.
Motoramas oled sa boss, aga neis teistes bändides?
Ma nimetaks end kunstiliseks juhiks. Teistes bändides olen samal positsioonil. Lisaks Motoramale ja Utrole on mul üks bänd koos abikaasaga. Duo. Aga praegu teen üksipäini muusikat, sest naine on hõivatud meie lapsega. Kodus. Terve perega reisimine oleks liiga keeruline.
Tallinn Music Weekil õnnestus teil saada leping Prantsuse plaadifirmaga Talitres. Nad on nüüd teie plaate välja andnud, neid müüakse välismaal, aga kas ka Venemaal?
Eee... Meil on mõned vinüülid ja CDd, mida me müüme kontsertidel. Ja plaadifirma müüb levitusfirma kaudu eri plaadipoodidesse Venemaal.
Niisiis on Venemaal ka turg vinüülplaatidele?
Eee... Väga vähe. Aga jah, on võimalik leida vinüülplaatide poode ka.
Okei. Kuidas sa ise muusikat ostad?
Aaa... Ma ei osta ise muusikat. Alates sellest ajast, kui meil on internet ja absoluutselt kõike on võimalik alla laadida, pole ma ostnud. Aga mõnikord ma nende bändide, kes mulle väga meeldivad, CDsid ja vinüüle ostan. Mul on väike kollektsioon kodus.
Reeglina ma leian ma muusikat internetis. Mu sõbrad samuti. Hetkel on see kõige populaarsem viis muusikaga tutvumiseks.
Kui palju te välismaal kontsertidel käite?
Ma ei sõida kunagi Venemaalt välja kontsertidele. Aga kui olen kuskil puhkusel teistel maadel, siis ehk õnnestub mõnd kontserti külastada. Seda ei juhtu just väga tihti siiski.
Ma mõtlesin tegelikult teid ennast. Motoramat.
Aaa. Jah, ma ei käi teisi bände vaatamas välismaal. Ma vist ei saanud küsimusest aru. Sa rääkisid hoopis meie bändist... ou... Motoramaga käime ikka päris palju, jah. Mitu kuud. Teinekord mitusada laivi järjest. Igal aastal.
Meeldib sulle tuuritada?
Jah, ma ütleks küll.
Kui Rostov on suur hiphopilinn, kas te suhtlete teiste stiilide scene’idega oma kodulinnas? Kas või siis just hiphopi inimestega – puutute nendega kokku?
Ma ei ole hiphopifänn. Mul ei ole hiphopi-scene’is sõpru ja mu enda sõbrad ei kuula ka sellist muusikat. Ma ei käi ka kontsertidel siin [Doni äärses Rostovis]. Peamiselt istun kodus koos perega. Ma ei ole üldse huvitatud sellest, et minna mingeid bände vaatama. Mul ei ole tunnet, et ma võiks midagi huvitavat leida.
Hea küll. Kuidas on muusikaajakirjanduse seis Venemaal? Või siis asi roki kajastamisega meedias?
Kunagi oli üks rokkmuusikaga tegelev väljaanne. Kuid seis ei ole enam nii hea. Ma ütleks, et meil ei ole head muusikaga või üleüldse kultuuriga tegelevat meediat. Aga meil on sotsiaalmeedia. Sait nimega VKontakte. Seda tuntakse vist ka teil. Seal võib leida kommuune, mis on pühendunud muusika kuulamisele. Mõistagi pole see professionaalne ajakirjandus, paraku. Aga võib leida kõvasti muusikat, eri stiile, uusi nimesid.
Kui rääkida ajakirjadest või netikülgedest, siis sellel alal midagi huvitavat ei toimu.
Nii et kui Motorama andis selle aasta alguses välja uue albumi, siis ei ilmunud kusagil Venemaal teie plaadi arvustust? Ainult välismaal.
Jah, vist peamiselt välismaal. Võib-olla vene Rolling Stone avaldas meie plaadist arvustuse, aga mind ei huvita see väljaanne. Nad on vanamoodsad.
Ajakiri Afiša oli kõige parem kultuuri- ja ka muusikaväljaanne, kuid neil on praegu probleeme muusikaga tegelevate ajakirjanikega. Loodan, et nad lahendavad need probleemid ja kõik läheb paremaks.
Mis on Vene rokk-scene’is praegu kõige parem?
Parim mis? Kas sa kordaksid küsimust.
Ükskõik kas mõni tärkav scene, midagi, mis toimib väga hästi, või ka mõned artistid.
Mh-mh. Ma pigem nimetaks kahte artisti, kelle asjad mulle praegu meeldivad. Nad on mõlemad Moskvast. Üks on tütarlaps, kes teeb elektroonilist dream-poppi või on ta siis tantsumuusika, ma täpselt ei teagi. Ta nimi on Kedr Livansky. Ja siis on üks postpunkbänd. Neil on sotsiaalse sisuga muusika. Kommunistliku kontekstiga. Nende nimi on Панк Фракция Красных Бригад. Neil ilmus uus plaat just, mõni päev tagasi, ja see on päris hea.
Aga mis on peamised probleemid Venemaa rokielus praegu?
Probleemid... Hm... Ma ei ole suur spetsialist siinse elu asjus. Pole analüüsinud seda. Ma näiteks ei tea, miks meil ei ole piisavalt palju häid bände, kes annaksid häid kontserte. Kes oleks siirad selles, mis nad teevad. Ma ei ole kommertslike artistide fänn ja mul on tunne, et väga paljud bändid mõtlevad liiga palju rahast. Ja liiga vähesed mõtlevad... – seda on küll võib-olla liiga eputav öelda, aga: kunstist. Kes oleksid ausad, siirad ja head. Seda ma pean probleemiks.
* Motorama esineb reedel, 27. novembril Tallinnas klubis Rock Café, kus teeb kaasa ka Tallinna ansambel Junk Riot, ning laupäeval Tartus Genialistide klubis Tartu muusikanädala raames toimuval kontsertüritusel.
